Paraguai, Asuncion

703 päev.
Reisi algusest 82 148 km.
Asukoht: Lõuna-Ameerikas.

Ma olen praegu juba Ushuaias, Lõuna-Ameerika ühes lõunapoolseimas linnas, aga paljud vahepealsed lood ja juhtumised on väärt, et neid siia kirjutada ja jagada. Kirjutamise järg läheb tavaliselt siis käest ära, kui on pidevalt liiga palju tegemist, ja arvutisse on viimase kolme nädala jooksul lisandunud ja ootab sorteerimist juba üle 2500 pildi, nii et ongi viimane aeg kirjutada. Eelmine postitus oli detsembris Paraguaisse saabumisest ja seekordne on jõuluaegsest nädalast selles lahedas ja sõbralikus riigis.
 
Ma tahtsin kindlasti külastada Trinidadis asuvaid jesuiitide asunduste varemeid, mis kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse, ja Asuncioni, kui pealinna ja ühtlasi kui ostukeskust. Ainult et Brasiilia poolt tulles asuvad need eri suundades, Trinidad on lõunas ja Asuncion on edelas ja kuna jõulud olid kohe-kohe ukse ees, siis tundus õigem sõita enne Trinidadi ja seejärel pealinna. Osal kaartidel on märgitud, et suurem tee läheb otse lõunasse Trinidadi, ja osadel on viimane sada kilomeetrit puudu, aga kuna erinevaid kaarte oli piisavalt, siis otsustasin sõita lõuna suunas põhimõttel, et "küll ikka lõpuks kuskile jõuab". See tähendab, et küll kohale jõuab, kui püsivust jätkub.   

 
Liiklusest. Brasiiliaga võrreldes oli suurtel teedel liiklus ülihõre, ja keset teed külili olev veoauto hakkas juba kaugelt silma.




Pidasin kinni ja läksin lähemalt vaatama. Keegi siin viga ei olnud saanud, ja võiks öelda, et oli õnneliku lõpuga õnnetus, sest kastis olev mini-buldooser lendas tee kõrvale kraavi, aga mitte vastassuuna vööndisse. Väga tõenäoline avarii põhjus on alloleval pildil, teelt kümmekond meetrit eemal.


Ma ei hakanud siin väga avalikult kaameraga vehkima, sest kunagi ei tea, kuidas kohapeal olev politsei asjasse suhtub, aga paar pilti sain ikka tehtud.

Teel olid mõningad politsei kontrollpostid, aga nendele lähenedes tavaliselt viibati, et sõida edasi. Paar korda peatati ja küsiti dokumenti, ning passi näitamisest piisas, et "turisto" võiks edasi sõita, ja korra toimus sõbralik vestlus eesti-hispaania-inglise segakeeles teemal "plätudega ei tohi autot juhtida", aga kui ikka teed näo, et ei saa millesti aru, siis ei hakata pikemalt tegelema. Ja kui väljas on 40 ja rohkem kraadi sooja, siis kinnised jalanõud ei kõlba küll kuskile.

        
Edasi lõuna poole sõites jäi kaardile kantud suur tee järjest kitsamaks ja ühest vahepealsest turismiinfost sain igasugust värvilist materjali Trinidadi ja muude Paraguai vaatamisväärsuste kohta, ja lisaks sain teada, et otsetee on küll planeeritud, aga seda pole veel ehitama hakatud. Olemasolev tee pidi olema väga halvas seisukorras, kivid ja liiv ja katkised sillad,ja soovitati ringi sõita, mööda asfaltteed, et saab kiiremini, aga mis pole pooltki nii huvitav.

Aga kuna kohalikud pidid sõitma otseteed, siis läksin samuti, sest alati on võimalus tagasi keerata, kui edasi enam ei pääse.


Tee oli tavaline külavahetee, sain vaevalt kümme kilomeetrit sõita, ning siis tuli tagant suurem reisibuss ja lahendas kõik mured, st kui juba suur buss saab läbi, saab väike ka ja rohkem pole sel teemal vaja mõelda, peaasi on teadmine, et tee on läbitav.




Täiesti kuiva nahaga ei õnnestunud pääseda, enne lõppu hakkas sadama, aga tee ja sildade kohta ei taha küll midagi pahasti öelda.




Igatahes õhtul hämaras jõudsin kohale, teeviit näitas Ruta Jesuitica, ja mulle oli kuskilt meelde jäänud, et vaatamisväärsuse juures oli vist kämping või parkla, ühesõnaga ööbimisvõimalus. Ja nii oligi, jõudsin täpselt sulgemisemomendiks, hetk tagasi oli lõpetatud piletimüük ja töötajad ütlesid, et siin sissepääsu juures võib vabalt ööbida, siin on nii veega tualett ja dušš ja elekter. Oligi. Peaaegu. See tähendab, et elekter oli ja esimese asjana tegin õhtusöögi valmis, et siis pärast pesemist kohe sööma ja magama, aga edasi läks hoopis teisiti.

