Rwanda, Kigali

Ehk siis “Le Pays des Mille Collines - Land of a Thousand Hills”. 



Rwanda on Eestist väiksem mägine ja roheline riik Aafrika keskel, pindala on 26.338 km2. Aga rahvaarv on wikipedia andmetel 11,4 milj ja see teeb Rwandast Aafrika kõige tihedamini asustatud riigi (419 elanikku ruutkilomeetri kohta).

Katuna, Uganda – Rwanda piir. Sõidan tõkkepuuni, püüan autost väljuda, mis on alguses raskendatud, sest aknaalune on täis järjekordseid “assistente”. Loobun seekord nende kasutamisest, sest siin peaks vormistus olema kuulujuttude järgi kiire ja probleemivaba. Ja ongi, Uganda suuremates piiripunktides on sõrmejäljeskännerid, ning paari minuti pärast, kui aparaadil rohelised tulukesed põlema hakkavad, lüüakse järjekordne tempel passi ja soovitakse head reisi. Lähen auto juurde tagasi ja sõidan uuesti tõkkepuu juurde. Tõkkepuu ei taha kerkida, sest mingi auto paber olevat vajaka. Pakun välja võimaluse, et sõidan tõkkepuu taha ja pargin auto ära ja otsin siis vajalikku paberit väljastava ametniku. Võimalus sobib. Vajalik paber on mõõdus 4x4 cm, sellele kirjutatakse auto number ja tänane kuupäev, ainus küsimus on et kuhupoole sõidan, kas Kampala (Uganda) või Kigali (Rwanda) suunas. Vastan, et Kigali ja viipan Rwanda poole, sellest piisab. Üks ametnikest teab Eestit ja selle asukohta. Üldiselt ei midagi erilist, kogu Ugandapoolne vormistus võttis aega vist 15 minutit, sest passikontrollis oli väike järjekord.  

Uganda, kokkuvõte

Kabale, Edela-Uganda, väikelinn enne Rwanda piiri. Ugandale on lõpuks tiir peale tehtud. Üliroheline riik, see tähendab, et kuna maapind on viljakas ja vihma tuleb mõnes kohas 2 meetrit aastas, siis kõik kasvab, mis mühiseb. Puud on vist 4 korda kõrgemad, kui Eestis ja mõned puulehed on A4 suuruses. Rohi ei ole rohelisem, on sama roheline, igaks juhuks mainin kohe ära.

Internetiga on siin nii, nagu tavaliselt. See “tavaliselt” tähendab, et kuna juba hommikust alates pole linnas elektrit, siis ei ole enamustes kohtades ka internetti.

Paar sõidu ajal tehtud fotot banaaniveost – kõigepealt banaanid jalgrattaga.



Nagu veidi aja pärast selgus, on see püsti olev toigas selle jaoks, et peatumisel ratas ümber ei läheks.

Uganda, Fort Portal

Ikka veel Ugandas. Üldiselt on siin lood sellised, et kui planeerid omale mingi asjaajamise, siis on vähemalt pool päeva tegevusega sisustatud. Ja nii mitu päeva järjest. Hea näide oli Rwanda viisa taotlemine. Riik on niipalju arenenud, et viisataotlust saab esitada üle interneti täidad vastava vormi, lisad juurde lisadokumendid, kas siis küllakutse või hotellibroneeringu ja paari päeva pärast peaks saama vastuse. Nii et piirilt elavas järjekorras viisat  ei pidavat saama (see on üldjuhul, tegelik elu näitab, et on ka piirilt viisa saadud ilma mingi eeltaotluseta).

