Öösel enne magamaminekut sai valvuritega pikemalt vesteldud, ning lõpetuseks arvasid nad, et ma võiksin oma laigulised püksid neile anda, aga selle peale sai sõbralikult naeratatud ja öeldud, et no-no-no. See jääb küll ära.
Ja hommikul kella 6 ajal klopiti vastu bussiseina ja öeldi, et ülemus saabus ja ei taha aia sees ühtegi võõrast autot näha.
Lahkusime Uganda poole, Aru linna suunas, sest muud teed ei pidavat olema sõidetavad. Kui ikka 10 km jooksul jääd 2 korda nii korralikult kinni, et tuleb välja tõmmata, siis paarsada kilomeetrit ülikehva madalat jõge meenutavat teed pole tahtmist sõita.
Sõidame edasi ja siis on ees jälle mingi tõkkepuu. Järjekordne teemaksu kogumise punkt tahtis saada 50 USD, aga pikapeale saime hakkama 8 USD-ga, mis sai pealegi maksud kohalikus Kongo rahas, mida nad ei tahtnud millegipärast vastu võtta. Sooviti ikka dollarit ja dollarit. Nagu hiljem selgus, kasutatakse selles regioonis väga laialdaselt hoopis Uganda raha, kuna enamus kaubad on toodud siitsamast piiritagusest Ugandast. Ja ka mobiililevi ning internet on Ugandast. Tuletas väga meelde seda aega, kui sai vaadatud Soome televisiooni, mis samuti üle lahe Tallinna ulatus.
Enne Aru linna pidi minema lõuna poole järjekordne tee Bunia suunas, vähemalt Michelini kaardil oli kollane joon. Väga kaugele sõita ei õnnestunud, sest alguses väga ilus ja korralik tee läks järjest kongolikumaks ning lõpuks istusime jälle mudas kinni, sest ei olnud mingit tahtmist põlvini olevas vees sõita. Aga kõrval oli maapind ikka niipalju pehme, et üks külg vajus sisse.
Kohalikele tegi valgete inimeste kinnijäämine jälle palju nalja, rahvast kogunes ja kogunes, väga selgelt anti mõista, et nüüd tuleb raha maksta, aga seekord saime välja hoopis rutem, sest see auto tõstmine Hi-Lift tungrauaga (millega saab tõsta peaaegu meetri kõrgusele) läks seekord palju kiiremini. Kohalike naer jäi järjest vaiksemaks ja vaiksemaks, kui nad taipasid, et saame ise samuti välja. Saimegi, sõitsin veidi edasi, ja seejärel hakati ikka raha küsima! Ei saanud hästi aru, vist selle eest et see on nende mudaauk ja nende küla maapeal.
Ning tee läks järjest auklikumaks ja vesisemaks ning veel paari kilomeetri pärast olid juba sellised lombid, et otsustasin tagasi pöörata.
Ees ootas peaaegu 200 km teadmata seisundis Kongo teid. Määravaks sai hoopis asjaolu, et ma polnud näinud sellel teel mitte ühtegi autot, ainult ühed mitu päeva vanad veoauto rattajäljed hakkasid kohati silma. Oleks siin olnud mingisugunegi liiklus, kasvõi üks auto samas suunas liikumas või siis vastu tulemas, siis oleks hoopis teine tunne sõita. Ütlesin, et nüüd sõidame tagasi, võtame aja maha ja mõtleme, kuidas edasi liikuda.
Auto ümberkeeramine kuivemas kohas. Sõitsimegi tagasi, tuttav tee ja tuttavad mudaaugud. Kuid ega väga palju erinevaid võimalusi edasi minna ei olnudki.
Esiteks minna läbi Uganda, nagu enamus liiklust käib, mille suureks miinuseks on see, et tuleb osta uus Uganda viisa ja võib-olla ei saa enam nii lihtsalt Kongosse sisse. See tähendab, et kui üle piiri õnnestub pääseda, siis tuleb hakata uuesti igasuguste lubade eest maksma.
