Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did.
So throw off the bowlines, sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. --- Mark Twain

Thursday, December 29, 2011

Veel Mosambiiki

.
342 päev.
Reisi algusest 37030 km.

Kirjutatud Maputos.

Üks Maputo vaatamisväärsustest on kesklinnas asuv Alexandre Gustave Eiffeli projekteeritud maja. Sellesama Eiffeli, kes Pariisis asuva torni projekteeris. Ainult et see maja Maputos on elamiskõlbmatu ja seda ühel väga lihtsal põhjusel.

DSC05621

Terve maja on nimelt tehtud metallist.  Eiffel jälle ise pole kunagi Mosambiigis käinud, nii et ju ta siis ei osanud aimata, kui soojaks seal sees võib minna. Ja ega selline maja meie kliimasse ka ei sobiks.

Tuesday, December 27, 2011

Mozambiik

.
340 päev.

Kirjutatud Mosambiigi pealinnas Maputos. Läksin Vodacomi esindusse omale interneti jaoks kohalikku sim-kaarti ostma. Isoleerpaelaga paigatud Huawey USB-modem näpu otsas. Internetiga tegelevate töötajate juurde oli järjekord, minu ees oli 3 inimest, kõigil iPadid näpus, selja taga oli veidi aja pärast veel kaks iPadiga tegelast.

Toppisin vaikselt oma seadme taskupõhja, et kas me sellist Aafrikat tahtsimegi. Edasi läks aga asi nii, et juba tunni aja pärast oli kaart ja kõneaeg jälle olemas ning reaalseks tulemuseks on see postitus.

Alguseks veidi pilte Maputost. Kui lühidalt öelda, siis ilus linn ja valge saab tänaval kõndida nii, et müügimehed iga minut jalust maha ei jookse.

DSC05560

Cathedral of Our Lady of Conception - Nossa Senhora da Conceicao.

Monday, December 19, 2011

Great Zimbabwe Ruins

.
332 päev.
Kirjutatud Harares.

Great_Zimbabwe_Ruins (93)

Great Zimbabwe Ruins või siis teise nimega Great Zimbabwe National Monument on kõige suuremad kiviehised Aafrikas väljaspool Egiptust. Objekt on rahvuslik monument ja UNESCO World Heritage Site aastast 1986.

Linn oli aastatel 1100–1400 eksisteerinud Zimbabwe Kuningriigi pealinn. Arvatakse et siin võis olla kuni 18.000 elanikku.

Zimbabwe, Khami Ruins ja Matobo Hills

332.päev

Khami oli Shona (Torwa) tsivilisatsiooni pealinn 15-18 sajandil. Mahajäetud Khami linna varemed asuvad 22 kilomeetri kaugusel Bulawayost. Koht on rahvuslik monument aastast 1937 ja UNESCO World Heritage Site alates 1986 aastast.

Khami_Ruins (33)

Tee vaatamisväärsuseni oli korralikult tähistatud alates Bulawayo kesklinnast. Kaartidel oli katkendlik joon, aga ees oli ilus, veidi auguline asfalttee. Ainult et GPS näitas tee olemasolu ainult esimesed 15 kilomeetrit ja siis oli selle aparaadi jaoks tee lõppenud. Veel mõned kilomeetrid, ja siis juhatas teeviit paremale, edasi läks juba liivane lehmarada koos vastavate loomade jälgedega.

Sunday, December 18, 2011

Zimbabwe, Bulawayo

.
DSC04604

Vaade Zambezi jõele Zimbabwe poolt. Jõekallas on kahtlaselt tühi, tavaliselt istub sellistes turistide poolt käidavates kohtades keegi, kes siis pakub laias sortimendis kohalikku toodangut. Aga siin pole mitte kedagi. Teen paar pilti ja hakkan tagasi auto poole minema, ja selle paari minuti jooksul on kuskilt maa alt välja ilmunud suveniirimüüjad. Alguses kaks, hiljem tuleb kaugemalt lisa.

Monday, December 12, 2011

Zimbabwe, Victoria Falls

325 päev.

Victoria juga, seekord Zimbabwe poolt vaadatuna. Ja võib öelda, et kui juba siiakanti tulla, siis tasub ära vaadata see vaatamisväärsus nii Sambia kui ka Zimbabwe poolt. Sest muidu jääb ikkagi pilt poolikuks.

Victoria_Falls_Zimbabwe (112)

Ja korraliku ülevaate saab vist ainult joa kohal kopteriga lennates, aga see jäi mul tegemata, leidsin stendilt õhust tehtud pildi, mis annab päris hea ülevaate sellest 1,7 kilomeetri pikkusest vaatamisväärsusest.

Sunday, December 11, 2011

Sambia, Victoria Falls

Reisi 321 päeva hommik Livingstone lähedal kämpingus algas sellega, et ahvid varastasid hommikusöögiks ettenähtud saia ära. Jälle. Ie olin vist 5 meetri kaugusel. Aga oma viga, pole vaja midagi ripakile jätta. Ja eelmisel õhtul soovitasid valvurid kõik söödav ja ka mittesöödav, nagu matkalaud ja tool, autosse panna, sest pimedas pidid elevandid ringi luusima. Väga viisakas, et nad hoiatasid, sest tee peal ja murul olidki kahtlased tumedad hunnikud. Ja mitte väga tundmatu päritoluga.

Livingstone ja kogu Sambia vaatamisväärsus number üks on kindlasti Zambesi jõel asuv Victoria juga (ehk siis kohalikus keeles Mosi-oa-Tunya, the Smoke that Thunders). Zambezi jõgi on Aafrika pikkuselt neljas (2674 km, Niiluse, Kongo ja Nigeri jõe järel). Kohalikus Tonga keeles tähendab Zambesi “Great River”.

Joa kõrgus on 105 meetrit, ta on poole kõrgem, kui Niagara juga, mille kõrguseks on 51 meetrit. Muljetavaldav on joa pikkus – 1707 meetrit ehk peaaegu 2 kilomeetrit.

Victoria_Falls (67)

Juga asub Sambia ja Zimbabwe piiril. Siin on näha väike osa joast ja jalakäijate sild, mis asub Sambia pool. Ülal vasakul on Sambiat ja Zimbabwet ühendav suur sild, mis konstrueeriti Inglismaal, ehitamise aeg oli 14 kuud ning sild sai valmis aastaks 1905. Paremal on näha väike osa joast.

Saturday, December 10, 2011

Sambia, õhtused külalised

.
Elusloodus – seekord need väiksemad isendid, keda on liikumas ja lendamas kõikjal. Maa on täis sipelgaid, kes oskavad hammustada ja puude otsast sajab krae vahele muid elukaid. Tavaliselt on esimene reaktsioon see “keegi” krae vahelt kiiresti välja saada, enne kui hammustamiseks või nõelamiseks või muidu närimiseks läheb, alles hiljem tuleb mõte, et oleks võinud putukast pilti ka teha, aga siis on tavaliselt hilja.

Mõned on siiski jäädvustatud. See siin näeb küll välja nagu Liptoni tee reklaam, aga mis sest. 

DSC03666

Saturday, December 3, 2011

Sambia, Kalimba krokodillid

316 päev,
Lusaka,
Pioneer Camp.

