Uganda, Fort Portal

Ikka veel Ugandas. Üldiselt on siin lood sellised, et kui planeerid omale mingi asjaajamise, siis on vähemalt pool päeva tegevusega sisustatud. Ja nii mitu päeva järjest. Hea näide oli Rwanda viisa taotlemine. Riik on niipalju arenenud, et viisataotlust saab esitada üle interneti täidad vastava vormi, lisad juurde lisadokumendid, kas siis küllakutse või hotellibroneeringu ja paari päeva pärast peaks saama vastuse. Nii et piirilt elavas järjekorras viisat  ei pidavat saama (see on üldjuhul, tegelik elu näitab, et on ka piirilt viisa saadud ilma mingi eeltaotluseta).

Aga kuna see Rwanda saatkond asus Uganda muuseumi kõrval, mida oli niikuinii plaanis külastada, siis tundus õigem see viisa otse saatkonnast saada. Sest küllakutset ei olnud kuskilt võtta ja hotellbroneeringut ei olnud mõtteski teha. Ja kui ikka lähed saatkonda ja õigesti küsid, siis juhtub, et ikka saab. Õigesti küsimine tähendab seda, et ei küsi kas viisat saab, vaid küsid, kui ruttu viisa saab ja kas sama päev on ka võimalik. Kättesaamise tähtaegade kohta leidsin internetist ja Lonely Planetist erinevat infot, aga see eriti ei üllatanud, peaasi, et saatkonna aadress oli nii Kampala paberkaardil kui ka GPS-i kaartides sama. 



Esimene päev läks niimoodi, et kuna arvasin, et kahe-kolme tunniga jõuab ikka kohale ning eirasin linnas liikumise põhireeglit – kasuta ainult peatänavaid, siis sattusin kaheks tunniks sellisesse liiklusummikusse, et saatkonna külastamine oli selleks päevaks lõppenud. Puhtalt oma viga – ära usalda pimesi GPS-i poolt välja pakutud teekonda, sest see läks seekord läbi Kampala kesklinnas asuva kohaliku taksopargi. Kampala takso ehk Matatu on mitte sõiduauto, vaid hoopis Toyota minibuss. Kes on ise Kampalas käinud, peaks teadma, missuguse kiirusega seal teiste sõidukite vahel liikuda saab. Järgmisel päeval jõudsin õigel ajal kohale, ankeet oli suhteliselt normaalse ning vist oli vaja 1 foto. Täidad ära, annad üle leti koos passiga tagasi ja küsid, et kas saaks äkki õhtul kätte, mille peale näidati seinal asuvat paberit, kus oli kirjas, et viisataotlused vaadatakse läbi 72 tunni jooksul. Et siis ülejärgmisel päeval tagasi.

Paarisaja meetri kaugusel asus Uganda Muuseum.





Väljapanek oli alates kiviajast kuni tänapäevani. Mõned perioodid olid jäetud kajastamata.



Erinevad kohalikud muusikariistad.





Olümpianurk.






Soolapakend.



Odad.


Uganda esimene trükipress.
 

Ja klassikaline must Ford T, “Uganda Company” kingitus Uganda Muuseumile 1962 aastal.
Ülimõistliku hinnatasemega muuseum, külastus maksis 3000 Uganda šillingut (0,80 €) ning pildistamine oli 5000 UGSi (1,3 €).

Veel paar tänavapilti Kampalast.



Teema – kuidas sõita veoauto kastis. Tavaliselt ei õnnestu selliseid momente jäädvustada, sest auto sõidab kas vastassuunas või on omal käed-jalad juhtimisega tegevuses. Ja üldiselt tuleb sõidu ajal pildistades vaadata, et kellelegi otsa ei sõida, sest siis on tunduvalt rohkem aega huvitavalt ja põnevalt sisustatud.



Overland-truck. Turismibuss Aafrika moodi, ülalt on hea linnaliiklust, külaelu ja loodusparke vaadata.





Tänavakaubandus.



Kõrvaltee Fort Portali lähedal pärast öist vihmasadu. Kui nüüd fotot vaadata, siis on näha ainult veidi pori, mis tegi selle väga väikese kallakuga tee korralikuks liumäeks. Ja kuna selles riigis talvesõidu kooli minu andmetel ei korraldata, siis on tulemuseks üks mudas kinni olev koolibuss.



Ümberringi terve hulk kohalike abilisi, kes püüdsid seda suurt bussi välja lükata. Ainult et buss ei liikunud ei edasi ega tagasi, ainult tagarattad käisid kohapeal ringi. Kuna siit ei olnud viisakas ilma peatumata mööda sõita, siis pärast mõningat vaatlust otsisin tõin välja omapoolsed abivahendid (alumiiniumplaadid, mille ingliskeelne nimetus on “sand-plates”) ja  ja tänu millele sai pärast paaritunnist toimetamist bussi lõpuks liikuma.



Vahepeal tundus küll, et kindlam on oodata,kuni saabub paar kuivemat päeva, aga liikuma ta lõpuks sai.



Vihmametsas.





Ja kraatrijärved.