Rodovia Fantasma

08.09.2013
Teekond: Porto Velho – Humaita (244 km)

“Kuhu edasi?”
”Manausi”,  
”Sinna saab praamiga, Porto Velho sadamast”,  
”Ei, me läheme mööda BR-319 maanteed”,  
“Kas te tahate minna mööda SEDA TEED Manausi ?”. “SEDA TEED !??

Ja nii edasi, ja nii edasi, niisugune oli põhiline reaktsioon, kui jutuks tuli edasine teekond Porto Velho – Humaita - Manaus. Eriti just SEE TEE, 640 kilomeetrine lõik Humaita-Manaus

Sest Manausi sõidetakse kas praamiga, või siis lennukiga, aga mööda maad?  Tegelikult saab ka mööda maad, sest läbi tiheda vihmametsa ehitati sõjaväe poolt 1970-ndate aastate alguses tee, BR-319, kuid see tee tunnistati juba 1988 aastal ametlikult läbipääsmatuks.

Selguse mõttes kaart ka, BR-319 on see paksem punane joon Humaita ja Manause vahel.


Ja Porto Velhos viibimise ajal ei õnnestunud meil kohata kedagi, kes oleks ise selle tee läbinud. Enamus teadis kedagi, kes oli kunagi seal sõitnud, ja et tee on peaaegu läbimatu, ja ära uhutud, ja et sillad on katkised, ja et seal ei ole sadade kilomeetrite kaupa mitte kedagi, peale anakondade ja muude džunglielukate. Ja nii edasi. Ja palju muid hirmujutte.

Aga viimase nädala jooksul hakkas tekkima väike seaduspärasus, et mida lähemale Humaitale, tee algusele, seda vähem oli neid, kes tee läbimist täiesti hullumeelseks ettevõtmiseks pidasid.



Tegelikult oli mul juba ammu kavas just see BR-319 läbi sõita. Läbi vihmametsa.

Sest tee pidi olema väikese ja kerge sõidukiga läbitav, seda ma kuulsin juba varem Aafrikas, kui vestlesin mitmete overlanderitega, kes olid varem Lõuna-Ameerikas ringi liikunud ja jutuks tuli Amazonse piirkonna külastamine. Oluline pidi olema sõita õigel aastaajal, ja kerge autoga (juttude järgi nii 2-3 tonnisega)

Kui siin oleks vihmaperiood ja kuiv periood, siis oleks asi lihtne, sõita tuleks kuival ajal. Tegelikkuses on siin vihmaperiood, kus sajab peaaegu kogu aeg, ja siis on vähem vihmane periood, kus vahepeal lihtsalt sajab vähem, aga selle eest on vähem vihmane periood kuumem. Ja kuna kõige vähem vihmasem pidi olema septemberis-oktoobris, siis siin ma nüüd olengi, enam vähem õigel aastaajal.

Ja et sõita saab ainult kerge sõidukiga, ning kuna buss kaalub täisvarustuses (+kütus 1200 km jaoks ja vesi ja muu varustus) nii 2300 kg, siis peaksid BR-319 maantee sillad vastu pidama. 2011 aastal kukkusid inglased Unimogiga läbi ühe silla, aga praeguseks peaks see sild olema jälle parandatud.

Netist leiab otsides igasugust infot, aga kui kuivad faktid kirja panna, siis on vahemaa Humaitast kuni Manausini alla 670 kilomeetrit, esimene 100 km pidi olema täiesti ok, ja viimane paarsada enne Manaust samuti. Ja et põhiline takistus võib-olla mitmepäevane vihmasadu. Ja peamine on, et siin ei ole liikumas suuri veokeid, mis lõhuvad teid ja jätavaid sügavaid rattarööpaid, kuhu saab põhja peale kinni jääda. 

Vahepeal on muidugi 400 km teed läbi täiesti asustamata vihmametsa, aga kuna kogu tee ulatuses on iga 30-40 km järel telekommunikatsiooni tornid ja tee kõrva on postide otsas optiline kaabel, siis hoiab firma sillad oma maasturite jaoks sõitetavana. Vähemalt nii räägitakse.
     
Mõningane lisavarustus järgmisteks mitte just tavalisteks päevadeks. -  PMR446


Mitme autoga liikumisel on hea, kui on olemas mingid kaasaegsed sidepidamisvahendid, näiteks PMR446 käsijaamad (Private Mobile Radio, 446 MHz). Ja nad töötavad AA-akudelt, mida saab mugavalt laadida.

Euroopas tohib neid kasutada, ja USA-s ei ole lubatud, aga Brasiilia kohta ma ei leidnud kiire otsinguga mingit infot. Aga ikkagi moodsam, kui lihtsalt signaali anda ja aknast käega vehkida, lootuses, et teine auto märkab.
  

Ja kummikud tuli välja otsida.


Suur Brasiilia kaart, niisama hea vaadata, et kui suur Brasiilia ikka on.


Sõnaraamatud.


Tagasi Porto Velhosse, et veelkord tankida, ja joogiveevarusid täiendada.








Madeira River. Praamid ootavad sõidukeid, ja kõrval on uus sild peaaegu valmis.








Teisel pool on autode rivi ootamas.


Tee Porto Velho ja Humaita vahel on igati ok.






Teeääred on rohelised, mõnes kohas ronib taimestik teele.


Tee ääres on Brasiilia suuruselt teise telekommunikatsioonifirma Embratel tornid.




Siit Manauseni on jäänud ainult 711 kilomeetrit.

Humaita on 45 tuhande elanikuga väikelinn Amazonase regioonis. 


Ööbimispaiga otsing lõpeb Humaita tanklas. Ruumi on siin piisavalt, ja liiklusmüra samuti.

Aga muud mugavused on täiesti tasemel. St tankla taga kraanikausis saab käsi pesta ja kaks duširuumi on ka olemas. Ühes on valgus, aga pole vett, ja teises on vesi, aga pole valgust.


Õhtusöögiks on brasiillaste poolt kingitud jaanalinnu muna.


Seejärel hakkab jälle sadama, aga saju vastu aitab varikatus. Varikatuseks on Paraguaist ostetud koormakate, vihma peab kinni ja palava päikese vasti aitab samuti, väljas on ikka üle 35 kraadi. Autos samuti.



Järgmisel hommikul läheb sõiduks läbi vihmametsa.

Veidi lisalugemist BR-319 kohta
http://news.bbc.co.uk/2/hi/americas/8314407.stm
http://www.oecoamazonia.com/en/news/brazil/105-br-319-rumo-a-realidade

Jätkub..