Kuna kämpingus levib wifi ja on vahelduva kiirusega internet (mille eest ei pea eraldi maksma, kasutamine on ööbimise hinna sees), siis tegin googles päringu, et mida siin Lusakas veel huvitavat ja vaatamist väärivat on.

Põhiliselt muidugi turud ja paar suurt kaubanduskeskust, Munda Wanga Park, kus sai eelnevat käidud, Rahvusmuuseum, kus on samuti käidud. Ja veel soovitati külastada Kalimba roomajate Parki, mis asub u 10 km Lusakast põhja poole. Linna sõites hakkas järjekordsel ristmikul silma silt “Reptile Park”, siis oli asukoha leidmine probleemivaba, mis sest, et GPS juhatas mingit muud ja pikemat teed.

Aafrikas on üldjuhul kindlam on jälgida silte ja teeviitu ning vajadusel küsida kohalikelt, kui usaldada GPSi kaartidel olevad andmeid. Nii ka seekord.  Paarkümmend minutit sõitu mööda punasetolmulist Aafrika teed ja seal nad olidki.

Koht oli nagu tavaline roomajate loomaaed koos piknikupaiga ja eraldi basseiniga külastajatele. Elanikeks erinevas suuruses ja vanuses krokodillid, ja neid oli tõepoolest palju, maod, kilpkonnad. Sissepääs 20.000 kwachat. Ehk siis 4 USD.

Kalimba_Reptile_Park-18_thumb1

Põhilised asukad on Niiluse krokodillid, keda pidi giidi sõnul olema kokku 6000. Erinevas vanuses ja erineva suurusega. Ja keda kasvatakse põhiliselt nende naha pärast.

Wednesday, November 30, 2011

Sambia, Munda Wanga

313 päev.
Kirjutatud Sambias, Lusakas.

Munda Wanga on nii Wildlife Sanctuary, Botanical Gardens, Educational Centre ja palju muud, nagu allolevalt sildilt saab välja lugeda.  Asub Lusakast 15 kilomeetrit lõuna pool kohe suure tee ääres.
Põhimõtteliselt siis botaanikaaed ja loomaaed, aga mitte tavalises mõttes loomaaed, vaid selline, kuhu on toodud nii salaküttidelt äravõetud kui ka muud vigastada saanud loomad ja linnud enne vabadusse laskmist tervenema.  

Munda_Wanga (1)

Mõlemad kohad saab ära vaadata ühe piletiga. Sissepääs maksis 25000 kwatshat ehk siis laias laastus 5 USD. Ja veel – siin ei ole eraldi hinda kohalikele elanikele ja eraldi hinda turistidele. Kõik on võrdsed. Poole päeva jooksul oli näha vist 5 külastajat.

Sunday, November 27, 2011

Sambia, Lusaka

310 päev.
Kirjutatud Sambias, Lusakas

Tegelikult võiks selle postituse pealkirjaks olla näiteks “Suhe elusloodusega”, sest elusat loodust on siin vist kordades rohkem kui euroopas.

Hulgem näiteid:
Olen autost u 100 meetri kaugusel ja järsku kuulen väga tuttavat signaali, oma auto signaali. Nojah, juhipoolne aken jäi pärani, ja keegi andis signaali. Teadagi, kes see keegi on. Igatahes see keegi, kes korraks astus signaalinupule, tuli kiiruga aknast jälle välja ja ronis katusele. Võtsin autost fotoka, ja keerasin akna niivõrd üles, et ahvid sealtvahelt sisse ei pääseks. Teen tiiru ümber auto, ja juba on külaline jälle akna kallal.

Mazda_van_and_baboon

Antenni on suutnud samuti kõveraks väänata. Ahvidega ongi see jama, et nad on ühed suured vargad, söödavad asjad varastatakse sekundite jooksul ära, kui ise oled paar meetrit eemal ja mõnikord jäetakse midagi asemele.

Friday, November 25, 2011

Sambia - South Luangwa National Park

308 päev
Reisi algusest 32989 km.
Kirjutatud Sambias, Lusakas

Malaavi-Sambia piiriületusest, viisadest, ja muudest igapäevastest asjaajamistest tuleb juttu hiljem, järgmises postituses. Sest kohe pärast piiriületust läks teekond 150 kilomeetri kaugusel asuvasse Sambia ühte  kuulsamasse loodusparki.

See on nüüd selline postitus, kus on palju Aafrika loomapilte ja vähe muud juttu. “Actionit” ei ole.

Tagantjärgi pilte sorteerides selgub, nagu alati, et sebrad on enamasti pildilt lahkumas ja pärlkanad samuti ning siin pargis tüügassiga ei talu üldse mingit pildistamist, aga see eest ei jaksanud elevandid kaamera eest ära joosta ja mõned muud loomad sai ikka ka pildile.

DSC02927

Mõningad erinevused külastamistingimustes – kui tavaliselt on enamustes Ida-Aafrika parkides 24 tunni pilet, siis siin kehtib pilet ainult samal päeval. Et siis parki saab sisse alates hommikul kella kuuest ja aega on ringi sõita õhtul kella kuueni.

Wednesday, November 23, 2011

Malaavi

Enne Tansaaniast Malaavi suunas lahkumist oli vaja korralikult tankida, sest Malaavis on juba pikemat aega kütusekriis, mis tähendab seda, et vahetevahel on kütust jaamades ja enamus aega ei ole.

Kui nüüd suurt Aafrika kaarti vaadata, siis Malaavi on väike riik, see tähendab, et Aafrika mastaabis väike, kuid ülevalt alla on mööda teid ikkagi üle 1000 kilomeetri, mis on numbrite järgi sama vahemaa, kui Tallinnas Varssavisse. Ja diislit on vaja selle 1000 km läbimiseks miinimum 100 liitrit pluss veel paarkümmend liitrit, sest vahepeal on jälle mägedes sõitmist ja igaks juhuks peab olema veel mingi tagavara.

m03road

Kaporo piiripunkt, Tansaania Malaavi piir. Tansaaniast väljavormistus oli tavaline, kõige suurem erinevus oli rahavahetajate rohkus juba ammu enne piiripunkti. Viimases bensiinijaamas on neid nii 5-6 ümber auto oma teenust pakkumas ning täpselt õiges kohas. Peale kütuse ostmist sain ära vahetada viimased Tansaania šillingid Malaavi kwatchade vastu. Isegi metallraha võeti vastu.

Saturday, November 12, 2011

Tansaania - Kimani Falls

296.päev
Reisi algusest 31406 km
Kirjutatud Malawis.

Kimani Falls pidi välja nägema selline, nagu juuresoleval pildil. Sain Imre käest GPSi jaoks koordinaadid ja muid juhiseid.

DSCN1862

Koht ise oli Sao Hillist 150 km edela poole, ja siis mingi kümmekond km sellist viisakalt öeldes vähemkäidavat teed. Nii et edasi-tagasi paras päevateekond. Et panen kõik asjad jälle auto peale tagasi ja teen sellise päevase proovisõidu, käin vaatan koha ära ja tulen siis veel üheks ööks tagasi, mis sest, et juba 2 nädalat teistel külas oldud.

