Ajutine lahendus

17.01.2014 – 19.01.2014
Reisi algusest 118 726 km
Argentina, Salta


Järgmisel hommikul võtsin oma seljakoti ja läpakakoti, ja jalutasin läbi hommikuse Cachi linna töökotta. Eile öeldi, et kella kaheksaks on kõik korras, ja vist oligi, sest kella üheksa ajal oli kokkukeevitatud kardaan laual ootamas, ja maksma läks see lugu 100 peesot, et siis alla 10 Euro mitteametliku kursi järgi.



Välja nägi päris korralik, aga väljanägemine võib petlik olla, ja ise ei oska eriti silma järgi keevituse kvaliteeti hinnata. Küsimuse peale, et kui kaua nüüd sõita saab, et mitu kuud või mitu aastat või mitutuhat kilomeetrit, sain vastuseks, et ega kaua vastu ei pea, aga Saltani saad sõita. Hea seegi, Salta on ju piisavalt suur linn.

Järgnevalt oli vaja saada tagasi auto juurde, auto jäi ju mägedesse tee äärde, aga keevitustöökoja meeste sõnul läheb kohe Salta suunas “collectivo”, ehk ühistransport ehk buss, ja selle peale sõidutasid nad mind koos kardaaniga bussipeatusesse.

Buss tuli nii veerand tunni pärast, nägi välja täiesti kobe, ehkki mitte uus, ehitatud nii möödunud sajandi kaheksakümnendatel, või siis natuke varem. Bussijuht vaatas alguses veidi üllatunult, et tuleb gringo, läpaka kott ja kardaan kaenlas, aga liigseid küsimusi ei esitatud, ja kardaan paigutati pagasiruumi. Ikkagi suurem liin ja suur buss, mitte niisugune, kus katusel on korv kanadega jne.


Auto oli nii, nagu eelmisel päeval jäi, samal kohal, ja puutumata, isegi ohukolmnurk rippus veokonksu otsas, nii nagu eile jäi. Ja üks tagumine rehv oli tühi, tegelikult oli see pooltühi juba siis, kui eile kardaani maha keerasin, aga siis polnud aega rehviga tegeleda, sest kohalikega sain kiiresti Cachisse.

Rehviga oli lihtne, kõigepealt pead endaga sisemise dialoogi, et kas võtta varurehv katuselt, või siis auto alt, seejärel otsustad katuse kasuks, auto all on niigi oldud ja saab lähipäevil veel olla. Ronid katusele, võtad rehvi, ronid alla, vahetad rehvi ära. Tehtud.   


BFG AT T/A rehv ei tohi üldiselt katki minna, ja eelmisel aastal ei olnud peaaegu mingit muret, aga parandamine jääb hiljemaks, sest järgmisena on vaja auto liikuma saada.


Vahepeal tuleb meelde pilti teha. Koht on 3011 meetri kõrgusel.


Teen keevitatud kohast veel paar pilti, ja siis läheb kardaan paika. St täitsa ise ikka ei lähe, aga nii veerand tunni pärast saan alt välja. Paigaldus pole mingi raketiteadus, keerad aga 4 mutrit kinni. Kõik 4 on veel alles, mitte ükski pole vahepeal kaotsi ega katki läinud. Teoreetiliselt peaks nüüd saama jälle sõita. Teoorias on paljud asjad võimalikud, ja paljud asjad ei ole võimalikud, aga elus kehtib praktika.

Vahepeal peatub üks Paraguai numbrimärgiga auto, ja küsib, et kas on abi vaja, ja et kas on vett vaja, ja siis veel üks Argentina masin, aga momendil saan ise hakkama.

Edasi läks nii, et otsisin laiema koha, keerasin otsa ümber, ja hakkasin mäest alla sõitma, üritades vältida igasuguseid järske käiguvahetusi ja muid järske liigutusi, sest kes teab, kui kaua keevitus seekord vastu peab.


Järjekordses teeäärses rehviparanduses leiti tühjast rehvist väike auk, ja veidi aja pärast oli ka see asi korras, parandatud rehv läks alla, et eks näe, kas õhk jääb pidama, või mitte. Ette rutates võib öelda, et siiani peab vastu.


Veel üks tuttava kujuga sõiduk.

Juba oma 10 km enne Saltat hakkasin teeääres olevates autovaruosade kaupluste juures kinni piadama, aga üsna pea sai selgeks, et vajalikku juppi pole mõtet mujalt otsida, kui Saltast. Saltas jäi enne kämpingusse jõidmist silma üks suuremat sorti avariiliste autode lammutuskoda, ja seal esialgu öeldi, et kohe vaatame, aga tegelikult ei olnud ka seal vajalikku asja.

Järgmine hommik – seljakott selga, kaasa linnakaart, käsi-GPS, Mazda raamat ja üks uus kardaanirist. Õnneks on ka siin linnas autotarvikutega kauplevad ettevõtted ühes piirkonnas, Ave.San Martini ümbruses, astud aga kauplusest kauplusesse, ja näitad pildil, et mida vaja on, ja kuulad ära vastuse, et meil ei ole sellist asja, aga kvartal/kaks/100m kaugusel vist on. Ja nii edasi. Võtad linnakaardi, ja lased näidata, et kus see õige koht ikka on. Jälle hea võimalus praktilist hispaania keelt harjutada.

Ühesõnaga, lõpuks jõudsin teemakohase nimega poeni “Mundo Transmision”, aga kuna siinmail on keset päeva teatavasti siesta, siis oli pood kinni, ja pidi avatama alles kella 4 ajal. Aga 4 ajal tagasi tulles selgus, et just sellist mulle vajalikku asja neil ei ole, ei uut ega kasutatut.




Käisin läbi veel mõned kohad, aga mida ei ole, seda ei ole. Ja õiges mõõdus kardaaniristi ka ei ole. Lõpuks jõudsin järjekordse juhatamise peale ühte töökotta, kus esialgu öeldi, et “no problem”, ja et vajaliku asja leiab, ja et vajadusel lõikame kardaanil otsa maha, ja keevitame mingi teise auto oma sinna asemele.

Ühesõnaga, mingi ajutise lahenduse leiaks, aga mul on juba ajutine lahendus olemas ja nüüd oleks vaja originaalosa.

Käisin läbi veel mõned suuremad ja väiksemad varusadega kauplevad firmad, aga ei midagi uut. Ja kui kohapeal ei ole, siis on vaja kaugemalt tellida, läksin tagasi “Mundo Transmisioni”, ja viimane jutt jäi nii, et kuna esmaspäeval on püha ja kõik on suletud, siis tulen teisipäeval koos kardaaniotsaga, et saab võtta täpsed mõõdud ja eks siis näeb, kaua tellimusega läheb. Tore oleks, kui saab nädalaga hakkama.


Graffiti.








Üks väheseid kaupluseid, kus seinal oli Mazda logo, aga ametlikku esindust Mazdal siin riigis ei ole. Ja ei olnud ka Brasiilias, ehkki sealt sai nii mõnegi vajaliku jupi. Aga see eest on Boliivias ja on Tšiilis. Need ju kohe siinsamas, kui kaarti vaadata.



Vähemalt on siin kämpingus internet. Kirjutad blogi posti valmis, proovid üles laadida, vahepeal jõuab kätte järgmine päev, ja lõpuks hommikuks asi õnnestub.

Ja veel 16 jaanuari teekond Saltani - GPS-i jälg.



Salta ise on ilus ja huvitav linn, ja väärib eraldi postitust.
Järgneb..