Tansaania, Dar Es Salaam

282 päev.
Reisi algusest 30367 km.




Arushast läks ida poole korralik ja hõreda liiklusega Tansaania tee.







Kõrvalpõige India Ookeani äärde – Peponi Beach Resort. Pidi olema normaalse olme ja soodsa hinnaga (5 USD ) kämping. Pluss veel 1 USD elektri eest.





Pärlkanad jalutasid telkide vahel ringi.
Kämpingu olme oligi Aafrika standardite järgi üle keskmise. Alloleval pildil on koht pesupesemiseks.



Dušširuumides on soe ja külm vesi. Soe on küll hommikul ja õhtul, aga vähemalt on. Duširuumis on nagi (kaks naela) riiete riputamiseks. WC on vee ja prill-lauaga.



Niimoodi on tähistatud meeste ja naiste tualettruumid. Kuidagi sarnased sildid tundusid esimesel pilgul. Lähed kõigepealt esimese ukse juurde, siis teise juurde ja siis jälle esimese juurde tagasi. Siis tood fotoka ja hakkad pilte võrdlema.





Krabi. Ma olen kogu aeg arvanud, et krabi on selline inimest vältiv loom. Et kui proovid lähemalt pilti teha, siis jookseb üldjuhul  minema. Ja õhtul juhtus hoopis selline lugu, et istun hämaras oma varikatuse all ja järsku tunnen, et keegi ronib kinga peale. Pimedas ma ei taha üldjuhul plätudega ringi käia, sest kui ikka kogu aeg jalge ette hoolikalt ei vaata, siis võib mõne akaatsiaokka jalga saada või mida iganes. Ja krabi varba küljes pole ka just teab kui meeldiv õhtune üllatus. Lasen taskulambiga valgust ja ongi mingi suurem elukas kinga peale roninud. Skorpion??, käis kõigepealt peast läbi. Seejärel tuli silme ette kaader Indiana Jonesi filmist, kus oli palju suuri musti ämblikke. Igatahes kiire liigutusega püsti hüpates sai see elukas jalalt maha kupatatud ning siis selgus, et tegemist oli väiksemat sorti krabiga. Hea seegi. Skorpion oleks palju halvem lahendus, krabi pole vähemalt minu teada mürgine.

Serengeti pargis oli ringi lendamas suuremal hulgal parme, kes hammustasid nii, et mitu päeva olid suured sügelevad ja punased kublad kätel ja jalgadel. Ning erinevalt kohalikest sääskedest suutsid need parmud hammustada läbi sokkide ja t-särgi. Sääsed on siinkandis ju nõrgavõitu, isegi õhukesest riidest piisab, et sääsk ei pääseks hammustama.



Veel üks õhtune külaline.

Edasi läks sõit Dar Es Salaami suunas. Dar Es Salaam on Tansaania kõige suurem linn 2,4 miljoni elanikuga ning kuni 1996 aastani oli ta Tansaania pealinn. Praegu on pealinnaks Dodoma, mis asub Tansaania keskel.

Peponi kämpingust on Dar Es Salaam 400 kilomeetri kaugusel, kämpingu omaniku sõnul peaks 9 tunniga kohale jõudma. Lähebki oma 10 tundi ära, sest vahepeal tuleb korralikku paduvihma. Hea, et on asfalttee.
 
Sõidan linna sisse, paari kilomeetri pärast algab ristmikueelne liiklusummik, nii oma 300 meetrine. Polekski kõige hullem, aga väljas hakkab juba hämarduma. Veerand tundi ootamist, ja lõpuks saab liiklusummik otsa. Sõidan kesklinna suunas, et jõuda enne pimedat Magogoni praamile. GPS-is on koordinaadi olemas, nii et kohalejõudmine ei tohi mingeid probleeme valmistada. Ainult et erinevad Garmini seadmed pakuvad sama kaardi kasutamisel kohalejõudmiseks erinevaid tänavaid.

Ei imesta, see pole ju esimene kord. Varasemad kogemused on näidanud, et usaldusväärsem on pihuarvutis olev Garmin Mobile XT, ja seda on linnades kindlam usaldada. Ongi. Vähemale ei pea ühesuunalisel tänaval vastassuunas sõitma. Mis sest, et Khartoumis sai nii ka tehtud.

Lähenen sadamale ja sõidan pimedas praamisaba lõpust kogemata mööda, seejärel üritan kuidagi vahele pääseda. See ei taha hästi õnnestuda, kuni lõpuks sabas korda pidavad politseinikud saavad aru, et tegemist on turistiga ning lubavad võõramaa numbri ja valelpool asuva rooliga auto vahele. Esialgu kästi küll sõita ümber kvartali ja otsida järjekorra lõpp üles. Ootan. Keegi tuleb tagantpoolt uurima, et miks ma vahele trügisin, aga asi laheneb tänu mundrimeestele rahumeelselt.

Saan pimedas praamile, mis on puupüsti autosid ja rahvast täis. 10 minutit sõitu ja praam on teisel pool lahte. Ees on veel 15 km öist Aafrikat, kuni leian rannalt järgmise peatuspaiga.



Kipepeo Beach Village.



Vaade peatuspaigale…



.. ja teisele poole.