Wednesday, November 9, 2011

Eestlased Tansaanias – Sao Hill

293.päev.
Reisi algusest 30585 km

DSC01677_thumb

Dar Es Salaamist 600 km kaugusele Sao Hilli pidi kohale pidi jõudma 9 tunniga, aga mul läks oma 11 tundi ära. Tavaliselt võtavad liikumiskiiruse maha eht-aafrikalikud “lamavad politseinikud”, millest suure hooga ülesõit võib väga kurvalt lõppeda. Nimelt on vastav takistus aafrikas mitte ainult linnatänavatel, vaid ka enamustes asulates, selle takistuse kõrgus on paarkümmend sentimeetrit ning üldjuhul on ta tähistatud. Rõhk on sõnal “üldjuhul”. Nii et kiiruse mahavõtmine on eluliselt vajalik.

Kui nüüd Eestiga võrrelda, siis võiks ette kujutada sellist pilti, et Tallinn-Tartu maantee on kitsam, läheb läbi Vaida, Kose, Türi, Paide, Põltsamaa, Puurmani, nii, nagu ta aastakümneid tagasi läks, ning igas asustatud punktis on kiirus piiratud 50 km/tunnist ja igaks juhuks on veel need lamavad politseinikud, et kellelgi ei tuleks mõtet suveöösel kella 5 ajal 140-ga kihutada.

Saturday, October 29, 2011

Tansaania, Dar Es Salaam

282 päev.
Reisi algusest 30367 km.


DSC01411

Arushast läks ida poole korralik ja hõreda liiklusega Tansaania tee.

Thursday, October 20, 2011

Tansaania, Olduvai Org

.
Kirjutatud Arushas, järgmisel päeval pärast Ngorongoro Conservation Area (NCA) külastamist.
Masai noored tee ääres.

DSCN1710

Vastupidiselt linnadele on siinkandis kohalike elanike pildistamine tunduvalt lihtsam, sest siin kohe nõutakse enese pildistamist, ja muidugi tasu eest. Oluline on muidugi tasu suuruses enne kokku leppida, et vältida hilisemaid lahkarvamusi. Küsimise peale, et mis pildistamine maksab,  küsitakse kõigepealt suuremaid summasid ning lõpuks langeb hind paari dollarini. Ainult et jääb lahtiseks, et kas on ühe klõpsu hind 1 USD või on see terve fotosessiooni maksumus. Igatahes turism on selle piirkonna elanikele oluline sissetulekuallikas.

Monday, October 17, 2011

Tansaania - Serengeti

270.päev
Reisi algusest 28708 km

Serengeti Rahvuspark Tansaanias on üks maailma kuulsamaid loodusparke, pindalaga 14763 km2 ja arvatavasti maailma üks kõige rohkem filmitud rahvuspark.

Sõna Serengeti tähendab kohalikus masai keeles lõputuid tasandikke – Siringet ehk Endless Plains. 

DSC01019

Läänepoolne sissepääs – Ndabaka Gate. Ja kuna see park on tõepoolest suur, siis vajas see külastamine rohkem ajalist planeerimist, kui tavaliselt. Sest pilet kehtib 24 tundi ja hakkab kehtima väravast sissesõidu hetkest. Ning enne pimeduse saabumist on vaja jõuda ööbimispaika, mis asub peaaegu 140 km kaugusel sissepääsust, sest ööbida on lubatud ainult kindlates kohtades ja peale kella seitset ei ole pargis liiklemine lubatud (tegelikult juhtus nii, et jäin ikka pimeda peale).

Wednesday, October 12, 2011

Tansaania, Mwanza

265.päev
Reisi algusest 28114 km

Kobero väikelinn, Burundi Tansaania piir. Kaugelt hakkab silma puna-valge tõkkepuu. Ei mingit järjekorda, ei suuri ega väikseid autosid. Ja seekord ei mingit “actionit”, sest ümberringi on kõik selline pärastlõunaselt unine ja uimane. Pargin auto tõkkepuu kõrvale, aeglaselt saabub ainult üks kohalik rahavahetaja. Jambo, Change Money?? Annan teada, et temaga ja rahadega tegelen siis, kui kõik muud vormistamised on vormistatud ja hakkan vajalikke asjamehi otsima. Leian immigratsioonipunkti, kus vaadatakse teatud üllatusega uksest sisse astuvat valget inimest, aga pärast tervituste vahetamist  juhatatakse taharuumi järgmise ametniku juurde, kes passi lähemalt vaatamata teatab lühidalt, et "40 dollarit”.

Ajan silmad suureks ja teatan, et ma püüan ikka Burundist lahkuda ja see peaks olema tasuta. Ametnik lappab passi, leiab Burundi transiitviisa ja teatab, et kõik on ok, maalt lahkumise templi saab eest toast. Saabki ilma pikema jututa.

Järgnevalt auto väljavormistamine – leian kõrvalmajas õige koha, aga tuba on tühi. Ümber maja liikudes leian vajaliku asjamehe ja  vormistus toimub minutitega. Nagu ikka, küsitakse et kuskohas see Estonia asub, aga kui näidata näpuga ülespoole ja selgitada, et Euroopas, Rootsi ja Venemaa vahel, siis saadakse asjale pihta. Kõik, ei mingit isiklikes asjades tuhlamist, ei auto kere ega mootorinumbri kontrollimist või muud mõttetut ajaraiskamist. Viisakas ja korrektne teenindus.

Lähen tagasi auto juurde, selle ümber on kogunenud juba viis-kuus rahavahetajat. Pärast lühidat kauplemist kursi üle vahetan allesjäänud Burundi rahad Tansaania rahade vastu. Küsitakse dollareid, aga mida pole seda pole, ehk siis “no money no life”.

DSC00765

Vaade tagasi Burundi poole. 

Tuesday, October 11, 2011

Burundi kokkuvõte

Tagasi Burundis, Bujumburas.

Lennuk maandus pool tundi pärast keskööd. Lend oli pooltühi, minuga koos saabus riiki 4 valget. Uue viisa sain öösel piirilt, seekord siis transiitviisa, sest kolmest päevast peaks piisama Tansaaniasse sõitmiseks. Burundi on ju Eestist väiksem riik ja pealinnast on kõik piiripunktid maksimaalselt 6-8 tunni autosõidu kaugusel.

Pimedas tundub kõik samasugune, nagu lahkudes, ainult et ilm on soojem ja niiskem. Vihmaperiood on ju alanud. 

DSC00013

Sunday, October 9, 2011

Korraks Eestis

262 päev.
Reisi algusest 28108 km

Tegelikult on see blogi post kirjutatud Tansaanias, Mwansas, Victoria järve ääres. Sest vahepeal oli Aafrikas seiklemistel väike kahenädalane paus, millega kaasnes kõigepealt lennureis Bujumbura-Kigali-Nairobi-Amsterdam-Tallinn.

DSC00398

Kokku 18 tundi lennukis ja lennujaamas istumist. Esiteks Kenyan Airways.

Saturday, September 17, 2011

Burundi Drummers

Burundi, Gishora

Kui külastada seda Aafrika väikeriiki, ja oleks võimalik käia või külastada ainult ühte kohta või üritust, siis oma kogemuste põhjal soovitaks vaadata Gishoras Burundi trummimängijate showd.

