Wednesday, May 28, 2014
Monturaqui Kraater
1145-1146 päev,
08.04.2014 – 09.04.2014
Reisi algusest 122 445 km,
Teekond: Sam Pedro de Atacama – Paine – Monturaqui Crater (S23 55.704 W68 15.745) - veel kuskil inimtühjas piirkonnas - Calama (386 km)
“One of the most impressive meteorite craters in South America is Monturaqui Crater” väitis google otsing. Ja ainult 150 kilomeetri kaugusel San Pedro de Atacamast. Rohkem põhjusi kraatri külastamiseks polnudki vaja otsida. Tundus täitsa hea vaheldus soolajärvedele.
Wikipedias oli samuti paar lõiku: http://en.wikipedia.org/wiki/Monturaqui_crater, aga ei mingit pikka juttu. Ja teiste overlanderite blogidest ei õnnestunud samuti viiteid leida.
San Pedo de Atacama turismiinfost saadud kaardil oli objekt täiesti olemas. Uhkes üksinduses keset Sierra Agua Colorada mäestikku. Ainult et kraatrini ei paistnud minevat ühtegi teed. Sama lugu oli ka teiste paberkaaridega. Ja lähim teed tähistav joon oli kraatrist 7 km kaugusel. Linnilennult. Põhjalikum otsing andis teada, et seal piirkonnas on (oli) kõrgepingeliinide hooldustrass, mis pidi kulgema kraatrist kilomeetri kauguselt mööda.
OpenStreetMapi kaardil oli tee olemas, Viajerous Mapasi kaardil oli lisaks veel kõrgepingeliin, ja tee juures märge 4X4. Google Earth kinnitas, et kraater, tee ja liin oli pildistamise hetkel olemas. Sellest infost piisas. Kui sul on ikka kolm erinevat erinevat kaarti, siis on see peaaegu sama, nagu sul oleks kolm kella, mitte kunagi ei tea, mis on õige aeg.
Tegelikult oli erineva infoga kaarte üle kolme:
Garmini ChileTopoDeluxe2 kaardilt hooldustee puudus. Ja tee puudus ka 1980 aasta vene militaarkaartidel. Vähemalt selgeks sai, et kui läheb hästi, siis kõnnid kilomeetri, ja tagasi, ja kui teed ikkagi ei ole, siis kõnnid 7 kilomeetrit, ja tagasi. Päevaga saab igal juhul hakkama.
Esimene sada kilomeetrit lõuna suunas kuni Paine nimelise asulani on tavaline Atacama tee, alguses on asfalt, ja edasi on tolmav ja mõned kohad treppi sõidetud pinnasetee.
Ja järgmine 50 km on lihtsalt hõredama liiklusega, vastu ei tule kedagi, ning seejärel hakkavad paistma kõrgepingeliini mastid. Nii et ikkagi õige koht.
Edasi saab sõita mööda kõrgepingeliinide hooldusteed, mis on täiesti normaalne kruusakas, kulgeb mastide vahel, ja on ilma väga järskude tõusude ja langusteta.
Kuni jõuabki kätte varem äramärgitud koht, mis on kraatrist nii kilomeetri kaugusel. Maapind on tee kõrval veidi viltune, aga esimese hooga tundub, et siin saab öö ära magada. Ja edasi-tagasi jalutades selgub, et ega svaateväljas siledamat kohta leida pole. Hakkan juba süüa tegema, aga viltune maapind ei anna rahu, mitte et magada oleks ebamugav, aga homme on siit vaja ilusasti teele saada, ja maapind pole just kõige kõvem.
Praegu fotot vaadates ei tundugi, et maapind on kaldus. Ega niisugusel juhul polegi vaja pikalt mõelda, kui ikka midagi häirib, siis on viimane aeg kohta vahetada, enne kui päike loojub. Muidu häirib pool ööd ja kauemgi.
Tagasi autosse, mootor käima ja tagurpidi käik sisse. Aga auto ei taha tagurpidi mäest üles minna, rattad hakkavad kaapima. Nii et esmane mulje ei petnud. Jääb üle võimalus sõita välja väikese ringiga, kõigepealt paar meetrit allapoole, ja siis kaarega tagasi teele. See õnnestub. Seejärel on vaja leida uus magamispaik, kõvema pinnasega ja vähem viltune.
Korralik magamispaik on paarisaga meetri kaugusel, tee kõrval. Meeter maad eemal. Vaikne ja rahulik, liiklust siin ju pole. Ühtegi sõidukit pole siiani näha olnud.
Ülalolev pilt on tehtud hommikul. Ilm on küll päikeseline, aga hommik on jahe. Ja kraater on kuskil nende väikeste mägede taga. Vähemalt peaks olema. Nii et seljakott selga, suurem veepudel kaasa, GPS samuti ja aeg on minna.
