Tansaania, Mwanza

265.päev
Reisi algusest 28114 km

Kobero väikelinn, Burundi Tansaania piir. Kaugelt hakkab silma puna-valge tõkkepuu. Ei mingit järjekorda, ei suuri ega väikseid autosid. Ja seekord ei mingit “actionit”, sest ümberringi on kõik selline pärastlõunaselt unine ja uimane. Pargin auto tõkkepuu kõrvale, aeglaselt saabub ainult üks kohalik rahavahetaja. Jambo, Change Money?? Annan teada, et temaga ja rahadega tegelen siis, kui kõik muud vormistamised on vormistatud ja hakkan vajalikke asjamehi otsima. Leian immigratsioonipunkti, kus vaadatakse teatud üllatusega uksest sisse astuvat valget inimest, aga pärast tervituste vahetamist  juhatatakse taharuumi järgmise ametniku juurde, kes passi lähemalt vaatamata teatab lühidalt, et "40 dollarit”.

Ajan silmad suureks ja teatan, et ma püüan ikka Burundist lahkuda ja see peaks olema tasuta. Ametnik lappab passi, leiab Burundi transiitviisa ja teatab, et kõik on ok, maalt lahkumise templi saab eest toast. Saabki ilma pikema jututa.

Järgnevalt auto väljavormistamine – leian kõrvalmajas õige koha, aga tuba on tühi. Ümber maja liikudes leian vajaliku asjamehe ja  vormistus toimub minutitega. Nagu ikka, küsitakse et kuskohas see Estonia asub, aga kui näidata näpuga ülespoole ja selgitada, et Euroopas, Rootsi ja Venemaa vahel, siis saadakse asjale pihta. Kõik, ei mingit isiklikes asjades tuhlamist, ei auto kere ega mootorinumbri kontrollimist või muud mõttetut ajaraiskamist. Viisakas ja korrektne teenindus.

Lähen tagasi auto juurde, selle ümber on kogunenud juba viis-kuus rahavahetajat. Pärast lühidat kauplemist kursi üle vahetan allesjäänud Burundi rahad Tansaania rahade vastu. Küsitakse dollareid, aga mida pole seda pole, ehk siis “no money no life”.



Vaade tagasi Burundi poole. 



Küsin Tansaania piiri asukoha ja asjameeste kohta, vastatakse et need asuvad paari kilomeetri kaugusel. Sõidan edasi, seekord vasakul teepoolel. Tansaania on ju jälle vasakpoolse liiklusega maa. Vastu tuleb veoauto, samuti vasakul teepoolel. Kuna paremal on rohkem ruumi, siis hoian paremale, et auto mööda saaks. Saabki. Ju siis on piiride vahel selline üleminekumaa, et vastaspoolse liiklusega ära harjuda, või on mingi kirjutamata reegel, et suured autod sõidavad paremal teepoolel ja väikesed vasakul.

Veel paar kilomeetrit ja teel on ees järjekordne tõkkepuu, selle taga paar suurt veoautot. Nüüd siis juba vasakul teepoolel. Sõidan tõkkepuuni, viipan tervituseks käega, aga tõkkepuu ei avane ja edasi ei saa, öeldakse, et jäta auto siia ja mine vormista ennast riiki sisse. Näitan oma passis olevat viisat, aga tõkkepuu juures olev ametnik soovib näha hoopis kollapalaviku vaktsineerimist. Leian mapist õige paberi, milleks on vaktsineerimise ilus suur A4 formaadis värvikoopia ja annan asjamehele. See on nüüd siis vist teine kord selle reisi jooksul, kui seda vaktsineerimist küsitakse. Esimene kord oli Kongos paar kuud tagasi. Paari minuti pärast saan oma koopia tagasi, tundub, et sobis. Mingit raha koopia vaatamise eest ei küsita.