Kõige esimene koht, kus kuuldus rahvuslikku trummimängu, oli siiasaabumise esimesel õhtul Saga rannas ja vist alla 10 minuti. Sest jõudsin kohale selleks momendiks, kui enamus etendust oli juba läbi. Ning kuna rannasoleku põhjus oli leida kämpingu- ehk ööbimisvõimalus, siis jäid fotokaamerad muidugi autosse ja pildid tegamata.

Järgmine päev Burunditour nimelises reisifirmas rääkisin trummimängijatest, ning nemad soovitasid külastada Gishoras asuvaid mängijaid, sest nemad olevat need kõige algupärasemad ja õigemad. Ning kõige parema showga. Jäljendajaid ja kohalikke mängijaid pidi olema igas linnas.

Burundi_Drummers_640_480

Sunday, September 11, 2011

Burundi, Niiluse läte ja muud kohad

Ajaloolised paigad Burundis - kõigepealt Livingstone-Stanley Monument, mis asub pealinnast 12 km lõuna pool Mugeres. Tegemist on suure kiviga, millel on need kaks nime ja kuupäev 25-XI-1871.

Kuid see ei ole siiski see koht, kus kõlas ajalooline lause “Dr Livingstone, I presume?”. Kahe suure maadeuurija esimene kohtumine toimus hoopis kaks nädalat varem Tansaanias, Ujijis, 10 novembril 1871. Siin Mugares viibisid nad koos 2 päeva ning liikusid seejärel Taganjika järve põhjapoolsemasse otsa.

Kuna nad olid esimesed eurooplased siinkandis, siis nende saabumine oli niivõrd meeldejääv sündmus, et seda kohta hakatigi pidama nende esimeseks kohtumispaigaks.

DSCN0848

Saturday, September 10, 2011

Burundi, Bujumbura

Rwanda jääb seljataha. Paarisaja meetri kaugusel on järgmine Aafrika väikeriik, sedapuhku Burundi. Burundi asub Rwandast lõunas, pindala on 27.834 km2, (pindalalt maailma 145-s riik), elanikke hinnanguliselt 10 miljonit.  Naaberriigid on Rwanda, DR Congo, Tansaania. Ning mägise looduse tõttu on Burundit nimetatud ka “Switzerland of Africa”.

Aafrika kaardil on Burundi nagu väike täpp. Asub Aafrika südames ja on südame kujuga.

burundi


Friday, September 9, 2011

Rwanda, Nyanza ja Butare

Tänavapildid Rwanda pealinnast Kigalist.

DSCF7171

Erinevalt Ugandast ja Keeniast hakkas silma, et mootorratta ja mopeedijuhid ning kaassõitjad kandsid kiivrit. Ja aktsepteeriti valgusfoori punast tuld. Ugandas tekkis küll vahepeal tunne, et valgusfoorid on seal lihtsalt niisama, lihtsalt sellepärast, et korralikus linnas peavad foorid olema.

Ja telefonikaartide müüjad oli küllaltki pealetükkivad, ütled küll, et tänan, no. Aga 5 minuti pärast samast kohast mööda minnes pakuvad uuesti ja uuesti.

Thursday, September 1, 2011

Rwanda, Gorillad


Mägigorillad.

Rwanda_Gorillas (4)
 
Neid võrratuid loomi on praeguseks alles jäänud alla 800 isendi ning neid on võimalik näha kolmes riigis, Ugandas, Rwandas ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Mägigorillade külastamiseks andis oma tõuke kunagi ammu nähtud film “Gorillas in the Mist” Signourney Weaveriga peaosas.

Wednesday, August 31, 2011

Rwanda, Kigali

Ehk siis “Le Pays des Mille Collines - Land of a Thousand Hills”. 

DSCN9993

Rwanda on Eestist väiksem mägine ja roheline riik Aafrika keskel, pindala on 26.338 km2. Aga rahvaarv on wikipedia andmetel 11,4 milj ja see teeb Rwandast Aafrika kõige tihedamini asustatud riigi (419 elanikku ruutkilomeetri kohta).

Katuna, Uganda – Rwanda piir. Sõidan tõkkepuuni, püüan autost väljuda, mis on alguses raskendatud, sest aknaalune on täis järjekordseid “assistente”. Loobun seekord nende kasutamisest, sest siin peaks vormistus olema kuulujuttude järgi kiire ja probleemivaba. Ja ongi, Uganda suuremates piiripunktides on sõrmejäljeskännerid, ning paari minuti pärast, kui aparaadil rohelised tulukesed põlema hakkavad, lüüakse järjekordne tempel passi ja soovitakse head reisi. Lähen auto juurde tagasi ja sõidan uuesti tõkkepuu juurde. Tõkkepuu ei taha kerkida, sest mingi auto paber olevat vajaka. Pakun välja võimaluse, et sõidan tõkkepuu taha ja pargin auto ära ja otsin siis vajalikku paberit väljastava ametniku. Võimalus sobib. Vajalik paber on mõõdus 4x4 cm, sellele kirjutatakse auto number ja tänane kuupäev, ainus küsimus on et kuhupoole sõidan, kas Kampala (Uganda) või Kigali (Rwanda) suunas. Vastan, et Kigali ja viipan Rwanda poole, sellest piisab. Üks ametnikest teab Eestit ja selle asukohta. Üldiselt ei midagi erilist, kogu Ugandapoolne vormistus võttis aega vist 15 minutit, sest passikontrollis oli väike järjekord.  

Monday, August 22, 2011

Uganda, kokkuvõte

Kabale, Edela-Uganda, väikelinn enne Rwanda piiri. Ugandale on lõpuks tiir peale tehtud. Üliroheline riik, see tähendab, et kuna maapind on viljakas ja vihma tuleb mõnes kohas 2 meetrit aastas, siis kõik kasvab, mis mühiseb. Puud on vist 4 korda kõrgemad, kui Eestis ja mõned puulehed on A4 suuruses. Rohi ei ole rohelisem, on sama roheline, igaks juhuks mainin kohe ära.

Internetiga on siin nii, nagu tavaliselt. See “tavaliselt” tähendab, et kuna juba hommikust alates pole linnas elektrit, siis ei ole enamustes kohtades ka internetti.

Paar sõidu ajal tehtud fotot banaaniveost – kõigepealt banaanid jalgrattaga.

DSCN9703

Nagu veidi aja pärast selgus, on see püsti olev toigas selle jaoks, et peatumisel ratas ümber ei läheks.

Sunday, August 21, 2011

Uganda, Fort Portal

Ikka veel Ugandas. Üldiselt on siin lood sellised, et kui planeerid omale mingi asjaajamise, siis on vähemalt pool päeva tegevusega sisustatud. Ja nii mitu päeva järjest. Hea näide oli Rwanda viisa taotlemine. Riik on niipalju arenenud, et viisataotlust saab esitada üle interneti täidad vastava vormi, lisad juurde lisadokumendid, kas siis küllakutse või hotellibroneeringu ja paari päeva pärast peaks saama vastuse. Nii et piirilt elavas järjekorras viisat  ei pidavat saama (see on üldjuhul, tegelik elu näitab, et on ka piirilt viisa saadud ilma mingi eeltaotluseta).

