Transamazonica, 1 ja 2 päev.

25.10.2013
Teekond: Maraba – Novo Repartimento (191 km).

Loo algus on eelmises postituses - Legendaarsed teed

Ees ootas peaaegu 2000 kilomeetrit teed, mille hetkeseisukord oli suuremalt osalt teadmata.

Google otsingu tulemus kinnitas, et üldiselt on tee kuival ajal läbitav. Googli pildiotsing ja Youtube päring Transamazonica ja BR-230 teemal andis aga niisuguseid tulemusi, et keera aga kohe ots ümber, ja ära parem üritagi oma valge bussiga seda teed mööda sõita.


Tegelikult oli olukord palju parem, sest väljas oli palav, päike lõõskas lagipähe, aga mis peamine, tee oli kuiv. Ja valdavalt tolmune. Väga tolmune. Nii tolmune, et selle kohta võiks kohe eraldi sõna olla. Ma mõtlen, et niisugune viisakas sõna.




Mitmes kohas käib aktiivne teeremont.


Tolm. Loogiliselt võttes peaks aja jooksul tolm haihtuma.


Aga enne, kui selgineb, tuleb järgmine suur veok, ja jälle on kõik punast tolmu täis.


Ja siis järgmine, paks tolmusaba järel.


Teeäär on asustatud, või vähemalt oli asustatud, sest jälle hakkab silma üks mahajäetud tankla.








Sees kattuvad kõik horisontaalsed pinnad ühtlase punaka tolmukorraga. Pikalt aknaid kinni hoida ei ole eriti
võimalik, väljas on parasjagu palav, üle 30 kraadi, ning sees läheb kinniste akendega veel palavamaks. Ja niikuinii pääseb tolm sisse, sest ei ole buss tolmukindel.


Õhtu saabub.

Päike hakkab loojuma, Novo Repartimentos 65 tuhande elanikuga väikelinn, ja kohe suure tee ääres on mitu tanklat, kus saab rahulikult öö veeta. Siin saab korralikult Brasiilia moodi “por-kilo” süüa, st laod taldriku head ja paremat täis, ja maksad kaalu järgi, ja muidugi on niisugustes tanklates korralikud pesemisvõimalused. Üldjuhul tasuta. Saab enne sööki paksu tolmukihi maha uhtuda.

Pärast sööki läheb oma kümme minutit, et saaks bussist suurema tolmu välja. Magamisase on küll kinni kaetud, ja enamus asju on tihedalt suletavates plastmasskastides, aga põrand on paksu kihiga kaetud ja seinad on samuti tolmused.

Tanklamelu kuulub asja juurde, aga keskööks jääb kõik vaiksemaks.

Esimese päeva GPS-i jälg. Zoomitav ja klikitav.






26.10.2013, 2 päev Transamazonical,
Teekond: Novo Repartimento – Medicilandia  (402 km)


Kohustuslik hommikune foto - ööbimispaik tanklas. Hommikul teen kiire kohvi, ja siis läheb teekond edasi.


Üldpilt on korraks parem, vahepeal on mitmed asfalteeritud lõigud, aga uued sillad on veel valmis ehitamata.




Aga head teed ei jätku kauaks.














Ja nii kümnete kilomeetrite kaupa, vahepeal on jälle sõitmiseks ainult üks rida, ja vastutulevad autod peavad ootama, kuni tee on jälle tühi ja neil lubatakse liikuma hakata. Hea seegi, et keegi pole siia toppinud kiirusepiirangu märke. 




Hea seegi, et sillad on siin tugevad, ja ei pea enne üle kontrollima, piisab, kui sõita eelneva sõiduki jälgedes.


Enne Altamirat on ees jõeületus, ja praamil on täpselt niipalju ruumi, et buss mahub peale.


Teisel pool on hoopis pikem autode rivi ootamas.


Seejärel on korraks jupp paremat teed.


Aga sillad on veel vanad, ja siis on jälle kilomeetrite kaupa teeremont.


Ka siin on sõitmiseks jäänud üks rida.




Ja see üks rida tolmab, nii et vähe pole, sest liiklus on ju peal.


Lõpuks saab remonditav osa otsa.

Ees on lõik, mida pole jõutud veel remontima hakata. Ümbrus on rohelisem. Teel on järjekordne väike linnake, Medicilandia, siin on mitu suuremat tanklat, ja vajadusel saaks siin ööbida, aga kuna kell pole veel isegi neli, siis sõidan edasi. Kuidagi liiga vara pidama jääda. Mõnikord jõuab kahe tunniga päris kaugele, kuid seekord läheb teisiti.

