Kuid see ei ole siiski see koht, kus kõlas ajalooline lause “Dr Livingstone, I presume?”. Kahe suure maadeuurija esimene kohtumine toimus hoopis kaks nädalat varem Tansaanias, Ujijis, 10 novembril 1871. Siin Mugares viibisid nad koos 2 päeva ning liikusid seejärel Taganjika järve põhjapoolsemasse otsa.
Kuna nad olid esimesed eurooplased siinkandis, siis nende saabumine oli niivõrd meeldejääv sündmus, et seda kohta hakatigi pidama nende esimeseks kohtumispaigaks.
Kõnekaartide müügipunkti juurest tuleb pöörata paremale, ühtegi teeviita ega tutvustavat silti ei ole. Teerada läheb seejärel läbi kellegi hoovi ning paarisaja meetri kaugusel ongi suur kivi. Suveniirimüüjaid ei ole, keegi piletiraha ei korja.
Ainult et lapsed jooksevad kohale “Mzungu,mzungu” hüüete saatel, nagu tavaliselt Sellest hüüdmisest ei pääse siinkandis ei üle ega ümber. Mzunguks peetakse valget.
Toyota minibuss ehk "matatu" Ma ei jäänud pikalt uudistama, et kuhu nad selle Yamaha paadimootori panevad, aga selge see, et maha ta ei jäänud. Mis sisse ei mahu, seotakse katusele või stange külge, sest fantaasiast neil puudust ei tule.
Kala kuivatamine
Lake Taganyika, maailma kõige pikem mageveejärv (676 km) ning suuruselt ja sügavuselt teine mageveejärv Baikali järel. Sügavaim koht on 1470 m.
Nii, kui korraks kinni pead, on seltskond ümber. Sest kui pealinnas on veel mõned valged liikumas, siis maakohtades on turisti saabumine suursündmus.
Teeviit – Niiluse läte 30 km.
Suur tühi parkla turiste ootamas, aga keda ei ole, on turistid.
Pileti väljakirjutamine. 5000 ehk siis järjekordne 2,7 EURi kohaliku turismi arendamiseks.
Mäe otsas on püramiid. Sümboolne, et Niiluse lätte juures on püramiid ja suudmes on püramiidid
Vaade püramiidi juurest Burundile.
Tegeliku lätte külastamiseks tuleb minna hoopis mäest alla. Männimets on nagu Eestis.
Ainult et okkad on 3 korda suuremad. Nagu ikka siinkandis.
Siit see jõgi alguse saabki.
Karera Waterfalls, vihmaperioodil pidi olema tunduvalt võimsam. Ainult et vihmaperioodil on ligipääsemine raskendatud.
Joa juurde oli paar kilomeetrit ja sinna tuli kaasa võtta relvastatud saatja. Ei pidavat olema väga turvaline koht. Pikemalt ei tahetud rääkida, öeldi, et neli aastat tagasi rööviti turiste joa juures. Ning kuna õhtu hakkas kätte jõudma ning järgmise suurema linna Gitegani on rohkem kui tunni aja tee, siis püüdsin uurida, et kuna siin on relvastatud sõdurid, siis äkki saaks siin turvaliselt öö ära veeta. Ei soovitatud, öeldi, et siinkandis rünnatakse hoopis politseijaoskondi, ja seal magamine ei ole eriti turvaline. Nii et sõitsin ikka Gitegani.
Puude kõrgus on selline, et astud ja astud kaugemale, et saaks puu tervenisti fotole, aga ikka jäi latv puudu. Maapind sellineviljakas, nii et kõik mis maasse torgata kasvab mühinal. Ning metsa on siin palju rohkem kui Rwandas, sest seal on nad peaaegu kõik mäeküljed paljaks raiunud ja üles harinud. Eks see 11 milj vajab ju toitu ka.
Mööblitöökoda teeääres. Katus on peakohal, et päike liiga ei teeks ja vihm peale ei sajaks, ning
mööblinäidised on kohe suure tee ääres.
Ja rätsep.
Siia praegu rohkem pilte ei lisandu. Saaks needki üles. Järgmise postituse teema on alljärgneval pildil.
Posts
No comments:
Post a Comment