Aga kuna see Rwanda saatkond asus Uganda muuseumi kõrval, mida oli niikuinii plaanis külastada, siis tundus õigem see viisa otse saatkonnast saada. Sest küllakutset ei olnud kuskilt võtta ja hotellbroneeringut ei olnud mõtteski teha. Ja kui ikka lähed saatkonda ja õigesti küsid, siis juhtub, et ikka saab. Õigesti küsimine tähendab seda, et ei küsi kas viisat saab, vaid küsid, kui ruttu viisa saab ja kas sama päev on ka võimalik. Kättesaamise tähtaegade kohta leidsin internetist ja Lonely Planetist erinevat infot, aga see eriti ei üllatanud, peaasi, et saatkonna aadress oli nii Kampala paberkaardil kui ka GPS-i kaartides sama. 

Wednesday, August 10, 2011

Uganda, Jinja, Bujagali Falls

Reisi 217-s päev

DSCN9520

Hommikul olid sellises mõõdus linnud lauapeal.

Saturday, August 6, 2011

Seiklused Kongos 2.osa

Eelmine osa lõppes sellega, kui meid kullakaevanduse parklast hommikul kiiruga välja visati. Ööbima jäädes lubati küll, et võime terve järgmise päeva siin veeta ja puhata, sest seesama valvemeeskond pidi olema 48 tundi järjest tööl. Öösel sai isegi kraani all suure muda maha loputada ja veidi puhtamana magama minna.
Öösel enne magamaminekut sai valvuritega pikemalt vesteldud, ning lõpetuseks arvasid nad, et ma võiksin oma laigulised püksid neile anda, aga selle peale sai sõbralikult naeratatud ja öeldud, et no-no-no. See jääb küll ära.

Ja hommikul kella 6 ajal klopiti vastu bussiseina ja öeldi, et ülemus saabus ja ei taha aia sees ühtegi võõrast autot näha.

Monday, August 1, 2011

Seiklused Kongos 1.osa

Selle pikk lugu on kirjutatud Kongos Demokraatlikus Vabariigis, Aru linnas, Uganda piiri lähedal. Püüan viimaste päevade seiklusi ja sekeldusi üles kirjutada, enne kui midagi olulist meelest ära läheb. Internetiga on siin lood hullemad, kui mistahes seniläbitud riikides. Isegi Etioopias oli midagi, aga siin on ainult üks võimalus – kuna praegune asukoht on lähedal Uganda piirile, on siin võimalik kasutada Uganda mobiilisidet (ja Aru linna üksikud internetipunktid kasutavad samuti Uganda mobiilivõrku, et internetiteenust pakkuda.
Ma arvan praegu, see on 6 päeva pärast Kongosse saabumist, et üksi ma poleks siia riiki vist sisse saanud. Sest bürokraatiat on ikka üle mõistuse palju ja Kongo DV on prantsusekeelne riik, ning seda keelt ma ei valda.

See mõte Kongosse minna oli peas juba ammu, kuid täpsema teekonna paikapanek vajas põhjalikku lisainfot, ning seda oli suhteliselt raske leida. Ei ole see Lõuna-Sudaani internet ka kõige kiiremate hulgas. Ja Kongo pole nüüd küll selline riik, et sõidad kohale ja siis vaatad, et mis siin huvitavat on.  Ning tavapärast turismi kui niisugust Kongo Demokraatlikus Vabariigis eriti ei olevat.

Üks põhjus, et Kongot külastada, oli Boyoma Falls. Sest peaaegu keset Kongo riiki on Kisangani linn, mille lähedal on maailma üks kõige veerohkemaid jugasid, Boyoma Falls ehk endise nimega Stanley Falls. Kisangani endine nimi on jälle Stanleyville.  Üleüldse on 3 maailma veerohkeimat juga Kongo jõel, veel suuremad Inga Falls ja Livingstone Falls asuvad läänerannikul, jõesuudme lähedal. Link.

Selgituseks siia vahele üks Aafrika kaart, teekond on siin vabakäejoonena, täpsem teekond on blogis eraldi lehel LOCATION

Jubani

Ja peas istus mõte, et kui juba siin Ida-Aafrikas olla, ja Kongole nii lähedal (piirini 300 km ja Kisanganini veel 1000 km), siis võiks selle joa ikkagi üle vaadata, sest kes teab, millal siiakanti jälle sõitmist ette tuleb.

Sunday, July 10, 2011

Lõuna-Sudaani Iseseisvuspäev

 
Juba. 

Dialoog erariides turvatöötajaga peoplatsil:
“Press??”
”No, I am tourist”. Ju siis ei kõlanud veenvalt.  
”Terrorist?!”
“No, I am not terrorist, I am turist”

DSCN8816

See on järjekordne näide, kuidas Aafrika suudab alati üllatada.

Thursday, July 7, 2011

Uganda

183 päev,
Gulu. Põhja-Uganda
Internetikohvik

Keenia-Uganda piiriületus oli paar päeva tagasi. Kaugelt hakkas silma paarikilomeetrine veoautode rivi. Nendest võis mööda sõita, sest sõiduautodele on eraldi tolli- ja piirikontroll. Niikaugele, kuni enam kaugemale ei pääse ning auto ümber hakkavad kogunema rahavahetajad ja muud asjamehed, nii nagu ikka piiridel. Keegi püüab selgitada, et ta abistab piiriületusel ja näitab, kuskohas asub tollipunkt. Vastan, et küll ma saan ise ka hakkama, aga abiline tuleb tolliruumi kaasa, seab ennast sisse nagu oma inimene ja hakkab minu eest mingit blanketti täitma.

Elu on näidanud, et neid abimehi on ikka mitmesuguseid, on sellised tegelased, kes näitavad ära ainult vajaliku maja ja ukse ning ise ootavad väljas, sellised võiksid parem olemata olla. Ja siis on sellised, kes marsivad igale poole sisse ning organiseerivad sulle ilma igasuguste järjekordade ja muude probleemideta kiire piiriületuse.

Mis tähendab seda, et neil on tõepoolset teenus, mida nad pakuvad ja mis hoiab aega ja närvikulu kokku. Ning asi käis tõepoolest kähku, auto vormistatud ja passi Keeniast lahkumise tempel. Ning abilise teenuste hulka kuulus ka Uganda poole vormistuse korraldamine. Siin oli vaja täita ainult viisataotlus, mis oli postkaardi suurune blankett minimaalsete andmetega nagu nimi, sünniaeg ja passiandmed ning auto number. Ja siis võeti sõrmejäljed, mõlema käe kõigilt sõrmedelt. Veel paar minutit ja pass anti luugist tagasi, ning öeldi, et on ok. Mingit leheküljesuurust kleepsu passi juurde ei pandud, lihtsalt löödi üks tempel ja kõik. Ju siis nii see käibki, sest rohkem keegi seda passi näha ei tahtnud. Egiptuse piiriületusega ei saa võrreldagi, nagu öö ja päev.