Keeran duširuumis kraani ja ... keeran veel ... ühele poole ja teisele poole .... ja keeran teist kraani ... ei ole võimalik ... see ei saa ju niiolla ... ja ikkagi ..vett ei ole! Ja ei tule.

Ei sooja ega külma. Mitte tilkagi ei tule torudest. Esimese hooga ajas hoopis naerma, sest täiesti oma viga, miks sa ei kontrollinud, kas vesi tuleb kraani keerates või mitte. Aga jah, ikka juhtub. Ajad riided selga ja tood kohale oma vee, kallad kanistrist ämbrisse ja ämbrist pähe ja tolmu saab maha ja inimese tunde sisse, sest enne vihma oli väljas oma 40 kraadi kuumust ja bussis vist veidi rohkem. Ja buss ei ole tolmukindel ja kinniste akendega sõitmine on sellise kuumusega mõeldamatu.

Järgmine päev selgub, et vett pole juba ammu. St. torudest ei tule tilkagi vett, aga taevast kallab see eest paduvihma.  Mis tähendab, et tuleb panna veekindlad riided selga ja kummikud jalga ja teha üks tiir varemete vahel, lootuses et saab vahepeal kaamera välja võtta. Korraks saabki, aga värvifotograafia alla tulemus küll ei kõlba. 

Selle huvitava koha kohta saab lisalugemist siit http://en.wikipedia.org/wiki/Ruins_of_Jes%C3%BAs_de_Tavarangue ja siit http://en.wikipedia.org/wiki/La_Sant%C3%ADsima_Trinidad_de_Paran%C3%A1
  



Ilusa ilmaga avaneb alljärgnev vaatepilt (Pildid Wikipediast)



Ma ei jää ilusat ilma ootama, vaid sõidan edasi.

Sama piletiga saab külastada ka San Cosme y Damiáni restaureeritud asundust.


Päikesekell




Edasi pealinna suunas.


Siin on kogu teekond läbi Paraguay.

Paraguai pealinn Asuncion tervitas kuumusega ja mõnusa kaootilise liikumisega. Linn on asutatud 1537 aastal ja elanikke on Wikipedia andmetel 542 tuhat. 


Sõitsin keskpäeval paari tunniga risti läbi linna, nii saab tavaliselt esimese ülevaate.


Keskmine liikumiskiirus võis olla nii 5 km tunnis, ja ümberringi käis ehtne ja ehe Ladina-Ameerika tänavakaubandus. Liiklusummikus ei kavatsegi keegi trügida vahele, kõik sujub ja liigub kuidagi iseenesest, ehkki väga aeglaselt.


Milleks osta puuvilju kallist supermarketist, kui neid saab tänavalt palju odavamalt ja selleks ei pea autost väljagi tulema.


Mõningaid jäädvustusi tee äärest.


Paraguai on jalgpallimaa.


Peatuspaiga reklaam. Brisas Del Mediterraneo kämping asub Asuncionist 50 km ehk siis kahe sõidutunni kaugusel. Juttude järgi pidi siin olema isegi wifi, aga küsimisele jain vastuseks, et praegu wifi ei tööta, äikesega läks ruuter katki, ja hiljem sain kõrvalasuvatest majutuskohtadest teada, et nii on vastatud juba pikka aega.


Trügimist ei olnud, elekter ja vesi oli olemas, ja sipelgad ei jooksnud ka jalust maha.

Ja edasine lugu läheb kategooriasse "Maailm on väike", kuna kämpingus peatus juhuslikult üks saksa mootorrattur, keda ma esialgu ära ei tundnud, aga peatselt selgus,et me olime kohtunud 2012 märtsis Swakopmundis, Namiibias.


Ralf (http://exadventure.com ) töötas sel ajal Namiibias väikelennuki piloodina ja lendas iga päev ja vahel ka mitu korda päevas turistidega Swakopmundi ümbruskonnas asuvate vaatamisväärsuste kohal, ja ka Sossusvlei punaste liivaluideteni.
Mind on ikka ja jälle huvitanud küsimus, et kuidas ja millega nad Aafrikas lendavad, sest ma olen viimase kahe aasta jooksul näinud palju kummalisi sõidukeid, millega nad mööda maad ja vett sõidavad, ja nüüd siis avanes võimalus ehtsat Aafrika bush-pilotit küsitleda.


Igatahes järgmisel päeval läksime kohalikku lennuklubi ja lennuvälja külastama, ja rahvaga vestlema, ja kui lugu lühidalt kokku võtta, siis saime Cessnaga pooletunnise õhusõidu Paraguai kohal ainult 20 euro eest.

