Tuesday, October 16, 2012
Iguazu Falls, Brazil
606 päev.
Reisi algusest 64 240 km,
Florianopolis,
Viisateemad on vist praeguseks ennast jälle ammendanud, pole mõtet pikemalt kirjutada. Ning Lõuna-Ameerikas on viisadega tunduvalt lihtsam, kui näiteks Aafrikas. Kui ikka Lõuna-Ameerika kolmeteistkümnest riigist olid 10 viisavabad, nüüd veel Brasiilia ka, siis sõida ringi nagu Euroopas. Istud Tallinnas autosse ja kuni Gibraltarini välja.
Omamoodi on kogu see viisade ajamine on "fun" ja reisi paratamatu osa. Selline ootamatuste otsimine, et lähed konsulaati, ja vaikselt mõtled, et huvitav-huvitav, mida siis seekord küsitakse. Et kas saab lihtsamalt, või tuleb hakata seletama. Paljudes kohtades Aafrikas saad viisa ilma pikema jututa, st täidad oma ankeedi ja maksad vajaliku summa dollarit. USA dollarit. Head näited olid Keenia saatkond Etioopias, või siis Rwanda saatkond Ugandas. Addis Ababas Etioopias on üldse kõigi Aafrika riikide saatkonnad, ka Djibouti ja Somaalimaa viisa sai pikema jututa.
Pikemalt läheb siis, kui riik on kehtestanud reegli, et viisat tuleb taotleda elukohajärgsest riigist, või siis elukohale lähimast riigist. Praktikas tähendab see seda, et näiteks Lõuna-Aafrika Vabariigi viisat on eestlastel õige (ja poliitiliseslt korrektne)taotleda Helsinkist, aga mitte marssida kuskil mujal keset Aafrikat rõõmsa näoga saatkonna uksest sisse (st. mõnikord saab ka mujalt, aga see vajab teatavat põhjendamist ja tuleb endale kindlaks jääda ning mitte lasta ennast heidutada, kui öeldakse et NO). Lihtsalt räägid, et mul on seda viisat VAJA jne ja produtseerid kõik vajalikud paberid.
Peaasi on see, et ei lähe mütsiga lööma, enne teed passist koopiad ja vaatad internetist, mida veel nõutakse. Seejärel ilusti paberid paksu mapi vahele, kus on nii 2 cm paksuselt kilede vahel igasugu dokumentide koopiaid. Vaktsineerimispassi koopiad ja rahvusvaheliste juhilubade koopiad jne. Peaasi on näha välja asjalik ja jätta mulje, et igast dokumendist on koopiad olemas. Ja kui onn tekkinud rohkem küsimusi, siis mul on abi olnud A4 lehele väljaprinditud Aafrika kaardist, millele olen joonistanud paksu musta markeriga senise teekonna. Pilt ütleb ju rohkem, kui tuhat sõna, ja kes neid pabereid ikka lugeda väga viitsib.
Aga kui nüüd ette kujutada olukorda, et meil ei ole Schengeni viisaruumi ja EU-d. Et Eestist Hispaaniasse sõiduks lähed ja taotled Läti viisa ja Leedu viisa, mida saad võib-olla lihtsamalt, ja siis Poola viisa ja Saksa viisa ja seejärel Prantsuse viisa. Ja Hispaania oma ka. Hispaania oma võib olla ühekordne, teised peaksid olema mitmekordsed, kui just ei plaani ära hüpata. Maksad lõivud, teed oma 10 passipilti, täidad paarkümmend lehekülge ankeete jne jne. ootad, millal vastuse saad. Ja sellest polegi palju aega möödas. Schengeni leping sõlmiti ju alles 1985.
Kui nüüd veel minevikus sorkida ja urgitseda, siis tuleb meelde, et enne välisriikide viisasid oli vaja taotleda nõukogude kodumaalt väljasõiduks viisa ning saada töölt iseloomustus-soovitus partei, aü ja komsomoli asjameeste allkirjadega. Ja kõik (ok, peaaegu kõik)pidasid seda loomulikuks ja õigeks. Kui oleks sel ajal (1980-ndate alguses) avalikult öelnud, et paarikümne aasta pärast on Eesti iseseisev riik, NATO liige ja Nõukogude Liit laguneb, siis oleks heal juhul Paldiski mnt vastavasse asutusse viidud. Ja kui oleks veel lisanud, et ma sõidan siis Mazda bussiga Argentiinast Brasiiliasse, siis ... Ok,aitab.
Aga nüüd tagasi Brasiiliasse, Foz do Iguaçu linna lähedal asuvat juga vaatama. Ilm oli järjekordselt kuidagi eriti kuum, ja pilved taevas ennustasid korralikku vihma.
Ka Brasiilia poolse joa ümbrus on rahvuspark ja UNESCO World Heritage Site (1987 aastast).
Ülemiselt vaateplatvormilt.
vaade otse alla ja alumisele vaateplatvormile.
Ja altvaade. Igati võimas, vett tuli igast kaarest, st. ülalt ja alt pritsis vastu ja siis hakkaski paduvihma sadama.