Esmamulje Ugandast oli igati positiivne. Ja silma hakkas see, et teeääred olid puhtamad, kui enamuses Aafrika rikides. Tavaliselt vedeleb iga pool kohutavas koguses musti ja läbipaistvaid õhukesi kilekotte. Neid on täis teekraavid ja kaktused ja põõsad ja puud. Järjekordse asustatud punkti lähenemisest saad tavaliselt aru nii, et tee äärde tekib prügilasu. Aga see oli esmamulje, eks aja jooksul näeb täpsemalt.

Sipi Falls Mount Elgoni lähedal.




Friday, July 1, 2011

Ruins of Gedi ja Kikepeo

177 päev.

Veel üks Keenia ranniku vaatamisväärsusi on Ruins of Gedi – suahiili linna varemed Malindi lähedal vihmametsas. Ehitatud 13-14 sajandil, elanikke oli hinnanguliselt üle 2500, ning linn jäeti maha 16 sajandi alguses.



Selline vaade avanes linnale vaateplatvormilt. Ja see vaateplatvorm oli ehitatud suure puu otsa.

Thursday, June 23, 2011

Keenia Mombasa

169.päev
Reisi algusest 21524 km

Mombasa, nagu oleks Aafrika linn ja nagu ei ole ka. Üks suurematest vaatamisväärsustest on 1593 aastal  Portugali maadeavastajate poolt ehitatud kindlus - Fort Jesus.



Thursday, June 16, 2011

Keenia - Hell's Kitchen

Marafa kohta andmeid otsides leidsin internetist sellise kirjelduse  -

According to the Lonely Planet, Marafa is "the most underrated site on the coast (if not Kenya)" and if you, "put this geographic phenomenon anywhere else on earth, families would plan vacations around visiting and a glut of shopping malls would surround the approaches." http://www.mydestination.com/kenya/things-to-do/111066/marafa---hells-kitchen

Sellega oli külastamine otsustatud. Koht oli suurematest teedest eemal, õige teeotsa ülesleidmisel tuli korraks mõte, et see tee on ainult kohalikele elanikele jalgsi liikumiseks ja koduloomadele, sest auto jälgi ei paistnud küll kusagilt.

Paar korda küsisin igaks juhuks üle, et kas see tee ikka läheb Marafasse. Pidi minema, aga võib-olla oli neid selliselt õpetatud, et kunagi ei tohi eitavalt vastata.

Ja hiljutine vihm tegi oma töö – tee ei tolmanud, vaid hoopis pruun pori kleepus rataste külge. Järjekordse suure porilombi juures seisis kohalik mees, kes vaatas huviga, kuidas “mzungu” oma valge bussiga sealt läbi pääseb. Ja kinnitas, et see tee läheb küll Marafasse ja kuna ta liigub samas suunas, siis kas võib kaasa tulla? Ikka võib, kuidas siis muidu. Porilombid jätkusid veel 10 kilomeetrit, pärast ristus tee veidi suuremaga ja edasiliikumine läks lihtsamaks. 

Aga siin ta ongi – Marafa Hell’s Kitchen



Saturday, June 11, 2011

Tsavo West NP

Tee Tsavo West Rahvusparki. Selle tee kohta olin kuulnud mitmeid jutte, et kuna see ei pidavat olema väga turvaline regioon, siis tuli autosse kaasa võtta “security”. Püüdin täpsemalt uurida, et milliste sündmuste põhjal peetakse just seda teed ebaturvaliseks, ja vastus oli, et 90-ndate alguses olid mingid probleemid. Tore lugu küll. Sellest on nüüd 20 aastat möödas ja ikka on vaja saatjat.

Igatahes esialgu sain rahulikult edasi sõita ilma mingi saatjata ning pilvevaba Kilimandžaarot pildistada.

DSCN7044_thumb

Varahommikune Kilimandžaaro.
Enamus sellest postitusest ongi looduspildid, sest selle paari päeva jooksul mingit “actionit” ei toimunud. Aga ega ise ka eriti ei otsinud.

Monday, June 6, 2011

Amboseli NP


Katse Nairobi kesklinnast läbisõitu vältida lõppes sellega, et 2 tundi sai ukerdatud niinimetatud kõrvalteel või kui täpsem olla, siis kõrvaltee kõrval, sest osa teest ei olnud aukude tõttu sõidetav.

Amboseli Rahvuspargi külastamiseks pidi olema kõige õigem sõita Nairobist otse lõuna poole, kuni Tansaania piirini ning Namanga nimelisest piirilinnast läheb edasi väiksem tee Amboseli Rahvuspargini.

Namangasse jõudes tuli korraks pähe mõte, et kuna tunni aja pärast on päikeseloojang, siis võiks siin kuskil ööbida, ikkagi piirilinn, aga pärast paari ööbimiskoha külastust sai see mõte maha maetud, ning jätkatud edasisõitu põhimõttega, et kui pimedaks läheb, siis tuleb keerata kas vasakule või paremale ja leida võsas mingi magamiskoht. Sest inimasustus Keenias on ikka tunduvalt hõredam kui Etioopias.



Kohaliku tähtsusega tee, vasak teepool on isegi täiesti viisakas, aga parem pool on Aafrikale tüüpiliselt “treppi” sõidetud.

Wednesday, May 25, 2011

Keenia – Nairobi

140 päev.
25-05-2011
Keenia, Nairobi

Moyale-Marsabit-Isiolo teekond – teine osa.

Marsabitis läks hollandlaste autohooldusega (sumbuti keevitamine ja rehviparandus) peaaegu pool päeva, nii et plaanime sellel päeval rohkem mitte edasi liikuda. Poole päevaga eriti kaugele ei jõua ja kindlam on sõita selliselt, et õhtuks jõuab järgmisesse asustatud punkti, see on siis Isiolosse. Ei pidavat olema väga turvaline piirkond öösel sõitmiseks.

Otsime üles kämpingu.



Koht üllatab heas mõttes. Külm vesi ja soe vesi, elekter, külmkapp Coca ja Spritega.

Friday, May 20, 2011

Keenia - Marsabit

135 päev
20-05-2011
Nairobi, Keenia
Jungle Junction Camping

Keenias on vasakpoolne liiklus, õnneks polnud üleminek liiga järsk, sest juba alates Egiptusest oli võimalik vasakul sõitmist harjutada. Kui ikka vaja oli , siis sõideti ka kiirteel vastassuunavööndis, Kairost rääkimata.

Ja veel üks tähelepanek, et kui on plaanis Euroopast Lõuna-Aafrikasse või siis näiteks Namiibiast Hollandisse sõita, siis peamine on tahtmine see klassikaline Cape-Cairo teekond ette võtta, auto mark ja vanus ei ole eriti oluline. Mõned näited:

Volkswagen aastast 1970, 41 aastat vana. Namiibiast Hollandisse.


Tuesday, May 10, 2011

Jälle Etioopias

Reisi 125. päev
10-05-2011
Etioopia, Addis Ababa.

Djiboutist Etioopia pealinna viiv tee pidi olema riigi kõige paremas korras tee. Ja oligi. Kahe päevaga sai hakkama.



Maraboud tee ääres – või kui nüüd eriti täpseks minna siis Marabou Stork, Leptoptilos crumeniferus

Friday, May 6, 2011

Djibouti – Lac Abbe

Reisi 121 päev.
06-05-2011
Kirjutatud Etioopias

Lac Abbe on Djibouti ja Etioopia piiril asuv soolajärv. Pidi olema ebamaise loodusega koht, sest seal on filmitud esimest “Ahvide Planeeti”.