Tee on kitsam, tõusud ja langused on järsemad. Aga ilm läheb järjest rohkem pilve ja siis hakkab sadama. Mitte täiesti padukat, aga piisavalt, et teel olev peenike tolmukiht muutub mudaks ja tee läheb libedaks. Ja muda kleepub ümber rehvide.


Siinne libe tee tähendab kõigepealt, et sõidukiirused langevad, ja et mäkke ja mäest alla sõidetakse ühekaupa, alles seejärel, kui eelmine sõitja on oma manöövri lõpetanud. Mäest alla tulev sõiduk saab mööda, ja siis läheb aeglaselt üles sinise presendiga veok, kui on näha, et ta on üleval, siis stardib järgmine, väike hall sõiduauto. Ja jõuab üles.

Hakkan liikuma, ja libedast hoolimata saan samuti lõpuks üles, üleval ootab järgmine veok allasaamist, ja mul on ees järgmine laskumine. Laskumisest pilte ei ole, enam pole aega mõelda pildistamisele. Kuna kedagi ees pole, siis saan järgmisest mäest alla, aga teeolud pole enam head, keset teed saab sõita, keskkoht on kõrgem, aga kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks jama majas.

Kell on juba neli, järgmise linnani on teadmata palju maad, ja teadmata palju libedaid tõuse ja laskumisi. Kuna enam ei saja, siis on ainus õige mõte oodata, kasvõi homseni, kuni libe pori ära kuivab, ainult et siin mäe all pole absoluutselt ruumi, tee kõrval on kraavid. Ja kui keegi tuleb hooga mäest alla, ja veidigi kõrvale kaldub, siis … . Ei taha lõpuni mõeldagi.

Vastu tuleb paar suurt veokit, teosammul, ja sõidavad üles mäkke. Keeran otsa ringi ja sõidan tagasi, libedast mäest üles, sest üleval oli teekõrval mingi farmi moodi ehitis ja rohkem ruumi. Farmi värava esine on samuti üliporine, aga ma pole vähemalt teistel jalus.

Kõige õigem koht tee tahenemist oodata oleks muidugi 5 kilomeetri kaugusel asuv Medicilandia küla, aga sinna praegu ei pääse, sest tee on kinni, üleval mäel ootab üks veok samuti sinnapoole sõitu, ja poolel mäel on teine sõiduk külgepidi kraavi vajunud.

Ootame, ootame. ootame. Lõpuks saab veok oma jõududega kraavist välja ja tee on vaba. Ja tühi.  Ja  muidugi vastikult libe, aga ma sain juba korra siit alla ja üles, nii et tuttav tee, võiks öelda.

Saan tervelt mäest alla ja seejärel teisest mäest üles, ning edasi on juba siledam (ja kuivem) tee tagasi linnapiiril asuva tanklani. Kõik. Selleks päevaks on sõidud sõidetud, ja korralik ööbimiskoht olemas.

Siin on nii pesemisvõimalused, kui ka väike söögikoht, vajadusel saaks siin ka mitmeid päevi oodata, kuni ilm jälle kuivemaks läheb. Kui ikka läheb, sest kalendri järgi on kuiv aeg peaaegu möödas, ja viimastel aastatel on olnud vihmast aega ka siis, kui seda tegelikult üldse olla ei tohiks.


Tavaline Transamazonica tankla.


Baar-Kiosk-Söökla jne.


Tankima saabub “koolibuss”, ehk siis väiksem veoauto, mille katusepresendil on kollane silt “Escolar”


Ja veel mõned suuremad veokid.

Enam ei saja, kuumus ei tapa ja sääski pole ka palju. Ilus kuiv õhtu.

GPSi jälg 226.10.2013. Samuti zoomitav ja klikitav



Esimese kahe päevaga jäi seljataga 593 kilomeetrit Transamazonicat, mida polegi nii vähe, aga valdavalt oli kuiv ilm. Vhmaga on lood hoopis teised, kahe tunniga sai edasi 5 km ja siis sama teed tagasi.

Humaitani on veel laias laastus 1400 km.

Rohkem pilte saab näha siit http://www.flickr.com/photos/tarmotamming/sets/72157637784439876/