Tagasi Tulemaal

757 päev,  
Reisi algusest 84 420 km,

Antarktika reisi ajaks jätsin auto kämpingusse, pidi olema hea kindel koht. Ja edasi tuli tegeleda jälle igapäevase olmega. Pakid asjad lahti, ja pesed riided soolasest veest puhtaks. Edasi tuli kõige suurem ettevõtmine -  piltide kopeerimine: pildid ja videod erinevatelt mälukaartidelt kõigepealt arvutisse ja seejärel kaks varukoopiat erinevatele välistele kõvaketastele. Sest arvuti kõvaketas läheb tavaliselt katki kõige valemal momendil, näiteks siis, kui kopeerid pildid mälukaardilt arvutisse ja teed mälukaardi tühjaks. Ja backup on veel tegemata, nagu juhtus korra Brasiilias. Teist korda sellist taastamisjama nagu ei taha, ühest õppetunnist peaks nagu piisama.

Aga sorteerimisega läks nii, et lõpuks võttis silme eest kirjuks ja kui tahaks kõike salvestatut põhjalikut üle vaadata, siis peaks vist veel kuu aega Ushuaias olema. Mis iseenesest polegi väga paha mõte, sest kliima on nagu Eestimaa kevad või sügis, väljas on +3 kuni +15 kraadi ja vahetevahel ei saja. Ja huvitavat tegemist leiab igalt poolt, alates sellest, et siin on lühemaid ja pikemaid matkaradasid ja linn on ka omapärase arhitektuuriga. Ja kõige olulisem, sääski ei ole, ning keegi ei küsi, et millal Sa juba minema hakkad. Viisaga ka nagu probleemi ei ole, ametlikult võib riigis olla 90 päeva poole aasta jooksul, aga praktikas ei loe keegi neid päevi, ja nii on passis juba hulgem Argentiina templeid, ja igaühe juures on märge, et võib riigis olla 90 päeva. 

Igatahes esmase piltide ülevaatamisega ja blogi kirjutamise ja üleslaadimistega läks kokku mitu päeva. Eks kunagi hiljem on aega kõike uuesti üle vaadata ja üks Antarktika kokkuvõte tuleb ka kirjutada. Ja Ushuaia oma samuti.   


6 märtsi keskpäeval. Tagasivaade Ushuaiale. Parasjagu oli päikeseline ilm ja kaugemal paistsid lumesed mäetipud.




Lake Fagnano idakallas.


Tüüpiline Tulemaa loodus.


Kunagi oli eksisteerinud tee Lake Fagnano juurest üle mägede Estancia Harbertonini, ja algus pidi olema täiesti sõidetav, aga tee lõppes peagi lukus väravaga.


Edasi juba Atlandi ookeani rannikul. Desdemona vrakk õhtupäikeses.






Laevale ronimine oli keelatud, ja ega sinna väga lihtsalt polekski saanud.








Siin sai jälle tee otsa. Ma teadsin küll, et Tulemaa Isla Grande kõige idapoolsemasse tippu (Cabo San Diego) ei vii ühtegi teed, ja et Estancia Maria Luisa on kõige kaugem koht, kuhu autoga pääseb, aga oli seda inimtühja piirkonda huvitav vaadata. Ka siin oli värav lukus. Omanik tuli mootorihääle peale kohale, ja kinnitas, et enam kaugemale ei pääse, kui mitte arvestada paarsadat meetrit tema koduõuele.

Tee ääres olid mitmes kohas sildid “No Camping”, aga küsimise peale sain vastuse, et tegelikult võib küll siin ööd veeta, sest pimedas pole eriti mõtet kuskile liikuda.

Abiks automatkajale. Poliitiliselt igati korrektne magamispaik. Suurelt teelt ei ole näha.


Ning esiaknast avaneb miljonivaade. Tagaaknast puhub sisse karm lõunatuul.




Tagasi ülespoole.


Kohalikud teed on siin tähistatud mitte numbritega, nagu suured teed (Näit Ruta 3 ja Ruta 40), vaid tähtedega. Ja R.C.-“A” 66 ei ole mitte Route 66.


Tegin hommikul veel ühe peatuse laeva juures.












Tüüpiline heas korras Tulemaa kruusatee. Ei ühtegi halba sõna.






Sild enne Rio Grandet,


Seinamaaling, mille juurde pole vist pikemat selgitust vaja.


Rio Grandest edasi põhja poole San Sebastiao piiripunktini läks igati korralik tee.


Ma ei hakanud kohe Tšili poole keerama, vaid sõitsin otse põhja poole, niipalju kui võimalik.






Siin kaevandatakse naftat. Ja igale poole sõita ei lubata, nagu tavaliselt sellistes piirkondades.


Hommik. Öösel hakkas jälle sadama.


Päike hakkas välja tulema,


ja siis läks ilm hoopis ilusaks.




Kaugemal on tee lõpp.






Traataed on piiriks, ning edasi on juba Tšiili. Piiriületamine pole siit lubatud, aga vähemalt teed pakuti juua ja niisama sai korraks aja maha ja sõjaväelastega vestelda selle piirkonna ja siia ehitatud tee teemal. Tee läheb edasi teisel pool  Magalhaesi väina, ja mingi plaan on panna siia käima praam, et Tulemaale pääsemiseks ei peaks 300 km läbi Tšiili sõitma, aga meri on siin madal. Igatahes tee on siit poolt suuremalt osalt valmis, mis sest, et ilma katteta. 


Ja kui liiklus kunagi käima läheb, siis äkki saavad need teeäärsed mahajäetud kohad ka uue elu.




Porine tee tegi oma töö.


Enne Tšiilit on vaja tankida, sest Argentiinas on diisel soodsama hinnaga (4,15 Arg peesot, ehk siis 0,80 USD ametliku kursi järgi). Bussi pesta polnud mingit mõtet, sest paari kilomeetri pärst oleks pilt samasugune.


Piiriületus. Ning paarsada meetrit peale Argentiina piiripunkti lõpeb asfalt. Algab parajalt porine kruusatee.


Kahe piiripunkti vahel on tühi maa, ja siis vaatab tee äärest vastu tervitus – Bienvenidos a la Republica de Chile.

Pärast piiri hakkasin otse allapoole sõitma, aga sellest juba järgmises postituses.