Teine võimalus oleks otsida mõni suuremat sorti veoauto, mille kasti saaks bussi panna ja see viiks meid siis Buniasse, kust pidi algama korralikum asfalttee kuni Kisanganini. Miinuseks on see, et kõigepealt tuleb leida suurem auto, seejärel koht, kus saab bussiga autokasti sõita ja kokkuvõttes küsitakse sellise veo eest korralik kuhi raha.
Järjekordses külas hakkaski silma suurem veoauto, pidasime kinni, et asja ja veotingimusi uurida, kuid kuna kohalikud olid liiga juua täis, siis polnud mõtet nendega seda veoasja arutada. Viin oli siin müügil 100-grammistes kilepakendites. Ja lisaks saime teada, et allapoole Bunia suunas läheb veel üks teine tee, mida millegipärast Michelini kaardil ei ole. See nüüd väga suur lohutus ei olnud, isegi kaardil märgitud mõned suured teed ei ole siin sõidetavad, aga ikkagi mingi uus info.
Selle teise tee otsa leidsime isegi üles, sõitsime paarsada meetrit, ,kohalike sõnul pidi see tee viima tõepoolest Buniasse ja olema ok, kuid kuna kell oli saanud viis ja pimeduseni oli vaevalt tund aega, siis jätsime selle teekonna järgmiseks päevaks ja sõitsime tagasi Aru linna poole, lootusega mingi öömaja leida. Et äkki saab kasvõi politseihoovis magada, kui paremat ei leia, niikuinii vaja jälle registreerida. Ja siis nägime tänaval liikumas ühte nunna, mis tuletas meelde, et katolike misjonite juures saab ka ööbida. Pärast pooletunnist otsimist ja juhatamist oli õige koht leitud, ning magamiskoha mure oli pikaks ajaks lahendatud.
Ja mitte ainult magamiskoha mure - alates järgmisest päevast oli 3 korda päevas laud kaetud ning sõime koos kohalike preestritega. Hommikul kergemalt, aga lõunal ja õhtul oli korralik mitmekäiguline soe toit. Riis, oad, loomaliha või kana, ja loomulikult kohalikud puuviljad – mangod ja banaanid.
Ning pikkadel söögilaua vestlustel saime Kongo DV poliitilisest ja majanduslikust olukorrast põhjaliku ülevaate, et kui korrast ära need asjad siin riigis ikka on. Näiteks kuidas Euroopast kirikule saadetud abisaadetised seisavad piiril kinni, ja et novembri lõpus on valimised ja mis sellega võib kaasneda.
Turvaline ööbimiskoht Aru katoliku misjoni tagahoovis.
Eestvaade.
Uurisime edasisõidu võimalusi, sest ees ootas ikkagi paarsada kilomeetrit teed, mille kohta kuulsime erinevaid arvamusi, et mingi jupp on parem tee ja siis mingi osa on jälle kehvem ja võta siis kinni, kui palju sellest jutust tõsi on.
Veel pakuti välja selline võimalus, et siit Arust tuleb kaasa 2 tugevamat meest, kes siis aitaksid vajadusel kehvemates kohtades lükata. Ainult et nendes eelnevates kohtades ei oleks aidanud ka see, kas on 2 või 12 meest lükkamas. Kui ikka auto on põhjapeal kinni, siis pole kahest mehest mingit kasu. Selle teenuse hind oleks olnud 2 x 50$ ja tagasisõidu oleksime pidanud samuti kinni maksma, mille täpsemat maksumust ei osanud keegi öelda. Tundus, et siinkandis on kõigil kindel soov kiiresti rikkaks saada.