Leian maja ees istuva immigratsiooni ametniku, kes läheb aeglaselt laua taha, võtab mu passi, vaatab viisat, loeb andmed arvutisse, ning seejärel tuleb küsimus, et kuhu ma lähen?? Kuidas kuhu? Tansaaniasse loomulikult. Ei, et kuhu täpsemalt? Vastan, et Darri, st pealinna, Dar Es Salaami. Vastus sobib, hingan kergendatult, aga kohe tuleb uus küsimus, et millises hotellis ma peatun? Püüan selgitada, et ei mingit hotelli, mul on omal ratastel hotell olemas, aga selgitus ei aita. “See vastus on vale”, kui nüüd klassikuid tsiteerida. Ametnik viipab, et tulgu ma laua taha ja näitab, et arvutis vajab asukoha lahter täitmist, nii et otsin autost Lonely Planeti reisijuhi ja sealt esimese ettejuhtuva hotelli. Lahter saab täidetud, kõik on rahul. Ja piiriületuse tempel lüüakse viisa peale, mitte kõrvalasuva tühja lehe keskele. Väike asi, aga oluline, sest iga leht on arvel. Edasi üle tolmuse ja kuuma platsi tollindust otsima.   

Auto sissevormistamisel otsitakse riiulist paks carneti registreerimiste raamat, avatakse vist teiselt või kolmandalt leheküljelt ning keset lehte kirjutatakse suurelt “October”. Lahe. Nii et ma siis oktoobris esimene sedatüüpi turist. Püüan üle laua raamatus olevaid andmeid ja kuupäevi vaadata, kaugemalt hakkab silma, et ka septembris on keegi võõramaalane siitkaudu oma autoga liikunud.

Laual on ka kuvar ja klaviatuur, aga A3 formaadis raamat on ikka kindlam. Paber kannatab ja säilitab ju kõike. Mõni raamat näeb küll välja selline, et kui avada esimeselt leheküljelt, siis on kindlasti esimesed nimed Livingstone ja tema järel Stanley.



Tansaania, punane ja tolmune kõrvaltee.

Tee ääres on bensiinijaam, peatun ja juba tahetakse voolikut paaki torgata. Kuidagi kahtlaselt kiiresti, mis tähendab seda, et tuleb üle vaadata, kas tankuri näit on ikka nullis. Seekord ei ole, ees on 10 liitrit. Tankla töötaja küsib, et kui palju ma soovin, näitan numbritele, et kõigepealt paneme näidud nulli ja siis jätkame. Näit pannakse nulli, “mzungu” jääb seekord pügamata. Aga seda, kui täpselt kütust väljastatakse, saab teada siis, kui kanistrisse tankida. 20 liitrisesse plastkanistrisse läheb tavaliselt kuni 23 liitrit ja ruumi jääb veel üle.
 


Ööbimiskoht politseipostis, ümberringi suured veoautod.

Selle ööbimiskoha otsimisega juhtuski nii, nagu tavaliselt juhtub, kui on plaanis ööbida kuskil teel. Sest Victoria järveni poleks kohe kindlasti valges jõudnud, nii et poolteist tundi enne päikeseloojangut hakkasin vaatama paremale ja vasakule selle pilguga, et äkki leiab mingi varjulise magamiskoha, sest Tansaania on tunduvalt hõredamini asustatud kui Rwanda ja Burundi. Wikipedia andmetel on Tansaania asustatuselt maailma riikide nimekirjas 158-ndal kohal (46 elanikku/km2), Rwanda seevastu 31-l kohal (380 elanikku/km2) ja Burundi 48-ndal kohal (298 elanikku/km2).

Ja siis oli järsku keset teed selline veoautode kontrollimise-kaalumise plats, kus asjamehed soovitasid sõbralikult mitte pimedas edasi sõita, vaid siin rahulikult ja turvaliselt öö mööda saata. Täpselt õigel ajal, sest paarikümne minuti pärast oleks päike loojunud ja siis oleks selle magamiskoha otsimine hoopis raskem.

