Aafrika kaardil on Burundi nagu väike täpp. Asub Aafrika südames ja on südame kujuga.
Selguse mõttes on siin Burundi kaart.
Sild Rwanda ja Burundi piiril. Kaugema hakkas silma suur Burundi lipp tuules lehvimas.
Nagu tavaliselt, sõidan tõkkepuuni, tervitan kättpidi piirivalvureid (või sõjaväge või kes nad parasjagu on), ja näitan ette oma passi Burundi viisaga, mille olin juba varem Ugandast saanud.
See Burundi saatkonna otsimine oli järjekordne pikem protseduur, sest erinevatest allikatest leidsin erinevat infot. Lonely planet juhatab kesklinnas ühte kohta, ja internetis on mitmeid andmeid, aga mida ei ole, on saatkond. Leidsin turismiinfo, kes juhatas tagasi kesklinna,et saatkond peaks olema Kampala Serena Hotelli lähedal. Luthuli 67.
Sõitsin tagasi kesklinna õiget hotellilähedast maja otsima. Ei ole. Küsin hotellist, ei teata. Pikapeale leitakse telfoninumber number, mis ei vasta. Pärast pooletunnist otsimist – sest nagu ikka, tänavatel on küll nimed aga majadel pole numbreid – õnnestus õige maja üles leida. Ja raudväraval oli silt, et Burundi saatkond on ära kolinud, täpset aadressi polnud, küll aga rajoon, milleks oli Kololo. Ning seesama telefoninumber, mis ei vasta. Internetiotsing andis kolm erinevat asukohta, kus samuti saatkonda ei olnud. Seejärel sai siis Kololos järjest mööda tänavaid sõidetud, kuni hakkas silma Kongo lipp ja saatkond. Saatkonna ees seisis kolm-neli asjaliku välimusega meest, kellelt lootsin infot saada. Enne kui jõudsin ise rääkima hakata, küsiti, et kas ma soovin Kongo viisat ja anti mõista, et küll ikka saab (muidugi, tuttav lugu). Vastasin, et teine kord, hiljem, praegu on mul vaja leida üles Burundi saatkond, ja äkki nemad teavad, kus see asub. Ja teadsidki, tuli sõita tagasi paarsada meetrit ning see järel vasakule ja siis ongi õige koht. Uskusin. Ja oligi seal, kus juhatatud. Pääsesin sisse, ütlesin, et ma tulin viisa asjus ja küsisin kohe edasi, et kui ruttu viisa kätte saab.
Selle Burundi viisaga on praegu selline lugu, et 3-päevase viisa saab piirilt ja kui on soov kauem olla, siis tuleb seda pealinnas Bujumburas pikendada. Omal oli plaan taotleda kuuajaline viisa, sest ega kolme päevaga ei näe eriti midagi, mist sest, et riik on väike. Edasi läks lugu nii, et kuna mul ei olnud ei küllakutset firmalt ega üheltki kohalikult ette näidata ja ei lennupiletit ega hotellibroneeringut, siis kulus selgitamiseks parasjagu aega. Kõigepealt, et ma olen turist ja sellepärast pole kutset. Ja et kuna ma reisin autoga, siis ei ole ka lennupiletit ei sinna ega tagasi. Vahepeal käisin värava vahelt autot näitamas. Ja kuna autos on ööbimisvõimalus, siis ei ole ja ei tule mingit hotellibroneeringut. See viimane seletus võttis kõige rohkem aega. Ikkagi niivõrd erinev olukord vist. Rääkisin uuesti pikalt üle, et kuna Burundi pole mul esimene Aafrika riik külastada, siis enne ma ei broneeri ega maksa mingi öömaja eest, kui ma ei näe, mis seisundis see on, et kas on dušš ja wc ja et kas on vesi ja et kas praegusel momendil on ka vesi jne jne. Et kui kõik on üle vaadatud, siis saab ka hinnast ja maksmisest rääkida.
