29.11.2017
1450 päev,
Teekond Lufthansaga: Tallinn – Frankfurt – Buenos Aires (u 19 tundi ja 13 tuh. km)
Reisi algusest 158 924 km.
Päris pikk vahe tuli seekord blogimises sisse. Lihtsalt kirjutamine ei edenenud. Mõõnaperiood - ütlevad viisakad ja targad inimesed selle peale. Las neil olla õigus.
Igatahes siin on uue etapi sissejuhatav postitus.
Koht: Tallinna Lennujaam.
Aeg: 29 novembri pärastlõuna.
Jõuad kohale 3 tundi enne väljumist. Paljukäinud sinine kohver mähitakse paksu kilesse, et ta igasugused loopimised üle elaks ja ühes tükis Argentinasse jõuaks.
Läbid turvakontrolli ja siis algab üks suur ootamine.
Veel üks õhtune jäädvustus Tallinna Lennujaamast.
Frankfurdis, kolm tundi hiljem. Kahe reisi vahele jääb kaks ja pool tundi. Piisavalt, et selles suures lennujaamas õige värav üles leida ja väravani jõuda. Enne õiget väravat on järjekordne turvakontroll ja röntgen. Mingeid probleeme ei teki, midagi keelatut kaasas ei ole, isegi püksirihm on plastmassist pandlaga.
Lõpuks saab lennukisse, kus tuleb veeta järgmised 14 tundi. Niisugusel pikal lennul on tundunud mõistlik võtta vahekäigupoolne koht, ja loota, et kõrvale ei tule keegi sajakilone. Seekord vedas hoopis paremini, kuna kõrval asuv koht jäi täiesti tühjaks.
Algus. Istud, ja vaatad teekonda kaardil, ja siis vaatad üle filmide nimekirja. Ja siis vaatad nimekirja teist korda. Midagi nagu on, millega aega sisustada. Kõigepealt viimane “Alieni” sarja film, ja siis viimane “Kiired ja vihased”. Nendega on esimesed 5 tundi lennuaega sisustatud. Seejärel alustan viimase “Kariibi Mere Piraatidega”, ja üritan vahepeal magada. Silmi lahti tehes selgub, et lennata on veel 7 tundi. Ja siis 6 tundi.
Lõpuks saab lend läbi.
Seal all on passikontroll. Eraldi järjekord kohalikele, st Mercosuri riikide kodanikele ja teine sama pikk kõigile teistele.
Mercosur ehk pikema nimega Mercado Comum do Sul/Southern Common Market on Lõuna-Ameerika riikide vaheline majanduslik ja poliitiline liit (täisliikmed on Argentina, Brasiilia, Uruguai ja Paragua, ning assotsieerunud Boliivia, Tšiili, Peruu Kolumbia, Ecuador ja Suriname).
Järjekord liigub, mitte küll kiiresti, aga liigub. Kui ikka samal ajal saabub Euroopast kaks lennukit a 500 reisijaga, siis on selge, et saab veidi oodata. Passikontrollis tuleb tavaline küsimus, et kuskohas peatud, ja nagu varasematel kordadel ulatan juba kodus väljaprinditud Andean Roadsi kämpingu aadressi. Ainult et seekord võtab ametnik mu passi, väljaprinditud lehe, ja lahkub kuhugi taharuumi. Ootan. Ju siis tehakse mingit taustakontrolli. Ka siis minu kohta, või vastuvõtja kohta. Nojah, mingit otsest broneeringut mul tegelikult ju ei ole, aga telefonis on kirjavahetus, kus teatan oma saabumise aja, ja vastus on tavaline welcome.
Veidi aja pärast saabub ametnik koos mu passiga, annab tagasi aadressiga paberi ja lööb passi templi. Et nagu kõik on bueno. Tegelikult oleks olnud huvitav teada, millistesse registritesse päringuid tehti. Ametlikult nagu mingis paturegistris olla ei tohiks, sest ainus kord trahvi saada oli ilma tuledeta sõitmise eest linnavälisel teel, ja see trahv sai kohapeal väiksemaks kaubeldud ja asi ära lahendatud. Oleks lasknud teha protokolli ja maksnud läbi panga, oleks nimi kindlasti kuskil registris ka.
Kohver jõudis samuti ühes tükis kohale. Tollikontrollis on samuti suured läbivalgustusmasinad, millest kõik pagas läbi lastakse. Kohvris on autole uued kolvid, pihustiotsad ning muudki head ja paremat, aga siin mingeid tõrkeid ei tulnud.
Ja veel pool tunnikest istumist. Et mitte sõita taksoga läbi linna, sõidan bussiga teise lennujaama, mis on kämpingule palju lähemal, ja võtan sealt takso. Näitan taksojuhile väljaprinditud aadressi, ja väljaprinditud kaarti, ja et kuhu vaja saada, ja et seal on ristmik Ruta 8 ja Ruta 9 ja Avenida Henry Ford. Et ruta otšo ja ruta nueeve ja aveniida henry ford.
Ja et paremal kaardi nurgas on Tigre. Iga kohalik peaks teadma, kus Tigre asub. Ja taksojuht sisestab aadressi oma GPS-i, ja leiab täitsa õige koha, ja siis sõidab kiirteelt vales kohas maha, ja otse Tigre suunas, nii et lõpuks tuleb ikka endal iPad kotist välja otsida, ja koos edasi navigeerida. Hea seegi, et päris tuttav piirkond.
Auto on seal, kuhu ta maikuus jätsin. Võtad presendid maha, ajad teod ja ämblikud minema. Ühendad akud. Mootor läheb käima poolest pöördest, nagu vanale diislile kohane. Käib oma viis minutit, ja siis sureb välja.
Laen akud, aga veidi hiljem selgub, et hoopis kütus ei jõua pumbani. Ära on väsinud nn “mägipiduri” juhe, mis katkestab vajadusel kütuse juurdevoolu.
Pikapeale saavad asjad oma kohale. Eelmine etapp lõppes maikuus suurpuhastusega, aga jälle on mingi tolm sisse tekkinud. Vihma pole sisse sadanud, present kaitses.
Eestist kaasavõetud uus originaal küljepeegel. Eelmine õnnestus 2013 aastal Peruus katki sõita, ja ajutine "lihtsalt peegel" ei tahtnud hästi õiges asendis püsida.
Buenos Airese eeslinna tänavapilt.
Kaubik tööd ootamas. Peaks olema aastast 1960. Tugev tükk, näeb välja, nagu sõidaks vabalt veel paarkümmend aastat.
Jätkub, ehk siis "The Show Must Go On"...
Thursday, November 30, 2017
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Edu! Jälgin hoolega ja loodetavasti jäi "madalseis" kirjutamise mõttes Eestisse :) . Päris suur töö ees kui lausa kolvid kaasas ...
Väga tore, et jälle sõiduvees. Kirjutamisele on alternatiive. Kui Youtube nõuab korralikku ja ajamahukat tööd arvutis, režissööri- ja näitlejatööd, siis Instagram lubab küllaltki vähese vaevaga reaalajas pilte üles laadida ning ka natukene kirjutada.
Ehk siis, kui kirjutamine peakski kunagi jälle madalseisu jõudma, on ka teisi vahendeid kajastamiseks.
Nael kummi!
Ingmar
Post a Comment