Jalutusrada, mille lõppu pole mõtet ilma veekindlate riieteta minna, aga minna tasub, sest vaade on seda väärt.
Hetkejäädvustus, korraks kaamera hõlma alt välja ja kohe tagasi. Ma enam-vähem teadsin, mis ees ootab, aga ikkagi, kõik oli tunduvalt võimsam ja suursugusem.
Sissepääsu juurest sai edasi suurte mugavate bussidega. Konditsioneeriga.
Jalutusradadel. Iguaan.
Koaatid mänguhoos.
Inimesi nad igatahes ei kartnud.
Kaitsevärv.
Ja jalutusraja kõrval avanevad vaated.
Ülevaade hinnamajandusest. Hinnad on Brasiilia riaalides, ja 1 EUR on 2,64 riaali või siis 1 riaal = 0,38 Eurot. Lihtsam on arvestada, et 1 USD = 2 Riaali. (Ümardatuna).
Esialgu mõtlesin siin olla paar päeva, aga kuna öö otsa sadas, ja järgmine hommik ka, ja mingit selginemise märki ei olnud, siis polnud suurt mõtet siia kauemaks jääda, vaid hakkasin jälle ranniku poole liikuma.
Teelt. Paar järgmist pilti hindadega paneb arvutama ja seejärel mõtlema kütusepoliitika peale meil ja mujal.
Diisel 2,13 riaali ehk 0,81 Eurot
Bensiin 2,69 riaali ehk 1,02 Eurot
Etanol 1,89 riaali ehk 0,72 Eurot.
Teises tanklaketis on peaaegu samad hinnad, isegi veidi odavamad. Diisli ja bensiini hinnad. Aga siin on veel näide, et ka etanooli saab müüa rahvale tanklates ja iga kell ja normaalse hinnaga.
Kui nüüd tsiteerida klassikuid, siis "Sellist jama on väga raske kommenteerida" kui 14 euroga saab 20 liitrise kanistri etanooli.
Kehva kvaliteediga üle õla tehtud jäädvustus, aga ma ei hakanud kiirteel enam tagasi pöörama.
Tehnilist juttu ka vahepeale
.
Juba mitmendat korda, polegi neid kokku lugenud, juhtub nii, et bussi tagaluuk ei taha kinni jääda. Seda avastad tavaliselt hommikul, siis, kui kõik asjad on ilusasti bussi pandud ja kõik on valmis edasiliikumiseks ja lööd luugi kinni hooga, aga luuk kinni ei jää ja kõvemini lüüa pole mõtet. Iseenesest on asi lihtne, tolmustel teedel läheb lukk tolmu täis, veidi õli aitab kaasa ja luku sees on plastiliini sarnane ollus, mis ei taha ise välja tulla.
Jutt käib lukustumehhanismist, mis on luugi all ääres, mitte sellest lukust, mida võtmega keeratakse. Võtmega ei saa seal midagi keerata ja polegi vaja, lukus ust saab avada ainult seestpoolt.
Edasi niimoodi sõita ei saa, sest uksed peavad lukus ka olema ja teiseks tõuseb luuk üles sõidu ajal, kui seda just mingi kummiribaga korraks kinni ei seo. Lahendus on võtta lukustusmehhanism maha ja puhastada korralikult ära, siis on kuni pool aastat jälle rahulik. Ilma maha võtmata ei taha asi tööle jääda, olen proovinud sinna WD-40t sisse pritsida ja on juhuseid, et korraks isegi aitab, aga iga õli seob tolmu ja tulemuseks on ikkagi sama paks plöga detailide vahel, nagu kitt.
Mahavõetuna. Ja sisemuses liigub kõik vaevaliselt, ehkki peaks käima kinni-lahti nagu kellavärk.
Juba kaugelt on näha, et vajab puhastamist ja mingi värk on kahtlaselt kõver.
Järgmine vaatus. Pärast puhastamist hakkab mehhanism jälle liikuma, nii nagu peab.
Seejärel kõik jälle kokku ja tagasi auto külge, luugipolster paika, ja asi selleks korraks lahendatud. Vist tuleks mingi tolmukaitse kuidagi sinna aretada, sest teid on siin igasuguseid ja peenikest punast tolmu ka.
Peaasi, et tunni ajaga saab kõik jälle korda, kuidagi imelik on sellise asjaga teenindusse minna, kui ise saab hakkama. Varsti on käes järjekordse õlivahetuse aeg, ja see on ka kindlam ise ära teha.
Viimane õli ja filtrite vahetus toimus Botswanas (vt.järgmist pilti), ja järjekordselt jäeti mõni polt korralikult kinni keeramata ja .... pikk lugu lühidalt - hea, et õli jäi sisse.
Flashback - Gaborone õlivahetuses.
Vaatasin kiiruga kirjutatu üle, kõik on jälle läbisegi, aga elu ongi selline.
This is Brazil!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Tere Tarmo!
Kui kaugele oled retkega juba jõudnud? Kas suurlinna São Paulosse ka satud?
Tervitades,
Erik São Paulost
Post a Comment