Tallinn - Frankfurt - Buenos Aires

13.05.2016 – 14.05.2016
Teekond: Tallinn – Frankfurt – Buenos Aires (Lufthansaga, 19 tundi, 13 tuh.km)



Lufthansaga Argentinasse lennates tundub lend suhteliselt lühike, ümberistumiseks Frankfurdis jääb tavaliselt kaks ja pool tundi. Seekord juhtub aga nii, et Tallinnast väljalend viibib, kuna Frankfurdis olevat äike, ja lennujaam pidi olevat hetkel suletud.

Lähen pilet näpus asjameeste juurde uurima, et mis siis saab, kui ma nüüd ei jõua järgmisele lennule. Palju targemaks just ei saa, kuid saan kinnituse, et järgmist lendu ei pea ootama 24 tundi, vaid olukord lahendatakse tõenäoliselt muul viisil (mõne teise lennu abil).

Kaua ootama ei pea, Tallinnast väljalend on tund hiljem, äike olevat lõppenud, ja Lufthansa töötajate sõnul peaksin ma nüüd oma jätkulennule jõudma. Vähemalt nii mulle öeldakse lennukist väljumisel. Frankfurdi lennujaam on jälle sellise suurusega, et ühest kohast teise minekuks kulub peaaegu tund, kui see teine koht pole just samas terminalis. Ma oma eraldireisiva pagasi kohta parem ei küsi, pole mõtet muretseda asjade pärast, mille kulgu sa muuta ei saa. Ikka juhtub, et pagas elab oma elu, ja tal on omad käigud ja tegemised.


Ongi õige värav ja klaasseina taga on õige lennuk. Suur. Boeing 747-8I (I tähendab Intercontinental)


Sees on hästi kitsas, nagu ikka suures lennukis. 10 inimest reas. 3 ühes servas ja 4 keskel ja siis veel kolm teises servas. Ees ootab järjekordne 14 tundi istumist. Kuna seljataga on lennuki teenindusruum, siis ei käi seljatugi hästi alla, aga selle vastu ei saa ise midagi ette võtta. Lihtsalt arvestad, et kõik see kuulub asja juurde.

Järgnevalt vaatad uuesti üle Star Warsi uue filmi, seekord väikselt ekraanilt, ja seejärel üritad istudes magada, mis pikapeale õnnestub. Lõpuks hakkab lennureis otsa saama. Tuled pannakse põlema, jäänud on kaks tundi, seejärel saab päris korraliku hommikusöögi. Siis on jäänud veel tund, veel pooltundi, ning lõpuks ongi järjekordne lend läbi.

Akna taga on hommikuhämaruses Buenos Aires. 


Reisiterminal lennuki poolt vaadatuna. Passikontrollis läheb aega, sest lennukis on oma 600 reisijat. Mingit pikka juttu ei tehta, küsitakse peatuspaiga nime, ja seejärel saab järjekordse Argentina templi passi.

Kuna Tallinnast väljalend hilines, siis arvasin, et nad ei jõua mu pagasit ühelt lennukilt teisele toimetada, aga seekord vedas, tuttav kiletatud kohver ongi pagasilindil. Tollikontrollis lastakse kõik kotid-pakid läbi röntgeni, või mis seade see iganes on, aga sisu vastu ei tunne keegi huvi. 


Kaks tundi hiljem kämpingus: buss on täpselt seal, kuhu ta jäi, rohelised koormakatted ja muud kiled on suure vihma kinni pidanud.


Teisel pool aeda on kanad.


Lahtipakkimine.




Midagi on ikka läbi ka sadanud, aga praeguseks on kõik kuiv ja katusel olev kraam on kergelt määrdunud.

Tehniliselt on kõik nii, nagu peab. Vähemalt esimesel momendil. Õli ja jahutusvedelik ei ole kusagile kadunud, ning pärast akude ühendamist käivitub mootor poolest pöördest, nagu vanakooli diislile kohane.


Kämpinguplatsile on 100 meetrit, siin saab kõik reisitarbed uuesti ja rahulikult üle vaadata.


Väljas on aga Argentina sügis. Taevas on hall, ning vahepeal nagu sajab midagi, aga ei uputa. Temperatuur on päeval nii 10 kraadi ümber, ja öösel on jahedam.

Kuidagi harjumatu on mõelda, et soojal ajal on siin peaaegu 40 kraadi ja siis oli peas ainult mõte, et võiks olla veidi jahedam.

Jätkub ...