Pika jutu tulemus oli selline, et kuna täna enam saadikut majas ei olnud, siis soovitati homme tagasi tulla ja saadikuga rääkida. Küsisin omale kaasa viisataotluse blanketi, saingi. Järgmine päev olin hommikul kohal koos täidetud ankeedi ja muude paberitega, paar fotot, värviline passi koopia, vaktsineerimistest koopiad. Rääkisin saadikule uuesti, et reisin autoga soovin nende riiki külastada, ning et mul ei ole küllakutset ja kõik see muu jutt. Igatahes vaadati templeid täis passi ja öeldi, et neil on omad eeskirjad ja protseduurid ja nõuded, mida tuleb järgida viisataotlemisel, aga tulgu ma ülehomme hommikul tagasi. Küsisin, et kas on mingi võimalus see viisa homme kätte saada, sest muidu on vaja veel kaks päeva Kampalas olla? Sellepeale tuli vastus, et eks tule siis homme hommikul. Ja järgmiseks päevaks oligi Burundi kuuajaline viisa passis.
Nii et piiril läks kuidagi eriti kiiresti, kuna vajalik kleeps oli passis. Nii et paarikümne minutiga oli kogu protseduur läbi. Rahvast oli vähevõitu, ainult mõned üksikud rahavahetajad. Ju siis pole selline piiripunkt, kus paljudele tööd ja leiba jagub.
Edasi läks tee mööda mäeveert pealinna poole. Tee ise on korralik, aga liiklus on hoopis teistsugune. Kui ühesõnaga öelda, siis oleks selleks sõnaks crazy. Tundub, et siin on kõigil vaja kuskile väga kiiresti jõuda ja ainuke lahendus on sõita võimalikult kiiresti. Ning kuna riik on mägine, siis paljud jalgratturid kasutavad autode abi, et mäkke üles jõuda. See foto on tehtud kiiruga ja läbi tolmuse esiklaasi, aga selle aeglaselt mäkke roniva veoauto tagant hoidis kinni kaks jalgratturit ja tagaluugi küljes rippus veel paar piletita reisijat. Ja möödasõitu sooritatakse igast asendist. Pärast seda eriti ei imesta, kui teeääres hakkab silma mitmeid autovrakke ja mahasõidetud piirdeid.
Põhiline transpordivahend Afrikas on Toyota minibuss.
Ja veel - kui ikka mingi auto vajab remonti, siis parandatakse seda just sealsamas keset teed, kas on siis tagasild laiali võetud, või on käigukast tee veeres auto kõrval. Ohukolmnurka kui niisugust ei kasutata, sest see varastataks kohe ära. Teel olevast sõidukist annavad märku iga nelja-viie meetri tagant teele paigutatud rohelised oksad, sama tehnoloogiat kasutatakse veel paljudes Aafrika riikides.
Allamäge sõites olid järjekordses kurvis jälle oksad maas, ning saja meetri pärast oli teel näha väikebussi, ilma ühe tagumise rattata. Pooltelg oli tagasillast välja jooksnud. Võtsin kiiruse maha, sõitsin mööda ja peatusin. Sest kunagi ei tea, millal endal midagi juhtub, ning äkki on tegemist mingi lihtsa probleemiga. Seekord see asi nii lihtne polnud, aga hetkemomendi põhiprobleem oli auto tungrauaga ülestõstmine, mis ei tahtnud neil eriti õnnestuda. Polnud sellist õiget kohta, kust tõsta ja tungraud igale poole vahele ei mahtunud. Ja ega igalt poolt nüüd ka tungrauaga tõsta ei tasu. Nii et pärast paariminutilist olukorra selgitamist tõin autost oma tavalise tungraua ja oligi tõstmise mure lahendatud. Ja juhi sõnul pidi keegi tooma talle uue pooltelje, nii et omal polnud seal enam midagi teha. Paljudel juhtudel on probleem mõne lihtsa tööriista puudumises. Aga elu näitab, et neil on autos üks 17-19 võti, millega siis lahendatakse kõik probleemid, isegi rattamutrid keeratakse selle abil lahti. Mingi raudtoru on ka seejuures abiks.