Aga kuna see Rwanda saatkond asus Uganda muuseumi kõrval, mida oli niikuinii plaanis külastada, siis tundus õigem see viisa otse saatkonnast saada. Sest küllakutset ei olnud kuskilt võtta ja hotellbroneeringut ei olnud mõtteski teha. Ja kui ikka lähed saatkonda ja õigesti küsid, siis juhtub, et ikka saab. Õigesti küsimine tähendab seda, et ei küsi kas viisat saab, vaid küsid, kui ruttu viisa saab ja kas sama päev on ka võimalik. Kättesaamise tähtaegade kohta leidsin internetist ja Lonely Planetist erinevat infot, aga see eriti ei üllatanud, peaasi, et saatkonna aadress oli nii Kampala paberkaardil kui ka GPS-i kaartides sama. 

Uganda, Jinja, Bujagali Falls

Reisi 217-s päev



Hommikul olid sellises mõõdus linnud lauapeal.

Seiklused Kongos 2.osa

Eelmine osa lõppes sellega, kui meid kullakaevanduse parklast hommikul kiiruga välja visati. Ööbima jäädes lubati küll, et võime terve järgmise päeva siin veeta ja puhata, sest seesama valvemeeskond pidi olema 48 tundi järjest tööl. Öösel sai isegi kraani all suure muda maha loputada ja veidi puhtamana magama minna.
Öösel enne magamaminekut sai valvuritega pikemalt vesteldud, ning lõpetuseks arvasid nad, et ma võiksin oma laigulised püksid neile anda, aga selle peale sai sõbralikult naeratatud ja öeldud, et no-no-no. See jääb küll ära.

Ja hommikul kella 6 ajal klopiti vastu bussiseina ja öeldi, et ülemus saabus ja ei taha aia sees ühtegi võõrast autot näha.

Seiklused Kongos 1.osa

Selle pikk lugu on kirjutatud Kongos Demokraatlikus Vabariigis, Aru linnas, Uganda piiri lähedal. Püüan viimaste päevade seiklusi ja sekeldusi üles kirjutada, enne kui midagi olulist meelest ära läheb. Internetiga on siin lood hullemad, kui mistahes seniläbitud riikides. Isegi Etioopias oli midagi, aga siin on ainult üks võimalus – kuna praegune asukoht on lähedal Uganda piirile, on siin võimalik kasutada Uganda mobiilisidet (ja Aru linna üksikud internetipunktid kasutavad samuti Uganda mobiilivõrku, et internetiteenust pakkuda.
Ma arvan praegu, see on 6 päeva pärast Kongosse saabumist, et üksi ma poleks siia riiki vist sisse saanud. Sest bürokraatiat on ikka üle mõistuse palju ja Kongo DV on prantsusekeelne riik, ning seda keelt ma ei valda.

See mõte Kongosse minna oli peas juba ammu, kuid täpsema teekonna paikapanek vajas põhjalikku lisainfot, ning seda oli suhteliselt raske leida. Ei ole see Lõuna-Sudaani internet ka kõige kiiremate hulgas. Ja Kongo pole nüüd küll selline riik, et sõidad kohale ja siis vaatad, et mis siin huvitavat on.  Ning tavapärast turismi kui niisugust Kongo Demokraatlikus Vabariigis eriti ei olevat.

Üks põhjus, et Kongot külastada, oli Boyoma Falls. Sest peaaegu keset Kongo riiki on Kisangani linn, mille lähedal on maailma üks kõige veerohkemaid jugasid, Boyoma Falls ehk endise nimega Stanley Falls. Kisangani endine nimi on jälle Stanleyville.  Üleüldse on 3 maailma veerohkeimat juga Kongo jõel, veel suuremad Inga Falls ja Livingstone Falls asuvad läänerannikul, jõesuudme lähedal. Link.

Selgituseks siia vahele üks Aafrika kaart, teekond on siin vabakäejoonena, täpsem teekond on blogis eraldi lehel LOCATION



Ja peas istus mõte, et kui juba siin Ida-Aafrikas olla, ja Kongole nii lähedal (piirini 300 km ja Kisanganini veel 1000 km), siis võiks selle joa ikkagi üle vaadata, sest kes teab, millal siiakanti jälle sõitmist ette tuleb.