Järgmisel päeval uuesti praamile, seekord valges. Alustuseks tund aega praamisabas. Seejärel pealeminek. Praamile sõitsid kõigepealt erineva suurusega autod. Ning seejärel tulid reisijad ja jalgrattad, kuni kõik tühimikud autode vahel olid tihedalt rahvast täis.



Ja maha läksid kõik korraga. Autod, jalgrattad, mootorrattad, reisijad.



Praamipilet.



Vastassuunas on ristmikule ja veel kaugemale ulatuv praamisaba.



Veel üks praamipilt. Sedapuhku praam ootas, kuni suur konteinerlaev möödub.



Kookospähklid





National Museum Of Tanzania asub Dar Es Salaamis, mitte pealinnas Dodomas. 









Puidust jalgrattad, mis pidid isegi praegu olema mõnes kõrvalises piirkonnas kasutusel.



See propeller on pärit Tansaanias Taboras allakukkunud lennukilt, millega üritati esimest korda lennada Kairost Kaplinna.



Orjandusest ja orjakaubandusest oli suurem väljapanek.



Ja orjakaubanduse ajaloost – siin on ilusasti kirjas, et araablased alustasid Ida-Aafrikast orjade ostmist juba 2 sajandil. Nii et see äri käis ammu-ammu enne seda, kui eurooplased Aafrikasse jõudsid.



Riigijuhtide sõidukite väljapanek.

Esmaspäev - Malawi viisa lugu. Erinevad reisijuhid (Lonely Planet ja Rough Guide) juhatavad samale aadressile, mis iseseenesest on postitiivne näitaja. Kui kellelgi on veel plaanis Tansaania Malawi saatkonda otsida, siis saatkond asub Sambia saatkonnaga samas majas. Parkimiskohaga on nii, nagu kesklinnades ikka, mis tähendab seda, et tühja kohta ei ole. Ega loodus ka tühja kohta ei salli. Õige koha lähenedes võtan kiiruse maha, ja leian, et kõrvalasuva panga ette on jäänud üks vaba koht ja pargin auto enesestmõistetavalt sellele vabale kohale. Turvamehed vaatavad kaugemalt ja tulevad siis selgitama, et see koht on ikka panga külastajatele jne. Kuulan osavõtlikult ja siis vastan, et vaja üle tee Malawi saatkonnas ära käia ja las nad hoiavad autol silma peal ja üleüldse, et eks tagasitulles klaarime. Tundub, et said asjale pihta. Mõnikord on siinkandis kasulik olla valge inimene.

Saatkonnas järjekorda ei ole. Vastuvõtuluugi juures kuulatakse mu Malawi külastamise soov ära, ja seejärel palutakse oodata. Poole tunni pärast pääseb järgmisesse kabinetti, kus räägin uuesti loo ära, ametnik lappab passi, küsib 2 korda üle, et kauidas ma autoga Eestist siia sõitsin, ning seejärel saan täitmiseks 2 ankeeti. Kahepoolsed, aga ei midagi erilist. Täidan ooteruumis ära, annan luugist sisse koos 2 passipildiga. Oodake palun, öeldakse luugist. Ootan, lehitsen laual olevaid Malaavi ja Tansaaniateemalisi ajakirju, ootan. Ootan veel. Keegi vajalik asjamees ei pidavat praegu kohal olema. Veel tund aega ja vajalik asjamees saabub. Vaatab paberid üle, lõikab passipildid parajasse suurusesse ja kleebib need ankeetidele. Seejärel saabub ebameeldiv osa – viisa eest maksmine. Eestlastele maksab viisa 100 USD. Praeguse seisuga selle reisi kõige kallim viisa.

Paljude riikide kodanikele on Malawi viisavaba. Eesti kodanikud väljavalitute hulka ei kuulu. Meie kuuluvus Euroopa Liitu ei tähenda seda, et meid aktsepteeritakse kui EU kodanikke, reaalses maailmas on võrdsed ja on veel võrdsemad, need, kes on Orwelli lugenud, saavad mõttekäigust aru.

Ootan veel ja siis saan lõpuks kviitungi raha maksmise kohta ning passi koos värske Malawi viisaga. Lõpuks ometi. Ning juba ongi uuest passist 4 lehekülge kasutatud. Aga asja positiivne külg on see, et viisa sai kätte samal päeval ja pool päeva oligi sisustatud. Ei pidanud mitu päeva ootama.



Veel India Ookeani



Tehnilist juttu ka. See on siin täiesti plaaniväline üritus. Nimelt juhtus nii, et pärast kaubanduskeskusest tulekut hakkasid silma mingid värsked õlitilgad auto all. Just sealmaal, kus põhjakaitse ära lõppeb.



Pahandusetekitaja ehk käigukast suures plaanis. Siit poldi vahelt see õli välja tilkuski. Viimane mootori ja käigukasti õli vahetus oli Burundis ja eks nad jätsid selle korralikult kinni keeramata.

Jälle üks hea õppetund, et kõik asjad tuleb ise üle kontrollida ja isiklikult mutrivõtmega üle pingutada. 





Pildike teeäärest – nimi müüb.









Eestlased Tansaanias.

Edasi läks tee Iringa piirkonda, Sao Hilli, kus elavad juba mitmendat aastat Aadu ja Imre. Ning nende tegemistest ja toimetamistest saeveski käivitamisel saab lugeda lähemalt siit - http://africaandai.blogspot.com/ 

Jätkub...