Siinkohas tuleb meelde see Marsabiti tee juhtum, kus ratas oli kinni salamutriga ja vastavat võtit autos ei olnud ning siis ma tõin autost meisli ja haamri ja raiusin selle mutri lahti. Ning kui ikka auto pole just puruks sõidetud, siis saadakse ta mingi aja jooksul korda.
Kuna tegemist oli reisijaid Bujumburasse vedava bussiga, siis soovisid enamus reisijaid minuga kohale saada, aga istekohtade puudumisel keeldusin. Ma olen tagaruumis küll-ja-küll rahvast vedanud, nii automaadiga turvamehi ja muid, aga teepealt võõraid ma sinna taharuumi ei võta. Ja et ees oli kaks vaba kohta, siis võtsin peale kaks enam-vähem korralikku inglise keelt rääkivat ja politseis töötavat nooremapoolsemat meest. Peamine huvi reisijaid peale võtta oli mul tegelikult soov saada riigi elu-olu kohta lisainfot.
Edasi läks tee pealinna, aga sobiva ööbimiskoha leidmine osutus küllatki pikaks protseduuriks. Mere ääres oli suurem rannakompleks, mille kohta olin lugenud, et seal on kämpinguvõimalus. Oli küll. Aga selle kämpinguvõimaluse eest küsiti 30 USD ja lihtsalt rannakompleksi parklas ööbimise eest sama summat. Nii et tänan, selle hinnaga jäi rannas ööbimine küll ära.
Järgnevalt otsime üles pikamaa veoautojuhtide parkla, sest see peaks olema samuti normaalsema hinnaga ja turvalisem. Õige koht pimedas linnas üles leitud, selgus, et autot ikka sinna suurte masinate juurde paigutada ei saa ja et kuna kohe selle parkla kõrval oli baar ja käis kõva melu, siis pakuti väja võimalus sealsamas baari korval öö otsa peatuda. Praktiliselt siis keset nn “vabaõhukohvikut”. Ütlesin, et vaatame veel ringi, äkki leiab veel midagi asjalikku. Paarsada meetrit eemal oli väiksem võõrastemaja, kes soovis saada 60 USD ja pakkus selle eest ühte tuba. Loobusin viisakalt, kaubelda ei õnnestunud.
Lõpuks osutus valituks selline peatänavaäärne bensiinijaam. Turvaline, sest sellistes kohtades on alati automaatidega valvurid.
Ööbimiskoht bensiinijaamas.
Öösel oli siin veel mingi 6 või 8 suuremat autot. Valvur küsis teenustasuks 1500 Burundi franki (0,80 Eur), sõi ära mu varudest 2 banaani ja seejärel pani puust pingi bussi kõrvale ning teatas, et kõik on nüüd ok. Oligi. Ainult et palavust oli rohkem, kui oskasin arvata. Ning sellises kohas keset linna ei olnud mingit tahtmist niimoodi magada, et hoiaks kõik küljeuksed ja tagaluugid pärani. Kesköö paiku läks kõik kottpimedaks, bensukas pandi vist kinni ja saabus vaikus.
Kuid hommikune liiklusmüra äratas juba kella 6 ajal üles. Ja sisetunne ütles, et siin ei ole mõtet lauda ja tooli bussi kõrvale panna ja hakata kohvi valmistama. Targem on mingi muu koht otsida.
Bujumbura turismiinfo. Sildil on kirjas Office National du Tourisme, nii et riiklik värk. Ja kui lugeda Lonely Planeti foorumeid, siis just sellesama riikliku kontori kõrval (vasakpoolne uks) pidi olema väga hea BurundiTour nimeline turismifirma.
