Rwanda, Kigali

Ehk siis “Le Pays des Mille Collines - Land of a Thousand Hills”. 



Rwanda on Eestist väiksem mägine ja roheline riik Aafrika keskel, pindala on 26.338 km2. Aga rahvaarv on wikipedia andmetel 11,4 milj ja see teeb Rwandast Aafrika kõige tihedamini asustatud riigi (419 elanikku ruutkilomeetri kohta).

Katuna, Uganda – Rwanda piir. Sõidan tõkkepuuni, püüan autost väljuda, mis on alguses raskendatud, sest aknaalune on täis järjekordseid “assistente”. Loobun seekord nende kasutamisest, sest siin peaks vormistus olema kuulujuttude järgi kiire ja probleemivaba. Ja ongi, Uganda suuremates piiripunktides on sõrmejäljeskännerid, ning paari minuti pärast, kui aparaadil rohelised tulukesed põlema hakkavad, lüüakse järjekordne tempel passi ja soovitakse head reisi. Lähen auto juurde tagasi ja sõidan uuesti tõkkepuu juurde. Tõkkepuu ei taha kerkida, sest mingi auto paber olevat vajaka. Pakun välja võimaluse, et sõidan tõkkepuu taha ja pargin auto ära ja otsin siis vajalikku paberit väljastava ametniku. Võimalus sobib. Vajalik paber on mõõdus 4x4 cm, sellele kirjutatakse auto number ja tänane kuupäev, ainus küsimus on et kuhupoole sõidan, kas Kampala (Uganda) või Kigali (Rwanda) suunas. Vastan, et Kigali ja viipan Rwanda poole, sellest piisab. Üks ametnikest teab Eestit ja selle asukohta. Üldiselt ei midagi erilist, kogu Ugandapoolne vormistus võttis aega vist 15 minutit, sest passikontrollis oli väike järjekord.  
Veel paarsada meetrit ja oligi järgmine riik - Rwanda. Tõkkepuu juures seisnud sõjaväevormis noormees püüdis autosse vaadata, küsis, et kas üksi, ning jaatava vastuse peale tõsteti tõkkepuu üles ning viibati immigratsioonipunkti poole. Ametnikud vaatasid passi isikuandmetega lehte, arutasid midagi omavahel, ning passi põhjalikumalt vaatamata teatasid, et viisataotluse oleksin pidanud enne internetis täitma. Rwanda viisa passist üles leitud, oli kogu protseduur minutiga läbi. Autoga läks seekord niimoodi, et seisin koos kohalike veoautojuhtidega 10 min politseis (vist ikka oli politsei) järjekorras, kuni hulgem andmeid paksu raamatusse kirja läks. Kaasa arvatud juhiloa number ja kindlustuspoliisilt mõned andmed. Eestis välja antud juhiluba sobis, igatahes mingeid küsimusi ei esitatud. Ja COMESA Yellow Card sobis samuti. Ning seejärel anti järgmine 4x4 cm mõõdus paber autonumbri ja tänase kuupäevaga. Mine. Mis tähendas vist seda, et enne homset tuleb siit piiritsoonist välja sõita.

Sõidan edasi, kõrval on estakaad, kus parasjagu kahte väikebussi kaubast tühjaks tõstetakse. Keegi peatuda ei käse ja ise ka vabatahtlikult torkima ei lähe, ning varsti ongi vastas viimane tõkkepuu ja relvastatud valvur, kellele piisab sellest väikesest paberilipikust.

Welcome to Rwanda. Olin end ette valmistanud ja ootasin seda momenti, millal hakatakse autost kilekotte otsima, sest Rwanda on üks kahest Aafrika kilekotivabast riigist (teine on Eritrea) ja kilekottide riiki toomine ja tootmine on ebaseaduslik, aga ei midagi. Ettevalmistus tähendas seda, et kõik asjad, mis olid korralikult kilekottidesse pakitud, sai lahti harutatud ja kotid minema visatud. Seekord ilmaasjata. Ja olen kuulnud ka hoopis teistsuguseid reisimuljeid, selliseid, kus kõik reisikotid vaadati läbi ja sokid raputati kilekotist välja. 
Ja see kilekottide ban toimib. Igatahes selles riigis ei olnud näha seda suurt plastiksodi uputust nagu on paljudes Aafrika riikides, kus järjekordse asustatud punkti lähenemisest saab aru kilekottide järgi teeääres. Poes pakitakse asjad paberkottidese. Plastikpudelid on müügil, aga maanteeääred ja linnatänavad on tõepoolest puhtad.