Kui ikka sõidad kohale ja ära ei lähe ja käid asjaliku pilguga mööda angaare, siis pikapeale harjutakse sellega ära ja peetakse oma inimeseks.

 


 
Järgmine päev Asuncionis - vestlus kohaliku liikluspolitseiga.

Lugu oli nii, et sõitsin viimasel momendil ristmikule, omaarust enne, kui kollane või punane foorituli põlema hakkas, ja pärast ristmiku ületamist ilmus teele politseivormis mees, kes hakkas midagi seletama ja seejärel näitas väga ühemõtteliselt, et sõida tee kõrvale ja siis läks juba pikemaks jagelemiseks. Tema väitis, et foorituli oli punane, ja ma püüdsin ise midagi vastu seletada, et ega ta ikka nii väga punane veel ei olnud, aga tagantjärele ei tee enam midagi selgeks, eriti veel hispaania keeles.

Kohe sealsamas kõrval oli politseijaoskond, ja ametnikke tuli vahepeal juurde ja läks ära, aga ingliskeelsest vestlusest ei saanud kuidagi asja. Hispaaniakeelsest samuti. Kuna pikapeale selgus, et hispaaniakeelse hoiatusega ei piirduta, siis otsisin välja tüki paberit ja pastaka ning küsisin, et "Quanto??", et lõpuks selgust saada, kui palju nad nüüd tahavad. Paberile ilmus number 200 USD ja selle kõrvale kirjutati et võib maksta ka 800.000 kohalikku guaranit. Esimese hooga vaatasin numbrit ja ajasin silmad suureks ning seejärel püüdsin kogu olekuga väljendada, et sellist raha pole mul mitte kuskilt võtta ja see on täiesti absurdne ja mõttetu number. Ma sain aru küll, et jõuluaeg ja kõigil suured pered ja kinke on vaja, aga suurusjärk on ikka täiesti vale.

Raputasin pead ja ootasin, sest niisugustel juhtudel paneb aeg ja keele mittemõistmine asjad paika. Kui ikka näitad, et keelest aru ei saa, siis neil pole võimu Su üle, sest nad ei saa demonstreerida oma võimu ja öelda, et näiteks kui sa ei maksa, siis paneme su nii ja nii pikaks ajaks aresti või midagi muud.

Ja kui sa raiskad nende aega, siis nad ei saa selle aja jooksul ka teistelt raha korjata, nii et lõpuks soditi paberil need mõttetud numbrid ära ja ma sain minema sõita. Oleks võinud ju täiesti igasugusest maksmisest keeldudaja ja minna politseimajja asja klaarima ja oleks teine pool päeva samuti sisustatud, aga aeg ja närvid maksavad ka midagi ja võib-olla see tuli oligi juba kollane, nii et viis korda väiksem summa lahendas lõpuks kohapeal olukorra.

Pärast pühi sõitsin hommikul uuesti rehvivahetusse. Vajaliku suurusega (215/75/15) BF Goodrichi rehvid olid olemas.

Seejärel pidasin maha pikema vestluse hindade üle, mis sest, et ma ei kavatsenud siit riigist ilma uute rehvideta lahkuda, aga seda ei saa ju esimese asjana müüjale öelda. Kirjutasime paberile hulgem numbreid, et midagi arusaamatuks ei jääks, ja lõpuks lõime käed, ja tulemusena sain neli rehvi kolme rehvi hinnaga koos paigaldusega.

Maksta oleks saanud nii kaardiga kui sularahas, ja ka kohalikus rahas, aga kõige soodsam oli maksta sularahas dollaritega, mis pole ka mingi ime ega üllatus. Lõpptulemusena sain 4 rehvi 720 dollariga, (a 180 USD või siis 135 EURi, peaaegu sama hinnaga,mis Eestist).
      
Need 4 kasutatud rehvi jäid siia. Kõige vasakpoolsemast on näha, et kokkujooksuga on ka mingi jama, aga sellest edaspidi. Tegelikult oleks saanud nende rehvidega veel oma kümme või isegi kakskümmend tuhat kilomeetrit sõita, aga teades eespool ootavaid teeolusid (Ruta 40), on targem jätkata uutega.

Korraks oli mõte, et võtaks kaks korralikumat kaasa, igaks juhuks, aga kuna mul on niigi kaks varurehvi (üks katusel ja teine põhja all), siis pole mõtet niisama lisaraskust katuseraamile loopida. Senine elu on näidanud, et kahe varurehviga saab hakkama, kui allolevaid just täiesti ribadeks ei sõida ja väiksemate aukude vastu aitab rehviparanduskomplekt. St siiani on aidanud.

Ja veel üks väike asi, valged BF Goodrichi kirjad jäid nüüd sissepoole. Paigaldaja küsis veel üle, et kas tõepoolest paneme nii, et kirjad on seespool, aga pole vaja oma rehvivalikut tervele maailmale kuulutada.

Jätkub...