Salar de Cauchari

20.01.2015
Teekond: Susques – Salar de Cauchari – Salar del Rincon - Paso Sico (180 km)
Nii et järjekordselt Susquesi tanklas.


Väga võimalik, et see on üks kõige kallimaid tankimiskohti üldse Argentiinas. Aga nagu ikka, asukoht määrab hinnataseme, sest tanklate vahekaugus on siin piirkonnas sadade kilomeetritega.


Siit saaks otse mööda head teed Tšiilisse. Sõida aga. Ei mingit muret. Ainult et siitkaudu on juba Tšiilis käidud 2014 aastal, ja korra on siitkaudu pimedas tagasi ka tuldud. Kolmandat korda siit nagu ei tahaks minna, kuna Paso Sico on samuti lähedal, vaevalt sadakond kilomeetrit lõuna pool.

Isegi mingi otsetee läheb läbi Salar de Cauchari, Ruta 70, seisukord on muidugi teadmata, aga kuna tee on kõigil kaartidel, ja seal on booraksikaevandused, siis võiks seltkaudu nagu läbi saada.


Algus on täiesti ilus, on sildid, ja on tee.


Esimene 35 km on igati ok, mis sest, et treppi sõidetud, ja üle 30 km tunnis liikuda ei taha.


Kaevanduse silt.

Teel on mingite sõidukite jäljed, mitte just väga vanad. Igatahes viimaste kuude jooksul on siin olnud liikumist. Siiani oli kõik enam-vähem ok. Kaartide järgi läheb tee edasi lõuna suunas, aga edasi läheb asi kergelt jamaks.


Sileda tee asemel on ees kahtlane ollus, natuke nagu muda, ja mingi osa on kindlasti soola, ja kindlasti on siin seda va booraksit, mille kaevandused siin on.

Sõidad edasi, ja siis targurpidi tagasi, ja üritad tee kõrval sõita. Vaatad, et 15 km veel, ja siis on ristumine teise teega. Tagasi pöörata ka ei taha. Aga siia põhja peale kinni jääda ka ei ole tahtmist, sest päeva jooksul pole siin näha ühtegi inimest ega sõidukit.


Lõpusirgel - 1,8 km on jäänud ristumiseni järgmise teega. Enne kahtlasi lõike pead kinni, ning jalutad ja vaatad, kuidas kõrvalt hooga mööda sõita. Paned rajamärgid paika, kui nii võib öelda. Pildistamine läheb vahepeal täiesti meelest ära.

Pildil tundub, et on sile maa, aga sile maa on parasjagu pehme, jalg eriti sisse ei vaju, aga auto kaal on ikkagi midagi muud. Oleks lihtsalt mingi kindla sügavusega muda, siis paneks ketid ratastele, aga ketid ei päästa, kui oled kõhupeal, ja rattad käivad ringi.

Ja nüüd enam tagasi keerata ka ei taha, alla 2 kilomeetri on jäänud, niigi on 3 tundi läinud selle 50 km läbimiseks.


Tugev pinnas. Lõpuks ometi. Ega seda mööda ka kiiresti sõita ei saa, aga siin vähemalt ei vaju sisse.




Cauchari asula, varemetes.


Andid.


Laguna Salar Rincon. Siit ei pea läbi sõitma, seda saab kõrgemalt vaadata.


Avarus.


Ruta 51, kusagil Andides, 3800 meetri kõrgusel.


Päev hakkab õhtusse saama, taevasse tekivad kahtlased pilved, ja kaugelt hakkab paistma Argentinapoolne piiripunkt.


Siia oli kavas ööbima jääda, kas kuskile maja nurga taha tuulevarjulisemasse kohta, või siis lihtsalt maja ette parklasse. Nurga taga on üldiselt parem, saab kauem rahus magada, ja saab segamatult hommikul kohvi juua.

Aga selle parkimise teemal ei jõudnudki ise vestlust alustada, sest ametnikud ütlesid kõigepealt, et täna pole mingit mõtet edasi sõita, Tšiilipoolse piirini on üle 30 km, ja piir on niikuinii juba suletud. Ja et siin saab ööbida, nii et sõida aga maja taha ja pargi auto ära.


Ühesõnaga, külalistemaja keerati lukust lahti, ning siin oli igati ok köök ja muud olmeruumid. Vett küll ei olnud, aga mul oli omal piisavalt vett kaasas.




Õppeklassi moodi ruumis sai seinast läpakale elektrit ja kogu piiripunkti territooriumil oli täiesti toimiv wifi. Midagi rohkemat poleks osanud tahtagi.

Hiljem tuli meelde, et mitmetes jalgratturite blogides oli Paso Sico suurepärasest olmest kirjutatud, et siin sai internetti ja katuse all magada ja üleüldse väga sõbralik vastuvõtt. Jalgrattaga on Paso Sico ületamine muidugi oma nädalane ettevõtmine ja täiesti omaette teema.


Järgneb …