Ruta 40, Polvorilla–Susques

19.01.2015
Teekond: San Antonio los Cobres – Polvorilla viadukt – Susques (129 km)


Polvorilla Viadukti poole viiv tee oli samas seisus, nagu aasta tagasi. Mõned lõigud olid künklikumad, ja kiiresti sõita polnud suurt mõtet.



Ega mõned lõigud olid ka korralikumad.


Polvorilla Viadukt. 4220 meetri kõrgusel merepinnast, 224 meeri pikkune, ehitatud 1932 aastal.


Paremal on näha jalakäijatele mõeldud rada, käsipuudega. St käsipuu ei ole mitte puust, vaid metallist.


Mida kõrgemale ronida, seda avaram ja ilusam vaade avaneb. Ja väike ronimine teeb ainult head.


Nüüd vist poolel kõrgusel.


Ja täiesti üleval.


Sealtpoolt sai tuldud.




Korraks oli mõte, et siia võiks ööbima jääda, aga kuna kell oli liiga vara, siis sai Susquesi suunas edasi liigutud. Ka see teelõik Polvorilla-Susquesi vahel on vaevu kasutusel. Vahepeal läheb tee veel kitsamaks, seejärel on üks tubli tõus, kus kaks autot teineteisest mööda ei mahu, aga siis läheb tee jälle laiemaks.


Maakonna piir.


Õhtune Ruta 40. Natuke treppi sõidetud, ja tolmav, aga niisugune ta on. Olulisem on see, et ümbritsev loodus on ilus ja praktiliselt puutumatu. Paari tunni jooksul ei tule vastu kedagi.


Suured kivid tee ääres.
Seejärel lähebki pimedaks. Kuna tee on tuttav, siis saabki viimane mõnikümmend kilomeetrit pimedas sõidetud. Ikka juhtub. Püüad küll pimedas sõitu vältida, aga mis teha.


Ja hommik tuttavas paigas, ehk siis öömaja Susquesi tankla kõrval. Paremal on tankla, vasakul on söögikoht, kus oled juba tuttav klient. Mis sest, et siin sai eelmine aasta käidud. Eks neil jäi see rattalaagri värk meelde.

Susques on muidugi täpselt samasugune kui aasta tagasi, ehtne Andide küla.


Turismiinfo uks on lahti, kedagi kohal pole, iseteenindus ühesõnaga. Valid vajalikud materjalid välja, ja raha saad jätta laual olevasse kaussi. Nagu varem. Oleks tahtnud küsida, et kus asub postkontor, aga eks siis küsib hiljem.


See ongi Susquesi postkontor, ühtegi silti ei ole, aga margid said ostetud, ja postkaartidele kleebitud, ja lubati ära saata. 


Susquesi kirik.


Ja samas stiilis kabel keset linna asuval surnuaial.


Siit saab edasi Tšiili poole. Suur, ülikorralik maantee läheb üle mägede San Pedro de Atacamani, ja edasi Calamani. Täiesti asfateeritud, ja ilma aukudeta. Mägedes on suur piiripunkt – Paso de Jama, mis on suveperioodil 24 tundi ööpäevas avatud. Niisuguseid punkte pole Argentina ja Tšiili vahel palju, pakuks, et näppudel võib kokku lugeda.

Aga seekord üritame mujalt üle Andide saada, sest Paso Jamast olen ma kaks korda juba üle tulnud, ühtepidi ja teistpidi. Päeval ja tegelikult ka öösel.

Paso Jama on kõige põhjapoolsem tavaliikusele avatud piiripunkt Argentina ja Tšiili vahel. Lõuna suunas järgmine väike piiripunkt on Paso Sico. Pidi olema nii väike, et Tšiili pool on ainult piirivalvurid, toll ja immigratsioon on San Pedro de Atacamas, ja sinna on siit 390 kilomeetrit. Tanklaid enne San Pedro de Atacamat ei ole, mis tähendab, et paagid peavad täis olema.

Jätkub …