Valuutavahetus. Sain pildi enne ära teha, kui kätega vehkima hakati. Veidi udune on, aga elektroonse tabloo asemel kasutatakse tahvlit ja kriiti. Sain viimased Rwanda frangid ümber vahetada. Piiril pakuti Rwanda raha eest sama kurssi. 2:1. Et 1 Rwanda frank on 2 Burundi Franki. Kohalikel hea lihtne hindasid ümber arvutada, kas siis topelt või pooleks.
Ringi sõites sai autoaknast paar jäädvustust teha, aga liiklus oli selline, et targem oli jätta see fotoaparaat kõrvale ja keskenduda teistele autodele. Ning foorid ja liiklusmärgid peaaegu puudusid, liikluse reguleerijaid oli näha üksikuid.
Tulemus oli midagi alljärgnevat
Sinise-valgega olid taksod.
Ristmikel puudusid üldjuhul peateemärgid, pidi kehtima vist parem käe reegel, aga ma ei ole päris kindel, kas siin nii väga seda paremat ja vasakut eristatakse. Eks omal läheb ka mõnikord segamini.
See siin EI OLE avarii, nii nad siin trügivad, see, kes ikka oma nina vahele saab, sõidab veidi edasi ja teised ootavad.
Ringtee, ja veidi hõredam liiklus
Vaatamisväärsused Bujumburas peaaegu puuduvad. Linna lähedal on Rusizi rahvuspark.
Nii et kaks hoiatust, aga krokodille polnud ei kuskil
Kolm jõehobu.
Rohkem ühtegi looma ega lindu lähemalt ei näinud. Tunni ajaga oli üritus läbi.
Ning veel on olemas Bujumbura Zoo ehk kohalik loomaaed. Turiste eriti ei nöörita, sest 5000 Fbu = 2,7 Eur
Pidi olema väga sürr koht, st midagi sellist, mida Euroopas ei ole. Oligi.
Siin olid krokod olemas, aga ei mingit silti, et kui katsuma lähd, siis ise vastutad. Mingi müür oli ikka ümber.
Siin on ka mingi traat ikka ümber. Katkised kohad on ära lapitud.
Aga kuna päev kaldus õhtusse ja sees oli liiga pime pildistada, siis tehti luuk lahti ja toodi madu ilma pikema jututa välja.
Algul põrandale,
ja siis õue.
Leopardi võis ise katsuda ja silitada, aga ausalt öeldes ma eriti ei tahtnud oma näppe sealt võre vahelt sisse toppida. Teeb ühe kiire liigutuse ja …..
Igatahes turismibüroo mind siia ei juhatanud. Kui küsisin, siis vastati et see koht on lahti alles peale kella viit, aga ma arvan, et nad ei olnud selle koha üle eriti uhked. Tingimused olid alla igasugust arvestust, ja loomade valik samuti. Leopard, vist 6 krokodilli, maod, k.a. mamba (mitte küll must mamba), mõned pärlkanad ja 1 šimpans, kes ei tahtnud ennast püsti ajada. Teine oli ära jooksnud. Mõistan, ise jookseks ka tagasi vaatamata ära. See kõik oli täpselt selline näide, milline loomaaed ei tohi olla. Et loomad on nälginud ja šimpansi ribid paistavad läbi naha.
Edasise jutu soovitan nõrgemate närvidega lugejatel lugemata jätta.
Nagu mitmes kohas Aafrikas, nii on ka siin võimalik osta näiteks meresiga ja siis see krokodillidele sööta. Esimest korda puutusin sellega kokku eelmine aasta Burkina Fasos krokodillifarmis magades. Hommikul pakuti välja võimalus, et pildistamiseks tuleb osta nende käest kana ja see siis krokodele sööta ja siis filmida. Kohalike imestuseks loobusin, nad pakkusid seda vist oma 10 korda. Aga arvan, et kindlasti on olnud huvilisi.
Posts
No comments:
Post a Comment