Selline vaade oli kohapeal - foto on tehtud hommikul veidi pärast päikesetõusu.

Aga terve lugu ise algas nii: Plaan oli selline, et külastada Lac Abbed, ning seejärel sõita tagasi Etioopiasse.

Wednesday, April 27, 2011

Djibouti–Lac Assal

112 Päev
27-04-2011
Djibouti,
Reisi algusest 16597 km
Esimene kohustuslik vaatamisväärsus Djiboutis – Lac Assali soolajärv.

Teeäärne maastik.

Monday, April 25, 2011

Somaliland – Hargeisa Loyada teekond

109 päev
24-04-2011
Djibouti City
Reisi algusest 16262 km

Tee Somaalimaalt Djiboutini pidi olema kehv. Tagantjärele võib öelda, et see jutt ei vasta tõele, kuna vahepeal teed lihtsalt ei ole. On mingid rattarööpad, mis lähevad naaberriigi poole. Kahe riigi vaheline reisijatevedu toimub 4x4 LandCruiseritega ja kaubavedu suurte veoautodega. Ja kui saab läbi veoauto, siis peaks see vahemaa olema läbitav, sest täislastis veoautoga mööda liivaluiteid üldiselt ei sõideta.
Seega oli asi otsustatud. Esimene jupp teed pärast Hargeisat.


Wednesday, April 20, 2011

Somaliland – Berbera

Reisi 104 päev
19-04-2011
Somaliland, Hargeysa
Reisi algusest 15838 km.

Huvitaval kombel on Aafrikas nii, et kui sõidad samas suunas, siis kohtud mitmeid kordi samade inimestega. Põhjus on muidugi väga lihtne, oma autoga Kairost lõuna poole sõites tuleb paratamatult läbida kindlad kohad, millest ei saa üle ega ümber. Egiptuses on selleks kohaks Aswan, sest allapoole Sudaani saab ainult laevaga. See, et kaartidel on Punase mere ääres Egiptusest Sudaani viiv tee, ei tähenda, et seda teed mööda on võimalik Sudaani jõuda.

africa-road-map-2011-04-19
Vahelduseks teekond vabakäejoonena, reaalajas saab jälgida liikumist blogi esilehelt “Location-NEW”

Sunday, April 17, 2011

Somaliland – Laas Gaal

Reisi 101 päev.
15-04-2011
Somaalimaa, Hargeisa

Somaalimaa kaljujooniste külastamiseks tuleb sõita pealinnast Hargeisast sadamalinna Berbera poole u 50 km.


Nii nagu Etioopias, on ka siin tee ääres sõjast jäänud tankid.



Ja loomulikult suured kilpkonnad.

Igasugused teeviidad , mis juhataksid sellise haruldase vaatamisväärsuse juurde, puuduvad täielikult. Õige koha tunneb ära selle järgi, et tee läbib väiksese küla, paremale jäävad kaks mäge (mille nimeks Naasa Hablood) ja vasakule läheb raskesti leitav ja vähesõidetud rada, mille ülesleidmiseks tuleb kohalikelt elanikelt juhatust küsida.

Tuesday, April 12, 2011

Somaliland – Hargeysa

97 päev
12-04-2011 
Somaliland, Hargeysa 
Reisi algusest 15412 km

Mõte Somaalimaad külastada oli tekkinud juba pikka aega tagasi. Tegemist on Somaalia regiooniga, mis kuulutas ennast 1991 aastal iseseisvaks pärast Somaalia keskvalitsuse kokkukukkumist. Ükski riik pole seni Somaalimaad tunnustanud ja erinevalt ülejäänud Somaaliast peaks siin valitsema stabiilne olukord. Aga sellest hiljem pikemalt.

Kõigepealt oli vaja leida Somaalimaa saatkond ja saada viisa. Sest ilma viisata sinna ei pääse ning kõige õigem koht viisat taotleda on Etioopia.
Sain kätte oma passi Djibouti Saatkonnast ning lootus oli, et äkki saan sama päev ka Somaalimaa asjad korda. Küsisin, kohalikult taksojuhilt, et kas ta teab, kus on Somaalimaa saatkond ja mis sinna sõit maksab, vastus oli et teab. Kauplesin taksojuhiga hinna üle ja seejärel läks sõiduks. Aga paari minuti pärast keeras takso hoopis vales suunas, minu teadmiste järgi pidi asuma saatkond hoopis teisel pool. Ja juhtuski nii, et tema arvates soovisin ma minna Somaalia saatkonda ja viiski mu emamaa saatkonna juurde. Pärast poliitilise olukorra selgitamist naabermaal pandi auto uuesti käima ja seejärel olingi 5 minuti pärast õiges kohas. Aga kahjuks oli see õige koht tänaseks suletud. Niipalu oli sellest kasu, et sain täpsed GPS koordinaadid, võetud otse värava eest.

Tuesday, April 5, 2011

Veel Etioopiat

89. päev
04-04-2011
Etioopia, Addis Abeba,
Wims Holland House,
Reisi algusest 14648 km

Olukorrad, mis jäid fotosse ja videosse võtmata.
Väike küla Dabat, 74 km Gondarist põhja suunas. Esialgu tundus, et tavaline Etioopia küla. Võtsin kiiruse maha, et kedagi mitte alla ajada. Lapsed ja täiskasvanud ja eeslid ja kanad ja kitsed, kõik elavad ju tee peal. Ja järsku ebaharilik vaatepilt – samas suunas jalutavad kaks seljakottidega valget inimest, kohalikest lastest ümbritsetuna. Jõuan kõrvale ja peatun, ning küsin, at kas kõik on ikka korras? Või on järsku küüti vaja?
Tegemist oli ungarlastega. Gabor ja Ezster. Gabor on juba seitsmendat aastat teel, seljakotiga ja kohaliku transpordiga, Etioopia on 121-ne riik külastada.  Muljetavaldav.

Kohalike jaoks oli selleks korraks etendus läbi. Ei mingeid pastakaid ega raha. Paarkümmne sekundi pärast lendab paar kivi bussi suunas. Esialgu tuleb meelde kaks võimalust, kas sõita edasi või siis jääda seisma ja hakata vastu loopima. Käiku läheb esimene võimalus.

Kuna tagaklaas on siiani terve siis annab Gabor nõu see mingi materjaliga kinni katta. 10 minutiga on asi tehtud, mullikile ja maccaivari teip aitavad peaaegu alati hädast välja. 
Meie edasine omavaheline suhtlus käib inglise keeles, ehkki ungari keel pidi kuuluma soome-ugri keelete hulka. Igatahes oma emakeeles meil suhelda ei õnnestunud. Ja veel oli omavahel võimalik rääkida vene keeles, mis oli eriti kasulik siis, kui kohalikud olid kõrval ja oli vaja mingite hindade või teenuste üle arutleda.

Blue Nile Falls. Kosele on ehitatud tamm ja elektrijaam ja sellega on kosest alles jäänud vaevalt veerand. Võib-olla kümnendik. Kui sedagi. Kuid pilt on ikkagi võimas. Kõrval on näha, kust kaudu vesi on varem voolanud. Tee lõpeb hüdroelektrijaama väravas, kõrval on piletite müük. Kahel pool teed müüakse kõike söödavat ja mittesöödavat.