Küsisin, et kui 2 mehe asemel on 1 korralik suurem saateauto, mis saaks meid vajadusel aukudest välja tõmmata, et mis see lugu siis maksma võiks minna. Nüüd tuli vastuseks ikka päris ulmeline summa. Selline saatmine pidavat maksma 1000 USD!! Ja siis jäädi ootava pilguga vaatama, et kas summa sobib!? Võttis tummaks ja kohe pikemaks ajaks. Et siis soov oli saada peaaegu 3 aasta õpetaja palk kahe päevaga. Sellise summa peale saime ainult öelda, et edasine jutuajamine on täiesti mõttetu. Et see on nii absurdne number, samahästi võiks siis küsida näit 10tuh või kohe 100tuh USD-d. Kõik see kokku oli järjekordne näide, kuidas inimestel puudub igasugune reaalsustaju ja mõeldakse, et valgete käest võib küsida mida tahes.
Nii et olukord oli sama ebaselge. Polnud mingit tahtmist riskida 200 km läbimisega, kui teeolud olid praktiliselt teadmata ning kinni jäädes on olukord selline, et ilma rahata ei ole kohalike poolt mingit aitamist. Ja asja tegi hullemaks see, et juba teist päeva järjest tuli hallist taevast korralik vihmasadu, mille mõju kohalikele teedele polnud just raske ennustada.
Et aega kasulikult sisestada, parandasin kohaliku misjoni internetipunktis inverteri ära, seade töötas tavaliselt pool tundi, seejärel kuumenes üle ja lülitas ennast välja, sest jahutusventilaator ei hakanud tööle.
Aga seejärel saabus hoopis ootamatu lahendus olukorrale – Joao enesetunne hakkas järjest halvenema ja ta ise kahtlustas malaariat, sest mitmed tundemärgid oli malaariale omased. Esimene testimine ühes kohalikus hospitalis kiirtestidega andis negatiivse tulemuse. Järgmisel päeval tehtud testimise tulemus oli sama. Testid ei näidanud midagi, aga Joao enesetunne ei paranenud.Otsustasime sõita tagasi Ugandasse, Kampalasse, sest seal on kättesaadavam korralikum arstiabi. Teine võimalus oleks olnud sii oodata paar päeva, et kuidas kohalikud ravimid mõjuvad, aga mis siis, kui neist abi ei ole? Siis tuleb ikkagi tagasi tsivilisatsiooni ehk siis Ugandasse sõita.
Panime asjad kokku ja hakkasime minema. Hüvastijätt preestritega.
Piir. Immigratsioon. Kuna reisiloa kehtivus oli 90 päeva, siis oli ametnikele esimene küsimus see, et kas me saame sama paberi alusel Kongosse tagasi ilma midagi juurde maksmata? Ametnikke hakkas kogunema. Vaadati passe ja reisiluba ning pikema prantsuskeelse vestluse kokkuvõtteks selgus, et kuna meil passis on ainult sisenemise tempel ja viisa kui niisugune puudub, siis tuleb riiki tagasipääsemiseks viisa osta. Ja see reisiluba (Travel Permit) jääks niikauaks siia piiripunkti. Nii et teoreetiliselt on selline võimalus olemas. Järgnes pikem prantsuskeelne arutelu, mille käigus ilmusid laual olevale paberile number 188 ja selle järele kiri USD.
Lühikokkuvõte pikast selgitusest oli selline, et kuna kuna meil viisa kui selline puudus, siis oleme Kongo Demokraatlikus Vabariigis ebaseaduslikult ja see Travel Permit ei asenda viisat. Et kui me soovime riiki siitkaudu tagasi tulla, siis nende jutu järgi tuleks siit osta mitmekordne viisa, mida nad saavad meile 188 USD eest müüa ja sellega me saaksime uuesti Kongosse tagasi. Meiepoolne vastus oli , et sellise hinnaga kohe kindlasti tehinguks ei lähe ja üleüldse pole meil mingit maksmist planeeritud ja milline on garantii, et hiljem tagasi tulles ei hakata raha juurde küsima ning millega nad garanteerivad seda, et järgmine riigist lahkumise punkt ei teata, et kõik mujal väljaantud dokumendid on kehtetud ja kehtivad ainult need, mis on kohapealt ameerika raha eest ostetud?
