Veel Brasiiliat

616 päev,
Reisi algusest 65 666 km,
Matinhos, Santa Catarina,



Alustuseks tuleks jälle ühe vana teema juurde tagasi, ja teemaks on “Kuidas asjad vastu peavad?”. Bussi jätame praegu mängust välja, kuna kõik on momendil ok (ei tohi muidugi ära sõnada), kui mitte arvestada, et mitmendat korda keevitatud ja lapitud varuratta hoidja ilmutab jälle lagunemise märke. Kui nüüd järele mõelda, siis sai seda hoidjat parandatud kõigepealt Eestis, seejärel Somaalimaal, siis Tansaanias (Aadut ja Imret külastamas) ning lõpuks Namiibias. 4 korda viimase kahe aasta jooksul, ja praegu tundub, et mõistlikum on sinna midagi muud aretada, kui et jälle keevitada ja siis poole aasta pärast on asi jälle puruks.


Tegelikult võiks varuratta katusele tõsta, aga kuna raskuskese peab olema ikkagi madalal, siis on nii nagu ta on. Ja üleüldse mulle ei meeldi liiga palju raskust katuseraamil, sest üks katuseraami kinnitus vajab samuti keevitust, ja sedapuhku alumiiniumi keevitust, mida juba iga nurga peal ei saa teha. Aga need paar asja ei takista sõitmist, need on lihtsalt asjad, mis tuleb lähema aja jooksul korda teha.

Edasi tuleb juttu hoopis teisel väga olulisel teemal, räägime arvuti tagavarakoopiate vajalikkusest.
Tavaliselt jõutakse selle teemani siis, kui midagi on juba juhtunud, ehk siis arvuti ei käivitu korralikult, kuna arvuti kõvaketas lõpetas töötamise. Ja sellel kettal on oi-oi kui tähtsad dokumendid ja fotod. Ja videod. Heal juhul saab vastav spetsialist mõningate lisavahenditega kettale ligi ja info saab päästa. Halvemast juhust parem ei räägi, sest mis kadunud, see kadunud.

Ja nüüd värske ja konkreetne isiklik näide. Ühel momendil hakkas mul arvuti kõvaketas tegema kreissae häält, muidugi mitte nii kõvasti. Ega pikalt polnudki tarvis edasi mõelda, ainus lahendus oli poest uus osta. Kuna vajalikud abinõud igasuguse info säilitamiseks olid varem tarvitusele võetud (Windows 7 image backup ja lisaks veel mitmel välisel kettal piltide ja videote koopiad), siis seekord midagi kaotsi ei läinud. Pluss veel kettad asuvad eri kohtades ja on pakitud võimalikult põrutuskindlalt.

Kogu loo oleks võinud juba ammu unustada, kui see uus ketas poleks nädal aega hiljem töötamist lõpetanud. Paned arvuti käima, aga ketast ära ei tunta. Nagu poleks olnudki. Lühidalt, panin teise arvutisse, sama lugu, panin USB väliseks kettaks, ikka sama olukord, ei mingit elumärki. 



Hullem lugu oli see, et sõitsin 3 päeva Urubici mägedes, tegin suuremal hulgal pilte ja filmisin, ning kopeerisin need kõik arvutisse ja seejärel tegin mälukaardid tühjaks (see viimane oli loll tegu, sest ma tavaliselt hoian pilte kaardil, kuni vajalikud koopiad on mitmes kohas). Oleks ju võinud oodata, aga ei. Järjekordne õppetund, et alati tuleb varukoopiad kohe teha ja kui kaameras olev kaart saab täis, või hakkab täis saama, siis tuleb see kaart kõrvale panna (või postiga Eestisse saata) ja uus osta.
  
Kui nüüd ei oleks paar päeva usinalt uusi pilte teinud, siis oleks nendel SD kaartidelt saanud palju infot taastada, (vastavat tarkvara on netis piisavalt) aga uued kirjutasid kõik viimase fotod üle ja targem tundus need kaardid praegu kõrvale panna. Küll jõuab tegeleda. Ja ma ei hakanud katkist ketast poodi tagasi viima, sest kui on tegemist ainult ketta elektroonia veaga, siis on andmetele ligipääs võimalik. Peaasi on praegustes tingimustes ja olemasolevate vahenditega mitte rohkem katsetada, muidu võib asi veel hullemaks minna.

Loo moraal – tehke alati varukoopiaid, ja hoidke neid kindlas kohas.

Ma olen oma reisi jooksul kohanud mitmeidki reisijaid, kes ei tee ühtegi fotot, aga ma ise kuulun teise gruppi, parem olgu juba rohkem, kui vähem, kustutada jõuab alati. Ja muljeid jagada on lihtsam, kui pildid on juures ja see õige hetke tabamise moment ja nii edasi. Mis sest, et 99 protsenti on kräpp ja kunstiliselt ei kõlba kuhugi (näit varuratta katkine kinnitus või tühi rehv või paduvihm vales kohas või järjekordne peatuspaik).     

Ok, nüüd siis edasi varasemate ja hilisemate piltide juurde. 


Florianopolis




Rahavahetaja – tänu vastavate kirjadega vestile tunneb teenusepakkuja juba kaugelt ära.