Alguses mööda autoteed, aga seda ei jätku kauaks, sest tee läheb elektriliiniga samas suunas.
seejärel üle kuivanud jõesängi,
ja järgmisest künkast üles,
kuskil siin ta peaks nüüd asuma, kohe-kohe…
ja ongi, Monturaqui kraater. Ehe ja ehtne. Ülalt vaadates just niisugune, nagu üks klassikaline meteoriidikraater peab olema.
Teoreetiliselt on võimalik sinna alla sõita. Praktiliselt saab ka alla sõita, vähemalt varem on sõidetud, kui rattajälgi vaadata, ja kõik on sealt alt ka tagasi üles sõitnud. Vähemalt ühtegi autot pole all näha.
Suhteliselt sürr koht ringi jalutada. Täiesti inimtühi. Meteoriit kukkus siia 660 000 aastat tagasi, ning tekitas 350-370 meetrise diameetriga ja keskmiselt 34 meetrise sügavusega augu (http://www.wondermondo.com/Countries/SA/Chile/Antofagasta/Monturaqui.htm). Kukkumise moment võis ikka väga võimas olla.
All kasvavad mõned üksikud kaktused.
Nii et täiesti tasus vaatama tulla. Käid ümber kraatri, ja teed kümmekond peaaegu ühesugust pilti.
Seejärel tagasi auto juurde, ja siis tagasi suurele teele. Täpsem on kirjutada, et eelnevast suuremale teele. Vahepeal tuleb vastu esimene auto, nii et mingi liikus siin ikkagi on. Autost vaadatakse valget bussi väga imestunud nägudega.
Lõuna poole sõites läheb maastik veidi mägisemaks.
Seejärel on tee kõrval inkade kunagise postijaama jäänused. Lisaks tutvustav tahvel.
Mõned sildid, mis võivad segadust tekitada. Monturaqui Kraater ja Monturaqui asula asuvad täiesti erinevates kohtades. Sildid viitavad Monturaqui asulale, kraater tuleb ise, oma tarkusega üles leida. Baicali nimi tuleb samuti kuidagi tuttav ette, ja see ei taha üldse seostuda Lõuna-Ameerikaga.
Argentina poolt tulev raudtee, täpsemalt Salta-Antofagasta Railroad http://en.wikipedia.org/wiki/Salta%E2%80%93Antofagasta_railway mis ei ole enam kasutusel.
Calama linnani jääb alla saja kilomeetri, kui varjud lähevad järjest pikemaks ja päev jõuab õhtusse. Kuna Calamasse jõudmisega kiiret ei ole, siis pole mingi kunst leida vaikne teeäärne magamiskoht.
Hommik. Vaade veidi kaugemalt.
Ja vaade magamispaigale veel kaugemalt ja kõrgemalt.
Enne Calama linna on tee kõrval kümned tuulegeneraatorid, sest tuult on siin piisavalt. Aatomienergiat ei kasutata, riik asub aktiivsete maavärinate piirkonnas ja tuumajaama ehitamist on siiani edasi lükatud.
GPSi jälg:
sinine - San Pedro de Atacamast kuni Monturaqui Kraatrini.
Kollane marker tähistab kraatrit
punane ja roheline on edasine teekond kuni Calama linnani.
Jätkub ...
MORCRGNY
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Kas käsil on pikem puhkus? Juba vist kuu pole kaardil liikumist märgata olnud.
Tere vatse,
Väga õige tähelepanek, buss ongi juba kuu aega Buenos Airese lähedal kämpingus, ja ootab reisi jätkumist.
Momendil on tõepoolest käsil nn "puhkus", sest mõningad täiesti isiklikud asjad vajavad korraldamist. Sellest on tingitud ka viivitus blogimisel.
Niipalju saan kinnitada, et praegu veel bussi kuskile järgmisele kontinendile toimetada ei ole kavas.
Tervitades kõiki reisihuvilisi,
Tarmo
Tere,
Kaua "puhkus" veel kestab? Kas kõik ikka ok ja reis saab jätkuda?
Ma ka juba pikkisilmi ootan jätkumist :-)
Juba on päris pikk vaikus olnud...
Facebooki andmetel on autor suve kodumaal veetnud. Vahest nüüd on taas lootust reisi jätkumiseks? Või on kodumaa taas armsaks saanud üle pika aja?
Tervitan kõiki, kel jätkus järjekindlust seda blogi külastada, hoolimata pikast vaikusperioodist. Olen alates 1 detsembrist tagasi Argentinas.
Tarmo.
Post a Comment