Algas uus ja pikem keskustelu Joao ja ametnike vahel - teemaks see, et siitkaudu me kindlasti Kongosse tagasi ei tule, sest siit ei lähe normaalset teed allapoole ja kuna Joao on vaja Kampalasse haiglasse viia, siis on lahtine, kas üldse Kongosse tagasitulek lähiajal õnnestub. Ametnikel oli jälle kindel plaan meie käest mingi raha saada, sest kirjutamata seaduste järgi on valge rikas ja PEAB maksma.
Korra hakati juba sellist juttu ajama, et kui me ei maksa, siis siitkaudu välja ei saa ja mingu me tagasi Lõuna-Sudaani ja siis edasi, kuhu soovime. Kuna meil oli kiiresti vaja Kampalasse haiglase jõuda, mida sai vähemalt kümme või rohkem korda rõhutatud, siis see tagasiminek ei sobivat meie plaanidega.
Peaaegu kaks tundi selgitamist, vaidlemist ja igasuguse raha maksmisest keeldumist lõppes sellega, et Travel Premiti originaalid võeti ära, meile anti koopiad, mida pidime paar km edasi politseipunktis ette näitama ja passis olev Kongosse sisenemise tempel kriipsutati läbi. Ja pärast korduvat üleküsimist öeldi, et nüüd võime edasi sõita. Ja asja positiivne külg oli see, et kuna auto oli nii 50 meetrit eemal, siis kogu selle aja jooksul ei tulnud kellelgi pähe mõtet hakata järjekordset läbiotsimist tegema.
Kuna elu on õpetanud, et igasugustest ametlikest paberitest tuleb teha esimesel võimalusel koopia või vähemalt kaameraga pilt, siis selline see 90 päevane reisiluba oligi.
Sõitsime edasi paar kilomeetrit, kuni teel oli viimane Kongo politseikontroll, kes tahtis näha autos olevaid asju, kuid andsime neile reisiloa koopia koos selgitusega, et kõik on juba korduvalt läbi otsitud. Järgnevalt küsiti näha juhiluba, aga kuna juhiloa kiletatud värvikoopa olin juba Keenias esiklaasile kleepinud, siis näitasin sellele koos selgitusega, et see asi on ikka väga OK. Piisas. Edasi küsiti otseselt 5 USD, aga sellest jäid nad loomulikult ilma.
Sõitsime edasi järgmise tõkkepuuni, mis ei tahtnud kuidagi avaneda ja tõrke põhjust uurides selgus, kõrval putkas üritati meile kaela määrida mingit järjekordset 7 USD-d maksvat paberit. Tundus kuidagi tuttav vorm.
Näitasin, et selline dokument on juba sisenemisel täidetud ja selle eest on 40 USD makstud ja rohkem maksmist ei ole. Summat ei ole loomulikult kuskil kirjas. Veel veidi vestlust tõkkepuu avamisega seotud kulutuste teemal ja oligi Kongo seljataga. Ees ootas järjekordne eikellegimaa ja selle taga Uganda.
Piir, Uganda mundris mehed vaatasid huviga Kongo poolt saabuvat porist sõidukit. Welcome to Uganda! Järgnes 20 minutit viisakat teenindust, mille käigus ametnik vaatas meie passe ja läbikriipsutatud Kongo templit, ning ei imestanudki eriti selle peale, et Kongo poolt niimoodi tullakse. Passi ilmus järjekordne viisakleeps ja tempel ning võis edasi sõita. Sest siin riigis on TEED.
Jõehobud – lähemal ei pääsenud, maapind oli liiga pehme ja ega nad väga sõbralikud loomad ei ole.
Järgmise päeva pärastlõunal olime juba Uganda pealinnas Kampalas. Uganda teed olid korralikud, tee ääres bensiinijaamad (Kongos ei näinud mitte ühtegi!) ning Kampala liiklus polnudki väga hull. Joao tegi järjekordsed malaariatestid, tulemus oli järjekordselt negatiivne, ning otsustas kiiremas korras kõigepealt Nairobisse ja siis Euroopasse tagasi sõita. Ja paar päeva hiljem selgus, et tegemist ei olnudki malaariaga, õnneks.
Posts
No comments:
Post a Comment