Botsvaana, Maun

.
Üritame jälle kirjutamisega järje peale saada.

Kohe 90 kilomeetri kaugusel Namiibia-Botsvaana piiripunktist on esimene vaatamisväärsus - Tsodilo Hills, mis on Botsvaana esimene ja ainus UNESCO World Heritage Site. Siit ei sobi küll peatumata mööda sõita. Keeran kõrvalteele, ning võtan peale neli kohalikku, kes vehivad teeääres kätega ja soovivad sinna samasse külla sõita. Hiljem saan teada, et mingit ühistransporti külasse ei liigu,ei ole ette nähtud. Edasi on 40 kilomeetrit ülitolmavat ja kergelt ebatasast külavaheteed, seejärel paistab küla ja selle kõrval mäed.

Peaks olema õige koht. Mingit teeviita või silti väljas pole, aga kohalikud elanikud näitavad õige suuna kätte. Liivane rada viib peasissepääsuni, kus ei mitte kedagi. Aga värav on lukust lahti ja teel on värsked autorataste jäljed, ning ega muud üle ei jäägi, kui ise värav lahti teha ja edasi sõita.

5 km kaugusel on väike muuseum, ööbimisplats ja paar giidi külalisi ootamas. 


Siin on mägedes üle 4500 kaljumaalingu.



Mõned on väga hästi säilinud.


See on veidi halvemini näha, aga siin on pingviin ja vaalad. Muidu poleks midagi imelikku, aga see koht on 1500 km kaugusel ookeanist. Ning järelikult tolleaegsed inimesed võtsid ette ülipikki retki. 


Lohud kivis - giidi sõnul teritati siin enne jahileminekut odaotsi.


Veel üks huvitava kujuga moodustis. Aafrika?

Vahepeal on liival näha värskeid mao liikumise jälgi, giid vaatab ümberringi ja teatab, et vist on black mamba. Vist? Paarisaja meetri kaugusel on veel üks jälg, ja mitte eriti väike. Siit liigume kiiresti edasi madu nägemata. Mambaga kohtumiseks on see väga vale koht, mis ei tähenda sugugi, et kuskil on olemas õige koht. Hiljem vaatan netist Tsodilo mägede roomajatekohta, ja leian, et siin kaljude vahel peaks elama veel Rock Phyton, mis on mambast kõvasti suurem ja ei ole minu teada mürgine.

Ööbimispaik muuseumi kõrval on tasuta.


Järgmisel hommikul teeme veel ühe tiiru mägedes. Raja nimi pidi olema "Cliff Trail", aga reaalselt polnud küll aru saada, et see oleks mingi rada olnud.


Botsvaana maastik.




Rehviparandus.


Ja veel üks tõkkepuu. Alguses arvan, et see on järjekordne vet.kontroll, aga ei. Kõigepealt tavaline:Hello,how are you? Thank you,I am fine, how are you? Seepeale küsitakse juhiluba näha. Näitan tavalist EU juhiluba. Ma oma rahvusvahelist juhiluba ei hakka igaks juhuks välja võtma, sest selle tagaküljel pole ju Botsvaanat kirjas.

Aga seekord on pikem peatus, sest hakatakse kontrollima auto tulede korrasolekut, nii esimesed kui ka tagumised suunatuled ja pidurituled ja parktuled ja täistuled ja pooltuled. Ja tagurdustuli ka. Aga kõik on korras ja lõpuks saan oma juhiloa tagasi ja lubatakse edasi liikuda. 


Tee on Aafrika mõistes ülikorralik, igasugused koduloomad on kõikjal ja ületavad teed suvalistest kohtadest.

Sõidan Mauni poole, linn näeb välja nagu suur-suur küla, kuid kesklinnas on mõned suuremad kaubanduskeskused, Spar ja Lõuna-Aafrika SHOPRITE, mis oma suuruse ja kaubavaliku poolest sobiksid igasse Euroopa linna. Ainult et suurde Shoprite kauplusesse sisenedes oleks kogemata kanale peale astunud. Elusale, loomulikult. Sest kanad, kitsed ja eeslid jalutavad rahulikult kesklinnas oma jalutuskäike. Aafrika.





Järgneb tavapärane operatsioon igas uues riigis - otsime ja ostame kohaliku sim-kaardi interneti jaoks. Operatsioon võtab seekord aega alla kahe tunni. 1 tund vajaliku esinduse leidmiseks ja seejärel pool tundi elavas järjekorras. Korraks on vaja passi näidata, aga üldiselt käib vormistamine kiiresti.


Klienditeenindaja aktiveerib kaardi, kannab kaardile kõneaja, seejärel konverteerib selle data-ajaks ja ongi asi selleks korraks lahendatud.


Edasi juba looduspilte.











Päikeseloojang.








Sõiduteel on elevandil alati eesõigus.

Sest on olemas liikluseeskirjad ja on olemas kirjutamata seadused ja need viimased on palju olulisemad järgida.

Jätkub ...