21.06.2013 - 22.06.2013
Teekond: La Paz – Coroico – La Paz.
Paar lõiku Wikipediast (jätan tõlkimata):
The North Yungas Road (alternatively known as Grove's Road, Coroico Road, Camino de las Yungas, Road of fate or Death Road) is a 61-kilometre (38 mi) or 69-kilometre (43 mi) road leading from La Paz to Coroico, 56 kilometres northeast of La Paz in the Yungas region of Bolivia.
It is legendary for its extreme danger and in 1995 the Inter-American Development Bank christened it as the "world's most dangerous road". One estimate is that 200 to 300 travellers are killed yearly along the road. The road includes cross markings on many of the spots where vehicles have fallen.
Tee on üks väheseid, mis ühendab pealinna La Paz-i Amazoni vihmametsa, ehk Yungase regiooniga. Pärast La Pazi kulgeb tee kõigepealt 4650 meetrini (La Cumbre Pass), ning seejärel laskub 1200 meetri kõrguseni. Enamus teest on üherealine, laiusega 3,2 meetrit, ja teel puuduvad äärised.
Tee ohtlikkusest tingituna on Death Roadi vanal osal on erandina vasakpoolne liiklus, ja kuna eesõigus on mäkketõusjal, siis peab laskuja hoiduma võimalikult vasakule. Tänu vasakpoolsele liiklusele on juhil lihtsam näha, kui kaugele vasakule teeserva on tal võimalik sõita.
North Yungase tee ehitati 1930 aastal, kui oli sõda Boliivia ja Paraguay vahel (Chaco War), ja ehitajateks olid Paraguai sõjavangid.
“Ehitasid” on muidugi üldine väljend, täpsem väljend paljude lõikude kohta oleks “raiusid tee kaljuseina”.
Ma ausalt öeldes ei mäletagi täpselt, millal ma kõige esimest korda Boliivia Death Roadist midagi kuulsin. Aga meelde jäid pildid kitsast kruusateest, mis kulgeb järsul mäenõlval, läbi troopilise vihmametsa.
Edasised otsingud andsid rohkem pilte ja rohkem infot. Et tee on Boliivias, ja pealinna lähedal, ja et ohtlikum lõik on alles (seda saab vältida, sõites Coroicosse mööda oru vastasküljele ehitatud uut asfaltteed).
Lühidalt võib öelda, North Yungas Road oli mul juba aastaid nimekirjas "kohustuslikud külastused tähtsatesse kohtadesse" ja nüüd oli see hetk siis lõpuks kätte jõudnud..
Ja veel oli kirjas mitmetes kohtades, et enamus aega on tee udune, ja nähtavus on suhteliselt kehv. See jutt oli täiesti õige, ülal pildil on tee ülemine osa.
Mööda uut teed Coroico poole sõites on üksikutel hetkedel näha teisel pool orgu kulgevat vana teed.
Plaan oli jõuda enne pimedat vana tee Coroikopoolsesse otsa, ja seal pidi olema tee ääres täiesti ok ja tasuta peatuspaik koos varikatusega. Koordinaadid sain tuttavatelt inglastelt, kes olid seal katusealuses paar päeva tagasi peatunud.
Hommik Yungase tee alguses.
Kell 7 kloppis keegi kohalik vastu bussiseina, et kas buss sõidab allamäge Coroicosse, aga ma ei saanud teda rõõmustada, sest teekond läks teisele poole.
Taevas on pilves, õnneks ei sadanud.
Vahepeal tuleb vastu kohalik maastur, päästeteenistus.
Kohati puhub kerge tuul pilved laiali, ja näha on orupõhja. Ilm muutub mitte iga tunniga, vaid iga minutiga. Korraks on selge, ja siis kohe on jälle kõik pilvine.
Aga kõik see pilvisus ja udu kuulub asja juurde, see ei oleks ju muidu kuulus North Yungas Road.
Seejärel läheb liiklus tihedamaks, sest tee ohtlikkus on teinud sellest turismimagneti.
Kohalikult reisifirmad reklaamivad võimalust sõita jalgrattaga mäest alla mööda Death Roadi. Vastu tuleb kümmekond ratturit, ja nende järel paar väikebussi. Ja siis järgmine grupp, ja järgmine.
Paistab, et atraktsioon on populaarne, ehkki erinevate andmete järgi on alates 1988 aastast teel hukkunud vähemalt 18 ratturit.
Ratturite järel sõidavad aeglaselt kohalikud Toyota väikebussid. Toovad iga päev rattasõitjad La Pazist tee algusesse, ja sõidavad kogu tee läbi, ma arvan, et neil on aja jooksul iga kurv pähe kulunud.
Sõidan edasi.
Vahepeal tuleb korraks pilvede vahelt päike, ja valgustab mäenõlva ja tuldud teed.
Mõni kurv on udusem ….
Ja mõni veel rohkem udusem.
Hetk tagasi oli tee veel näha ….
Veel paar tõusu, ja enne suure teega ristumist on tee kõrval üks ootepaviljon/bussipeatus/vaateplatvorm. Ilm on jälle vahelduva pilvisusega.
Veidi ootamist, ja kaugelt näha saab juba läbitud teed. Kokku läks 5 tundi, koos lugematute peatustega.
Peatud, teed pildid, vaatad korraks ja kustutad ära, teed veel hallimad ja udusemad, ja siis püüad kohta vahetada. Uues kohas on nähtavus vaevalt 5 meetrit. Ja muidugi peab vaatama kuidas autot parkida, et kogemata liikuma ei hakkaks. Käid edasi-tagasi, ja vaatad, et siit ikka ei saa head pilti. Vahepeal ronid katusele, ja avastad et katuseraami külge kinnitatud kaamera enam ei filmi, aku sai tühjaks. Jne.Jne.
Nii see 5 tundi läks.
Aga peamine, et nüüd on siin käidud, ehk siis sõidetud, ja veel üks legend jääb seljataha - kunagine “world's most dangerous road”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
Tere Tarmo,
kes sust selle viimase pildi võttis? :)
Väga lihtne vastus: mul oli peaaegu 4 nädalat poeg külas, Boliivias ja Peruus.
Nice..... :)
Motoreporter soovib oma erikorrespondendile jaksu ja jõudu! Hetkel saab seda reisiosa nimetada ka eelluureks, sest Motoreporter peab täitma oma lubaduse ja Marko Matvere ning Jaan Tätte Ecuadori mägedesse jäetud Motoreporteri vimplile järgi minema :)
Post a Comment