Punta Arenas

764 päev,
Punta Arenas, Tšiili.


Mul oli kavas siia mõneks ajaks pidama jääda. Esiteks leida üks korraliku internetühendusega peatuspaik, et saaks järjekordsed pildid üles laadida ja siis edasise teekonna kohta infot otsida.

Punta Arenas, Nao Victoria Museo

763 päev.
Punta Arenas, Tšiili.

Punta Arenas (inglise keeles Sandy Point) on Patagoonia regiooni suurim linn (120 tuh elanikku). Ja siin on Magalhaesi laeva “Victoria” täissuuruses koopia. Nao Victoria Muuseum avati külastajatele 1.oktoobril 2011. 

Muuseum asub linnast 7 kilomeetri kaugusel, ja millegipärast pole suurt teed mööda sõites tee kõrval ühtegi juhatavat teeviita ega reklaami. Aga kui õiges kohas Magalhaesi väina suunas vaadata, siis paistab kuulus laev juba kaugele.

Bienvenidos a la Republica de Chile

762 päev,
Reisi algusest 84420 km,

San Sebastiao piiripunktis. Enne Argentiinast lahkumist püüdsin ära süüa kõik autos oleva värske puuvilja, sest Tšiilisse ei tohi mingid töötlemata toiduaineid sisse vedada. Nimekirjas on ka igasugused töödeldud toiduained, näiteks maitseained, ja ma olen lugenud reisijatest, kellel on konfiskeeritud poolikud piprapakendid.

Tollideklaratsiooni täites tegin kerge südamega ristikesed NO lahtritesse, kinnitades keelatud asjade puudumist ja näitasin auto ette. Ametniku kogenud silm leidis muidugi istme tagant ühe apelsini, mille ma olin enda arvates juba ära söönud, ja apelsin konfiskeeriti. Järgmisena sooviti näha külmikut, aga kuna mul pole autos kunagi külmikut olnud, siis ei olnud selle soovi täitmine võimalik, ning paari minuti pärast lubati edasi sõita.

  
Nii et Tere Tulemast, ehk siis “Bienvenidos a la Republica de Chile”. Ma ei hakanud otse mööda suuremaid teid Punta Arenasesse , kui Tšiili selle piirkonna kõige suuremasse linn sõitma, vaid keerasin jälle lõuna poole, et ise järgi vaadata, kui kaugele alla ikka siitpoolt piiri on võimalik sõita. Mõnedel detailsematel kaartidel olid isegi mõned Beagle kanalini kulgevad teed märgitud, aga kõige kindlam on ikka ise üle vaadata.

Ja veel asub seal Karukinka Rahvuspark.

Tagasi Tulemaal

757 päev,  
Reisi algusest 84 420 km,

Antarktika reisi ajaks jätsin auto kämpingusse, pidi olema hea kindel koht. Ja edasi tuli tegeleda jälle igapäevase olmega. Pakid asjad lahti, ja pesed riided soolasest veest puhtaks. Edasi tuli kõige suurem ettevõtmine -  piltide kopeerimine: pildid ja videod erinevatelt mälukaartidelt kõigepealt arvutisse ja seejärel kaks varukoopiat erinevatele välistele kõvaketastele. Sest arvuti kõvaketas läheb tavaliselt katki kõige valemal momendil, näiteks siis, kui kopeerid pildid mälukaardilt arvutisse ja teed mälukaardi tühjaks. Ja backup on veel tegemata, nagu juhtus korra Brasiilias. Teist korda sellist taastamisjama nagu ei taha, ühest õppetunnist peaks nagu piisama.

Aga sorteerimisega läks nii, et lõpuks võttis silme eest kirjuks ja kui tahaks kõike salvestatut põhjalikut üle vaadata, siis peaks vist veel kuu aega Ushuaias olema. Mis iseenesest polegi väga paha mõte, sest kliima on nagu Eestimaa kevad või sügis, väljas on +3 kuni +15 kraadi ja vahetevahel ei saja. Ja huvitavat tegemist leiab igalt poolt, alates sellest, et siin on lühemaid ja pikemaid matkaradasid ja linn on ka omapärase arhitektuuriga. Ja kõige olulisem, sääski ei ole, ning keegi ei küsi, et millal Sa juba minema hakkad. Viisaga ka nagu probleemi ei ole, ametlikult võib riigis olla 90 päeva poole aasta jooksul, aga praktikas ei loe keegi neid päevi, ja nii on passis juba hulgem Argentiina templeid, ja igaühe juures on märge, et võib riigis olla 90 päeva. 

Igatahes esmase piltide ülevaatamisega ja blogi kirjutamise ja üleslaadimistega läks kokku mitu päeva. Eks kunagi hiljem on aega kõike uuesti üle vaadata ja üks Antarktika kokkuvõte tuleb ka kirjutada. Ja Ushuaia oma samuti.   


6 märtsi keskpäeval. Tagasivaade Ushuaiale. Parasjagu oli päikeseline ilm ja kaugemal paistsid lumesed mäetipud.

Antarctica, Day 9-11, 1-3 märts 2013

Järgnevad kaks päeva, 1 ja 2 märts kulusid tagasisõidule üle Drake väina.

Merehaiguse vastased tabletid aitasid niivõrd, et kõik mis oli sisse söödud, püsis ilusasti sees niikaua, kui vaja. Aga ma tundsin tõsist puudust korralikust turvavööst, mis oleks aidanud voodis püsida, sest vahetevahel aitas ainult kahe käega madratsi servadest kinni hoidmine.

Ja hommikusöögile minnes ja üldse mööda laeva liikudes kehtis reegel, et üks käsi on laeva jaoks. Õnneks oli koridorides piisavalt kinnihoidmiskohti.