Vahepõikena Etioopia rahaühikutest. Etioopia raha on birr, ja 1 EUR = 23,5 birri, ehk teistpidi võttes on 100 birri u 4 Eurot.  Püüan mitte olla vanamoodne ja jätan kroonihinnad arvutamata.

Pilet maksab 15 birri, paar minutit hiljem selgub, et ise vaatama minna ei tohi, kaasa peab tulema kohalik giid. Lisaks siis veel 50 birri, õnneks räägib giid üpris soravat inglise keelt, nii et saab kohaliku elu-olu kohta küsimusi esitada. Auto juurde minnes selgub, et keegi kirjutab välja ametlikku parkimiskviitungit ja soovib saada 5 birri. Mitte et hind jalust maha võtaks, aga asi on põhimõttes, ning selgitan, et ma sõidan nüüd kose juurde ja ei kavatsegi siin parkida. Neile on vist samuti kindel kavatsus raha saada, ja vastus on, et see ongi kose juures parkimise pilet. Ok, las ta siis olla. Kose juurde viiv tee on selline, et kiirus saab olla maksimaalselt 20 km/tunnis.

Kose juures ilmub kohe välja keegi noormees, kes teatab, et tema valvab niikaua autot, kui me ära oleme. Võiks ju arvata, et näe kui tore inimene, aga elu näitab seda, et alguses ei räägi keegi rahast ja hiljem küsitakse mingi korralik summa. Näitan talle parkimise kviitungit ja viipan giidile, et nüüd on tema kord parklavahiga suhelda.



Õnneks saab giidiga kohalikest kommetest rääkida, tagasi auto juurde tulles üritan järjekordselt selgitust saada, miks küsitakse igal pool valge inimese käest vähemalt topelt hinda. Nn “Faranji price”. Vastuseks tuleb, et valged on ju rikkad ja miks nad siis ei võiks maksta. Tuttav jutt ja suhtumine.
Näitan bussi kõrval parkivale kohaliku numbrimärgiga uuele Toyota maasturile, mille hind ületab minu 24 aastat vana sõiduki hinna vähemalt 10 kordselt.  Selget vastust ei tule. Kuna sooja on üle 30 kraadi, siis ostan kaks “Spritet”, omale ja giidile. Muidugi turistihinnaga, 10 birri tk. Ja hiljem viib giid mind oma kulul hüdroelektrijaama kohvikusse kohaliku hinnaga kohvi jooma. Siin on kohalik hind 2 birri tass. Mujal on tavaliselt 3 ja Gondaris küsiti 10.  
Pildid tee äärest.



 Auto jäänused, kohandatud elamiseks.




Põhja-Etioopia. Debre Damo – platool asuv kirik, kuhu pääseb ainult köite abil. Külastamine pidi olema tasuta ja on lubatud ainult meestele. Ülalt ripub alla 2 lapitud köit. Ühe ots tuleks siduda omale ümber kere, see oleks julgestuseks, ning teisest tuleb siis üles ronida, kasutades kaljukonarusi. Teise köie mõlemad otsad on üleval, üks ots korralikult kinni ja teisest siis mehed sikutavad. Kohe selgub, et siin on mul kodune töö jäänud tegemata – ilma julgestusköieta ma sinna üles ega alla poleks saanud. Ikkagi 15 meetrit, peaaegu 5-kordse maja kõrgus. Olesks ikkagi võinud vabal ajal kaljuronimist harrastada. Kunagi ei tea, millal mõnda oskust vaja läheb.







Ja siis, kui on plaan alla minna, selgub, et allaminek on tasuline. Nii need asjad siin on. Gabor võttis köiest kinni ja läks alla. Nagu hiljem selgus, oli tal see ronimine rohkem käe sees. Kohalikud tõstsid häält, nähes, et keegi ilma maksmata alla ronib ja püüdsid köit üles tõmmata. Tänu temale on siin nüüd mõned pildid minu laskumisest.
Üleüldse – maksmine maksmiseks, aga seal toimuv tundus rohkem väljapressimise moodi.
Ja hiljem ülal tehtud pilte vaadates tekib mõte, et kas see ikka on ainus tee üles ja alla, sest üleval on lehmakari. Kas tõmmati samuti köitega üles? Enam pole kellegi käest küsida.

Lalibela. Bet Giyorgis seest ja väljastpoolt





Vanadest autorehvidest saab "plätusid" valmistada




4.aprilli hommik. Päevaplaan on selline, et tellime takso ja läheme linna asju ajama. Omal on plaanis külastada viisa taotlemiseks Djibouti saatkonda, Chris vajab uut läpakat. Chris on mootorrattur Saksamaalt, kes tegi nädal aega tagasi Etioopias avarii, sai paar päeva tagasi haiglat välja ja liigub nüüd karkude abil. Läpakas on pärast avariid täiesti kasutamiskõlbmatu. Laseme tellida tuttava taksojuhi, kes kes inglise keelt räägib. 
Addise taksod – nüüd tuleb nostalgia peale – vanad Ladad ehk Zigulid, valdavalt VAZ-2101. Ainult et sellises seisukorras, et hirm tuleb peale. Sõites on erinevaid kohinaid, raginaid ja kolinaid nii palju, et oma treenitud kõrv ei suuda põhjusi eristada. 3 km pärast kuuldub auto alt järjekordne raksakas, õnneks oleme jõudnud saatkonnani. Auto keeldub esimese käiguga mäest üles minemast. Veidi aitab see, kui autost välja tulla ja lükata. Juhi jutu järgi on mingi jama käigukastiga. Lähen saatkonda, taksojuht organiseerib uut liiklusvahendit.
Saatkonnas käib asi kiiresti, kahepoolne A4 ankeet ja 1 passipilt ja homme pärast lõunat peaks viisa passis olema. Viisa on kuuajane ja hakkab kehtima tänasest. Küsin igaks juhuks üle, et kas on mingeid erinõudeid kui lähen oma autoga. Vastuseks on selge ei, et pole midagi vaja. Eks siis piiril paistab.
Väljas ootab uus “kaarik”. Esimese mulje järgi eelmise takso koopia. Esimene mulje ei peta, isegi kolinad on samad, mõned on uued. Sõidame mingi kaubanduskeskuse juurde, kus on hulgim arvutikaupadega tegelevaid poode. Väikseid “netbooke” aga peaaegu ei ole. Ja kui ongi, siis esialgne hind on u 100 euri kõrgem, kui eestis. Pärast kauplemist hind küll langeb, aga võiks tunduvalt rohkem langeda. Otsustame sõita kämpingusse tagasi ja kasutada kohalike tutvusi. Uus taksojuht üritab saada tunniajase ootamise ja 3 kilomeetrise sõidu eest “faranji” hinda. Edutult. Tund aega taksot maksab 70 birri ja punkt, s.o. 3 Euri. Seda on siin piisavalt. 

Igatahes varsti on aeg jälle liikuma hakata. Võib-olla on mujal internetiühendus parem, nii et õnnestub mõned videod üles laadida. Eks näe.