Tuesday, July 12, 2016
Atacama Giant
04.06.2016
Teekond: Iquique – Pozo Almonte – Huara – Atacama Giant - edasi kuni 4200 kõrgusele – tagasi Huara – Pozo Almonte – Reserva National Pampa Del Tamarugal (366 km)
Reisi algusest 148 116 km
Iquique. Sisemaa poole sõites avaneb teel päris ilus vaade linnale. Ühel pool Vaikne ookean, ja teisel pool mitmesaja meetri kõrgused liivaluited.
Panamericana maanteest 15 kilomeetri kaugusel asub aga ühe väikese mäe küljel maailma kõige suurem geoglüüf, 119 meetrine Atacama Giant, kohaliku nimega El Gigante de Tarapaca.
Arvatakse, et maapinnajoonis on tehtud aastatel 1000 kuni 1400 kohalike elanike poolt, ja ühe teooria järgi peaks see olema astronoomiline kalender, mille järgi saab ennustada kuu liikumist. Igatahes joonise konkreetset otstarvet ei ole siiani suudetud välja selgitada.
Kõrval on veel kaks ringikujulist geoglüüfi, mille otstarve on samuti teadmata.
Ümberringi on ehtne Atacama kõrb, liiv ja kivid. Koht on ise kaitse all, kuulub kohaliku kultuuripärandi nimistusse, ja ümber mäe on üritatud teed ehitada, ja on isegi midagi parkla sarnast. Külastamine on tasuta, keegi siin pileteid ei müü. Külastajaid polnud samuti tunni aja jooksul näha.
Igatahes üks omapärane ja huvitav koht ning tahaks nagu rohkem selle kohta infot, aga Wikipedias polnud samuti mingit pikka selgitust https://en.wikipedia.org/wiki/Atacama_Giant.
Tagasi suuremal teel, mis viib üles Andidesse.
Ülejäänud päevaks oligi üks ülesanne, sõita mööda Colchane teed ülesmäge nii kõrgele, kui jõuab, st vähemalt 4000 meetri peale, olla üleval, kuni päike hakkab loojuma, ja siis ööseks jälle allapoole.
Colhane tee viib välja Boliiviasse, aga seekord jääb siitkaudu Boliiviasse minemata. Praegu on üldse natuke vale aastaaeg siin kolada, öösel on liiga külm. Detsmbrist kuni veebruari-märtsini on palju õigem aeg.
Andid
Tee mägede vahel
Colhane asulani ei jõudnud, kell liikus liiga kiiresti.
Ja varjud läksid järjest pikemaks.
Mäest alla jõudes oli kõik pime. Ööbimiseks oli kas üks variant, et magada lihtsalt kusagil tee kõrval kõrbes, või siis sõita Pozo Almonte lähedal asuvasse "Reserva National Pampa Del Tamarugal" nimelisse rahvusparki.
Rahvuspargi kämping oli kohe suure tee ääres. Kohale jõudes oli värav kinni, tuled põlesid, aga kedagi kohal ei olnud. Väravat lähemalt kiskudes selgus, et värav ei ole lukus, ja tuleb lükates lahti, ning tunduvalt mõistlikum mõte oli sisse sõita, värav jälle koomale lükata, ja oodata, et kas keegi tuleb ööbimise eest raha nõudma. Esialgu ei tulnud.
Ringi jalutades selgus, et kõik vajalik olme oli siin olemas, WC-s oli vesi, kämpinguplatsil oli posti otsas töötav elektripirn ja all pistikupesa, ning pikapeale saabus autoga pargi töötaja, näitas uuesti ette, kus on olmeruumid, ning kasseeris ööbimise 4000 peesot (u 6 USDd).
GPSi jälg, 4 juuni 2016.
Jätkub ...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Tere,
Olen ikka aegajalt käinud uurimas aga väga ammu pole enam ühtegi postitust. Kas reis läbi?
Tere,
Reis ei ole veel läbi, praegu on üks järjekordne pikem paus, kuna Eestis asuv majapidamine tahab tegelemist. Auto on alles, pargitud Buenos Airese lähedal asuvasse kämpingusse, nagu varasematel kordadel.
Blogimises on samuti paus. Ei edene kuidagi. Palju kordi on nii, et valid pildid, kirjutad loo juurde, ja siis loed üle ja vaatad kriitilise pilguga, et nagu midagi on puudu. Ning poolikut postitust ei tahaks samuti netti üles panna.
Post a Comment