Jälle Tšiilis

20.09.2015 – 25.09.2015
Teekond: San Miguel – Santiago – Isla de Maipo – Santiago – korraks ookeani äärde ja tagasi – veel paar korda pealinna - Valparaiso – Isla del Maipo (735 km) 
Reisi algusest  138 588 km


Hall hommik San Migueli kämpingus, oluline on, et ei saja, ja et lõpuks on vaikne, kui mitte arvestada Tšiili ja Argentina vahelist transiitliiklust, mis kulgeb otse aia tagant.

Järgnevalt on vaja hakata olmega tegelema, st leida mingi kauplus, nagu ikka pärast Tšiili piiri ületamist.  Värskete toiduainete, nagu puuvilja ja köögivilja, ning liha-kala ja piimatoodete riikitoomine on ju keelatud. Mul omal pole näiteks kalakonservidega ja kuivainetega kunagi piiril tõrkeid olnud, aga olen kuulnud juhuseid, kus isegi Tšiilis valmistatud konserv on tekitanud probleeme. Ja jahvatatud must pipar. 


Ühesõnaga, alustuseks on vaja kaubanduskeskust, et saaks jälle paari päeva söögivaru, ja tavaliselt on niisugustes kohtades ka Enteli ehk kohaliku suurima GSM-operaatori esindus. Saaks kohaliku sim-kaardi interneti jaoks.


Zona de Camping teiselt poolt.


Suurel teel enne Santiagot. Teemaksu tasumise järjekorras. Kollasel piirdel on suur sinine silt sõiduauto teemaksu hinnaga, mis on 1100 CLP ehk 1,42 EUR. Sadakond meetrit varem on samuti üleval hinnakiri, kus eri liiki sõidukite teemaksud, alates mootorrattast ja lõpetades busside ja suurte veokitega.


Teeäärses söögikohas.


Kastikas. Tagumine ots on peaaegu vastu maad. Koormas tomatid ja sibulad.


Tuttav peatuspaik Santiago lähedal, Isla del Maipo piirkonnas. Praktiliselt inimtühi, sest hooaeg pole veel alanud, ja ilmad on niisugused, nagu ikka varakevadel. Nagu meie aprillikuus, päike on küll väljas, ja päeval on päris soe, aga öösel on nii +5 kraadi ümber.


Saja meetri kaugusel on väike jõgi.






Puhkepiirkond suuremas plaanis.


Piknikukohad vee lähedal.


Veel mõned. Täiesti ok peatus- ja piknikupaik, ja pole üldse pealinnast kaugel. Südalinna on u 40 kilomeetrit mööda kiirteed.


Korraks Vaikse ookeani ääres.






See on nüüd täiesti keset asustatud punkti. Mäng kiiruse peale, et kas ta jõuab enne minema roomata, või jääb pildile.




Suur Tšiili empanada, ehk siis suur lihapirukas, mille sees on nii liha, kui kapsast, pool keedetud muna, üks oliiv, ja võib-olla veel midagi. Kui kaks tükki ära süüa, on pikaks ajaks kõht täis.

“Reserva National Lago Penuelas” on 3,5 kilomeeri pikkune järveäärne puhkeala Santiago – Valparaiso tee ääres. Et siis piknikukohad, ning lisaks kämpinguvõimalus. Automatkajatele mõeldud plats on ilus ja puhas, siin on varjulisi, ja vähem varjulisi parkimiskohti. Lisaks veel grillimiskohad.


Rahvast ei ole näha.


Järve kaldal on tavaliste järvelindude asemel parvedena suuri kajakaid.








Õhtul sai auto nii pargitud, et hommikupäike oleks pidanud peale paistma ja soojendama, aga reaalne elu tegi oma korrektiive. Keset ööd algas tugev vihmasadu, mis kestis hommikuni. Ja hommikul jätkus sadu seenevihma kujul. Taevas oli ühtlaselt hall ja mingit selgenemise märkigi polnud.

Niisugustel hommikutel saad aru, kuivõrd kasulik on, et bussi tagumine luuk avaneb üles, ja on vihmavarju eest. Kindlasti on ka külgedele avanevatel ustel oma eelised(on võimalus uste sise- ja väliskülgedele igasugust träni riputada, alates gaasipliidist kuni varurattani), aga üks korralik vihmasadu paneb asjad ilusasti paika. 

Järgnevalt otsid välja veekindlad riided ja kummikud, korjad kokku ööseks väljajäänud tooli ja laua (õhtul oli ju ilus ilm, helesinine taevas ilma ühegi pilveta), ja üritada neid kuivatada. Teed hommikukohvi, korrigeerid mõttes päevaplaani, ja liigud edasi. Oli seda vihma nüüd vaja …


Ainult et edasi mäest alla Vina del Mar-i poole sõites läks ilm järjest selgemaks ..


Ja ookeani ääres oli jälle taevas helesnine.


Kaldaäärne tee  - Avenida Espana. Mõni vanem hoone uute seas.


Vina del Mar ja Valparaiso, kaks ilusat linna Vaikse ookeani rannikul, ilma suure sildita ei saagi aru, kus üks lõpeb, ja teine algab.


Funicular, ehk siis tramm-tõstuk-mägiraudtee.


Pelikan.




Valparaisos asuv Faro Punta Angeles on Tšiili kõige esimene tuletorn, aastast 1857. Kokku on Tšiili rannikul 650 tuletorni, aga eks seda rannikut on ka omajagu, rannajoon on üle 4000 kilomeetri ja saari on üle 5000. 


Teisel pool on Vaikne ookean.


Valparaiso.


Tagasi Santiago poole liikudes läheb aga taevas jälle tumedaks.


Ning seejärel tuleb alla järgmine sahmakas vihma.

Igapäevase olme alla kuuluv lugu ehk Primuse universaalse gaasipliidi korraline puhastus.


Kuna asi ei töötanud enam korralikult, siis tuli kõik korraks koost lahti võtta.


Puhastada, niipalju kui on võimalik, ja siis jälle kokku tagasi.


Pärast puhastamist oli hoopis teine minek. Gaasiga ongi teine minek, kunagi sai proovitud diisliga ja bensiiniga, aga gaas on ikka puhtam ja kogu värk töötab palju lihtsamalt. Pole vaja diisliga solberdada.

Ühe 470-grammise gaasiballoniga peab vastu 3-4 nädalat ja balloon maksab siin ümberarvestatuna 4,4 EURi.

Jätkub...