Kaubanduskeskuses.






Balneario Camboriu. Kuurort, elanikke alla 100 tuh, hooajal kuni 1 miljon.




Siin asub tõstukisüsteem, mis viib mitte ainult üles mäele, vaid ka teisel pool mäge asuvale Laranjeirase rannale.




Tagasivaade poolelt tõusult. Väljas on oma 35 kraadi sooja, ja taevas on jälle paksud hallid pilved.


Üleval on vaateplatvorm.


Kuidagi harjumatu on näha siinses kliimas paksu punase mantli, mütsi ja kinnastega jõuluvana, aga siin ta on. Kui aga kalendrit vaadata, siis on ju õige aeg varsti käes ja polegi midagi imestada.






Piraadilaevad kliente ootamas.


Laeval. Õhkkond nagu Kariibi mere piraatide filmis.












Pärast kahetunnist sõitu saabusime tagasi sadamasse, ühel pool vanemad,


Ja teisel pool moodsamad meresõidukid.




Järjekordses peatuspaigas. Suurema bussi eelised on silmaga nähtavad – isegi pesumasin on kaasas.




Veel üks matkabuss


Ja veel suurem isend. Nüüd võiks siia edasi arendada pika-pika teema, et kui suur see reisimiseks sobilik auto peab ikka olema …


Paar rannapilti. Vahetult pärast vihma.




Tunnelis. Esimene katse midagi sõidu ajal jäädvustada.


Tunnelis. Teine katse. Rohkem ei hakanud pimedas eksperimenteerima, parem juba teed jälgida ja mõlema käega rooli hoida, kui et kaamerale kiiruga õigeid seadeid otsida.


Gaspar. 




Ja Blumenau, asutatud 1850 aastal saksa immigrantide poolt. 


Majade järgi ehtne saksa väikelinn. Siin peetakse isegi Oktoberfesti. Turismiinfost saan linna kaardi, ma püüangi igast teepeale jäävat turismiinfo punkist läbi astuda, saab kohalike vaatamisväärsuste kaarte ja soovitusi kämpingute kohta.

Kaldapromenaadi ehitamine.










Vabaõhukontsert

Kahe loo vaheajal saabub kaupmees rannaplätusid müüma. Demonstreerib oma kaupa, põhjendab elavalt, aga tehingut ei toimu.


Nalja jätkub kauemaks.

Kell hakkab neli saama, aeg on järjekordne ööbimiskoht leida. Lahkun, lähen auto juurde ja avastan, et ka mul jätkub nalja kauemaks, midagi on topitud klaasipuhastaja alla. Midagi kahtlast, igatahes ei ole mingi reklaam, mille võiks rahulikult prügikasti visata. Kahtlane asi sarnaneb väga parkimistrahvile, ehkki ma pole varem oma silmaga Brasiilia parkimistrahvi näinud.

Edasi on kaks varianti, kas a) visata paber minema, nagu midagi poleks juhtunud, b) uurida, kuidas saab korralik kodanik asja lahendada. Valin variandi b, see tundub huvitavam. Paber on portugalikeelne, mingit maksmisele viitavat numbrit ei  ole, lühidalt võib öelda, et midagi (……) ei saa aru.

Lähen parkimistrahviga turismiinfosse, näitan oma parkimistrahvi ja püüan juurde teha väga etteheitvat nägu, et kuidas ometi võib keegi niimoodi turistidega käituda. Trahvi nad muidugi ei tühista, aga lootus on, et nad oskavad mind õigesse kohta juhatada ja et tunniga saaks asja lahendatud.

Oskavadki, saan uue linnaplaani ja hakkan õiget asutust otsima, mis asub nii 500 m kaugusel, õiges kohas annan oma paberi luugist sisse, teisel pool tehakse sellega midagi, seejärel saan mingi kviitungi ja veel peotäie pabereid, mis hilisemal vaatlusel osutuvad tühjadeks parkimispiletiteks. Kogu lugu läheb maksma 15 Riali (ehk siis 7,5 USD)

Tegelikult on see hea lahendus. Palju hullem oleks, kui auto oleks ära veetud kuskile tasulisse parklesse, nagu meie riigis kombeks oli. Lähen auto juurde tagasi, ja loodan et vahepeal pole uut kviitungit klaasipuhastaja vahele tekkinud. Ei ole. Nii et üldmulje Blumenaust jäi positiivne. 


Järjekordne peatuspaik või täpsemalt öeldes ööbimispaik tanklas. Isegi katus oli peakohal ja söögikoht oli kohe käeulatuses ja wifi ulatus bussi. Sai  öö rahulikult ära magada, sest viimaste nädalate kogemus näitab, et pimedas pole mõtet hakata kämpinguid otsima. Rahulikult on muidugi suhteline mõiste, liiklusmüraga harjub ära, peaasi, et keegi ei klopi hommikul kell pool 6 vastu bussiseina, et hakka juba minema, mis sa magad nii kaua.

Edasi Paranagua suunas.

Guaratuba praam. Momendil ei saja.




Autod on peal ristipidi, pealesõit on ühekaupa, kõigile näidatakse, kuhu parkida. Maha sõidavad kõik korraga, suht omapärane kogemus.








Jätkub.