Kohe peale piiri oli teeääres suur reklaamtahvel teemal No Corruption või midagi sarnast, aga fotot ära teha ei jõudnud. Nii, kui kaamera välja võtsin, hakkasid paarkümmend kohalikku meest kätega vehkima ja kõva häält tegema ning hoolimata kohaliku keele (mille nimi on kinyarwanda) mittemõistmist oli selgelt aru saada, et parem on fotokas ära peita. Võib-olla nad ei tahtnud, et maailm sellest teada saab.  

Liiklus on Rwandas ja tema naaberriigis Burundis jälle parempoolne, nagu Euroopas. Ja linnaliiklus Kigalis on tunduvalt hõredam, kui Ugandas või Keenias. Maanteeliiklus samuti. Riik on mägine ja tõusud ning langused on järsemad. Meenutab väga Austriat, aga tunneleid ja sildu ei ole.



Rwanda, Kigali

Hindadest nii ja naa. Esimene näide. Otsisin postkontorit, et mõned postkaardid Eesti suunas teele panna.



Värske linnaakaart näitab, et kusagil siin peab olema, aga mida ei ole, seda ei ole, kohalike sõnul pidi olema ära kolinud. Küsisin siis sellest Skyneti postifirmast, et äkki nad teavad, kus postkontor on. Ütlesid, et ei tea, kuskil kesklinnas on aga nad saavad ise ka postkaardid ära saata. Kõigepealt läks hulgem aega täpsustamisega, et mis koht see Eesti (Estonia, EU) ikka on. Et kas on äkki eraldi riik? Ei hakanud seekord autost gloobust välja otsima, mingi postmargisuuruse maailma kaardi abil sai asukoht enam-vähem ära näidatud. Küsisin uuesti teenuse maksumust – pidi kokku olema 94 USD kuue postkaardi eest!!!  Küsisin hinna üle, öeldi uuesti, et 94 USD, ja küsiti vastu, et kas see on siis palju? Ma saan aru, et valgete käest küsitakse rohkem raha ja mõned maksavad ka, aga ikkagi. Vist jätsin kooneri mulje, aga minu arvates oli seda palju.

Ruhengeris läksin kohalikku postkontorisse, ja kokku läks see saatmine 6x400=2400 Rwanda franki ehk siis 3 Eurot. Iseasi, et kas kohale ka jõuab.



Ja veel üks kohalik müügipunkt. Selgituseks - Rwanda raha vahetuskurss on 1 EUR=845 RWF (Rwanda franki).
Sortiment oli väiksevõitu, kõik on letil läha, täpsemalt öeldes oli müügil 3 erinevat toodet. Ananassi hind 1000 RWF , banaanikobar 300 RWF, ja plastikämbris olid rasvapirukad, vist 150 RWF oli tüki hind. 
---
Praegu läks keset blogi kirjutamist vool ära, ning sellega tuli järjekordselt meelde, et eksisin ühe Aafrika reisimise põhireegli vastu. See esimene põhireegel on, et ära iial mine õhtupoolikul välja ilma taskulambita. Sest ohtupoolikust saab kiiresti kottpime Aafrika öö ja tänavavalgustus on tundmatu mõiste.
Teine reegel on:võta alati GPS kaasa ja salvesta auto asukoht. (Kehtib ka väljaspool Aafrikat). Kasvõi juba sellepärast, et keegi jälle ära ei varastaks, nagu Djiboutis juhtus. Ja linnaakaarti saab GPSist samuti vaadata, pole vaja seista ristmikul nagu klassikaline turist, paberkaart näpus.
---
Lake Kivu – Esimene eurooplane jõudis siia alles 1894 aastal.











Gitarama, Kabgayi Church.

Ja järgmine postitus on hoopis sellistest loomadest.



Ning sellest, mis toimus Rwandas 1994 aasta aprillis, ehk siis genotsiidist, mille käigus tapeti 100 päeva jooksul 1 miljon inimest,  tuleb eraldi postitus. Hiljem. Praegu on muljed liiga värsked.