Järgmised pool tundi tuli vastata tuttavatele küsimustele, et kuskohast tulek, kas ikka tõesti selle autoga euroopast siia ja kuhu edasi jne. Ja veel hulgem küsimusi sellel teemal, et kas ikka auto plaanis euroopasse tagasi viia ja mis siis sellega edasi ette võetakse. Tuttavad küsimused, sest nagu ikka ja jälle, tullakse lõpuks välja ettepanekuga see buss hoopis neile maha müüa, ja püütakse detailselt teada saada, et ikka mis riigis on mul plaanis seda müüa. Ja et miks ma sellega ringi sõidan, kui ometi on võimalik sinna bussi panna istmed sisse ja teenida reisijateveoga raha.

Igati tuttav teema, juba varem Lääne-Aafrikas oli plaanis teha bussi külgedele suur kleeps, et “This Car Is NOT For Sale”, siis ei peaks nii pikalt seletama, et mul tõepoolest pole plaanis seda müüa.



Põhiline transpordivahend on jalgratas, millega saab vedada peaaegu kõike. Veetava kauba suurus pole muidugi oluline.









Lake Victoria kaldal Busisi-Kikongo praami ootamas.



See on see esimene praam, millele ma enam peale ei mahtunud. Esimene auto, kes maha jäi.





Lõpuks ometi praamil. Tagapool on kohalik suurem reisibuss, mille alt voolab vett välja, küllap vist radiaatorist. Annan juhile teada, et midagi on jahutusvedelikuga korrast ära. Juht võtab kuuldu teadmiseks, aga midagi silmaganähtavat ei toimu. Hiljem, pärast praamilt lahkumist sõidab see kohalik buss minust mööda ja suure hooga edasi Mwanza poole, ju siis veel vett sees piisavalt.




Ümmargusi liiklusmärke saab väga hästi valmistada metalltünnide kaantest.



Ning mitte ainult ümmargusi.

Mwanza on Tansaania suuruselt teine linn, asub Victoria järve lõunakaldal ja elanikke u 1,2 miljonit. Lonely Planeti järgi pidi kämpinguvõimalust pakkuma Mwanza Yacht Club, ja nii oligi. Hinnaks ainult 10000 TSH (ehk 4,3 €), olme normaalne, st wc ja duss on puhtad, dushis on vesi (mitte küll eraldi soe ja külm, aga lihtsalt vesi ja see vesi tuleb torust juba mitmendat päeva). Ja elekter, et saaks läpaka ja kaamerate akusid laadida. Ainult et wifit ei ole, aga sellest pole asja, sest siin riigis oli mul plaanis osta kohalik netikaart.



Vaade linnale üle lahesopi.

Isikliku interneti ostmine. Lähen kesklinnas Vodafoni esindusse, et kohaliku 3G interneti jaoks SIM kaarti osta. 30-pävane pakett kiirema ühendusega on  maksab 70000 TZH (30,2€) ja on mahupiiranguga 4,5 GB.

Teine võimalus on mahupiiranguta aeglane ühendus maksumusega 30000 TZH (13€). Iseenesest väga tore, aga kui küsin üle, et kui aeglane see aeglane ühendus lõpuks on, siis saan vastuse, et ikka tõepoolest aeglane (really slow). Usun teenindajat, sest kui ikka siinmail öeldakse, et nett on aeglane, siis on ta eestlase jaoks kohe eriti aeglane. Valin kiirema paketi, selle kiirus on täna just selline:



Pole üldsegi paha tulemus.

Paarisaja meetri kaugusel saab osta kohalikelt kaluritelt värsket kala.



Tilapiad puhastatakse kohe sealsamas kivi peal.





Nüüd läheb vahepeal toidublogiks – kalade ettevalmistus enne küpsetamist sidruni ja maitseainetega.



Seejärel hõbepaber ümber, et midagi grillimise ajal kaotsi ei läheks.



Lõpptulemus välklambi valgel. 



Viimane vaatus. Veidi aja pärast läksid kassid kalajäänuste pärast kaklema.







Marabou Stork.



Ja lõppu viimaste kuude teekond Ida-Aafrikas.



Homme läheb sõiduks, sest vaadata on siin oi-oi kui palju.