Sunday, March 3, 2013
Antarctica, Day 9-11, 1-3 märts 2013
Järgnevad kaks päeva, 1 ja 2 märts kulusid tagasisõidule üle Drake väina.
Merehaiguse vastased tabletid aitasid niivõrd, et kõik mis oli sisse söödud, püsis ilusasti sees niikaua, kui vaja. Aga ma tundsin tõsist puudust korralikust turvavööst, mis oleks aidanud voodis püsida, sest vahetevahel aitas ainult kahe käega madratsi servadest kinni hoidmine.
Ja hommikusöögile minnes ja üldse mööda laeva liikudes kehtis reegel, et üks käsi on laeva jaoks. Õnneks oli koridorides piisavalt kinnihoidmiskohti.
Vaatepilt Drake väinale 1 märtsi hommikul kell 9.40.
Natuke infot laeva kohta:
Staff and Crew 94 – ehk siis kogu meeskond + teenindav personal + ekspeditsiooni tiim
Guests 114 – need olime meie.
Lifeboats 4 partially enclosed – Päästepaate 4
Length 90.6 m – laeva pikkus
Breadth 15.3 m -
Draft 4.16 m
Propulsion Diesel - 4,720 horsepower
Ice Class 1D -
Cruising Speed 14.5 knots in open water – laeva kiirus on sõlmedes, ehk siis maaroti mõõtühikutes 26,854 km tunnis.
Veel üks erinevus tavaliste laevadega on, et pärast Beagle kanalist väljumist oli lubatud kõigil reisijatel minna kaptenisillale ja jälgida laeva juhtimist. Igaks juhuks hoiatati, et ise midagi näppida ja kuskile vajutada ei tohi, ja õige ka.
Ja et kaptenisillale viivat ust ei tohtivat lahti jätta ja sisenemise keeld kehtib ainult Beagle kanalis, kui loots on pardal, ja need sisenemist keelavad kurjad sildid on lihtsalt nõrganärvilistele.
Teise märtsi ilm oli juba rahulikum. Ma tahtsin oma silmaga näha Kap Hoorni, ja ma ei olnud ainus, kes selle küsimusega kaptenisillale saabus, aga see ei olnud võimalik, pidi olema liiga kaugel.
Ja all söögiruumis oli juba rahvast rohkem, kui eelmisel hommikul.
Teekond Beagle kanalist Antarktikasse ja tagasi.
Ja 3 märtsi hommikul jõudsime tagasi Ushuaiasse.
Pakkisin oma asju, ja vaikselt imestasin, et omaarust nagu midagi ostnud ei ole, peale kahe Antarktika maakaardi, aga millegipärast ei taha asjad ära mahtuda. Aga jah, kollane Quark Expeditioni talvejope oli ju lisaks ja see võttis omajagu ruumi.
Päevaplaanis oli hommikusöök ja seejärel laevast lahkumine, kõik oli ilusasti korraldatud, alates sellest, et ukse taha asetatud pagas viidi kaile, et igaüks ei peaks seda ise mööda laevatreppi vedama.
Sadamakail ootasid suured bussid, mis pidid viima osa reisijatest otse lennujaama ja teise osa hotellidesse.
Teiselpool kai ääres seisis veel üks Antarktikas seilamiseks ehitaud laev.
Ainult et tunduvalt suurem, või vähemalt kõrgem.
Lennujaama ja hotelli mul asja ei olnud, see on teine maailm.
Võtsin oma sinise kohvri ja seljakoti ja hakkasin mööda kaid astuma, pidasin hetkeks kinni, vaatasin laeva ja rahvast kellega koos ma olin külastanud seda ilusat ja peaaegu puutumatut jäämaailma, tegin veel ühe hetke jäädvustuse ja läksin edasi.
Nüüd peaks siia lõppu tegema ühe kokkuvõtte, aga kõik saadud emotsioonid on veel liiga värsked ja vajavad settimist.
Ühe varasema postituse kommentaaris oli küsimus, et kas selline reis tasus ära?
Mõned hetked:
Aitcho Island – esimene maabumine.
Half Moon Island.
Cierva Cove
Cuerville Island
Port Locroy - märg ja tuuline.
Pleneau Island
Neko Harbour – maabumine Antarktika kontinendil.
Paradise Bay
Hommikune Lemaire Channel oma peegelsileda veega.
Ja vastus on, et ma ei oska seda elamust rahasse ümber arvestada, Antarktika on ikkagi niivõrd harukordne koht. Võimas ja puutumatu loodus. Kõik need liustikud ja jäämäed. Vaalad ujumas kummipaadist 3 meetri kaugusel ja muidugi pingviinid. Ja sõit üle legendaarse Drake väina.
Aga mida rohkem ma ringi liigun, seda enam ma hindan alljärgnevat Mark Twaini ütlemist:
Twenty years from now you will be more disappointed by the things you didn't do than by the ones you did...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Lahe!!!
Nõustun igati Imre ja Mark Twainiga!
Ingmar
Post a Comment