Tsavo West NP

Tee Tsavo West Rahvusparki. Selle tee kohta olin kuulnud mitmeid jutte, et kuna see ei pidavat olema väga turvaline regioon, siis tuli autosse kaasa võtta “security”. Püüdin täpsemalt uurida, et milliste sündmuste põhjal peetakse just seda teed ebaturvaliseks, ja vastus oli, et 90-ndate alguses olid mingid probleemid. Tore lugu küll. Sellest on nüüd 20 aastat möödas ja ikka on vaja saatjat.

Igatahes esialgu sain rahulikult edasi sõita ilma mingi saatjata ning pilvevaba Kilimandžaarot pildistada.



Varahommikune Kilimandžaaro.
Enamus sellest postitusest ongi looduspildid, sest selle paari päeva jooksul mingit “actionit” ei toimunud. Aga ega ise ka eriti ei otsinud.


Pärlkanad teed ületamas.

Aga kõik hea saab ükskord otsa ja kaua niimoodi üksi omas tempos sõita ei õnnestunud. Järjekordses külas oli nöör üle tee tõmmatud ja nööri taga ootas kohalik minibuss. Ja tehtigi selgeks, et siit läheb sõit edasi ainult konvoi saatel. See “konvoi” tähendas seda, et ma sain kõrvalistmele “kalašnikoviga” reisija, kes rääkis üpris korralikku inglise keelt. Ning tema töö oligi korra päevas seda teed sõita.

Tee oli alguses päris sõidetav, aga lõpp läks jälle käest ära, nii et parajaks kiiruseks kujunes 20 km tunnis.



Veidi rohkem, kui 200-aastane Shetani laavaväli – 8 km pikk, 1,6 km lai ja 5 meetri paksune.



Tsavo West National Park oli tunduvalt mägisem ja metsasem, kui Amboseli.







Allamäge





Mzima Springs – siia jõudes tuli pähe enda arvates hea mõte, et siit saaks ju värsket ja puhast allikavett. Ja mis peamine, et jahedat, sest kõik autos olev on ju päeva jooksul soojaks läinud. Nii et igaks juhuks panin enne jalutuskäiku allikale 2 tühja plastikpudelit seljakotti. Sellest majakesest on võimalik veealust elu jälgida.



Tee allikateni



Hoiatus. Igaks juhuks. Et pärast ei saaks keegi öelda, et ta ei teadnud, et siin on krokodillid.



Veel üks.



Siit majakesest sai jälgida veealust elu – kalad ja muud elusvormid



Aga ligidalt vaadates sai selgeks, et siit jääb joogivesi seekord võtmata.




Vaade veepinnalt.


Edasi mõningad vihmametsa asukad.













Ka nii saab tee ära lõppeda.



Sest kunagi oli siin sild, aga praegu saab kuiva jalaga üle.



Järjekordne ööbimispaik – pargis asuv Public Campsite. Veekraanid on mitmes kohas ja isegi isegi duširuum oli olemas, aga vett ei tulnud torust mitte tilkagi. Ei ühestki kraanist ega dušist. Ja kedagi polnud ka, kelle käest küsida, et miks vett torust ei tule. Lähim asustatud punkt oli paari kilomeetri kaugusel ning edasi-tagasi sõiduga oleks pime Aafrika öö ammu käes.

Aga kuna veel täitsa pime ei olnud, siis tuli mõte, et vaataks parem ise järele, kuidas see vesi sinna kraanini ikka jõuab. Siin on see vaatamine lihtsam, sest veetorud on maapinnal, ju siis pole niipalju miinuskraade, et peaks torud maa sisse kaevama. Igatahes veetoru kadus võpsikusse. Ja paarkümmend meetrit eemal võsas hakkas silma selline ehituskonstruktsioon.



Ja siit see vesi pidigi torudesse tulema.



Keerad kraani lahti ja kuulad – tundub, et vesi hakkas voolama ja asi ongi lahendatud. Seejärel lähed tagasi laagriplatsile ja keerad teiste poolt lahtijäetud kraanid kinni, sest ega vesi pole raisata. Nii see elu siin käib.



Veel üks hommikune külaline.



Piknikupaik mäe otsas.





Tiwi Beach – peatuspaik India ookeani ääres. Mombasast paarkümmend kilomeetrit lõuna poole.
Jätkub…