Somaliland – Hargeysa

97 päev
12-04-2011 
Somaliland, Hargeysa 
Reisi algusest 15412 km

Mõte Somaalimaad külastada oli tekkinud juba pikka aega tagasi. Tegemist on Somaalia regiooniga, mis kuulutas ennast 1991 aastal iseseisvaks pärast Somaalia keskvalitsuse kokkukukkumist. Ükski riik pole seni Somaalimaad tunnustanud ja erinevalt ülejäänud Somaaliast peaks siin valitsema stabiilne olukord. Aga sellest hiljem pikemalt.

Kõigepealt oli vaja leida Somaalimaa saatkond ja saada viisa. Sest ilma viisata sinna ei pääse ning kõige õigem koht viisat taotleda on Etioopia.
Sain kätte oma passi Djibouti Saatkonnast ning lootus oli, et äkki saan sama päev ka Somaalimaa asjad korda. Küsisin, kohalikult taksojuhilt, et kas ta teab, kus on Somaalimaa saatkond ja mis sinna sõit maksab, vastus oli et teab. Kauplesin taksojuhiga hinna üle ja seejärel läks sõiduks. Aga paari minuti pärast keeras takso hoopis vales suunas, minu teadmiste järgi pidi asuma saatkond hoopis teisel pool. Ja juhtuski nii, et tema arvates soovisin ma minna Somaalia saatkonda ja viiski mu emamaa saatkonna juurde. Pärast poliitilise olukorra selgitamist naabermaal pandi auto uuesti käima ja seejärel olingi 5 minuti pärast õiges kohas. Aga kahjuks oli see õige koht tänaseks suletud. Niipalu oli sellest kasu, et sain täpsed GPS koordinaadid, võetud otse värava eest.


Järgmine hommikul läksin juba varakult ja jalgsi kohale, mis see 3,5 km siis ikka on, hea varahommikune jalutuskäik. Järjekorda värava taga ei olnud.  Viisa jaoks oli vaja üks foto ja täita ankeet, keskmise pikkusega. Igaks juhuks küsisin üle, et kui ma lähen oma autoga, et kas siis on mingid erinõuded? Ja selguski, et selle jaoks on väljastatakse eraldi autoluba. Seejärel tuli küsimus, et kas mul on juhiluba olemas? Näitasin siis oma uut paar kuud tagasi saadud juhiluba, sobis. Seejärel paluti veidi oodata ning siis paluti tulla saadiku juurde. Tore. Väga sõbralik vastuvõtt, Eesti asukoha suhtes ei tekkinud mingeid küsimusi, Somaalimaa pidi olema väga turvaline maa turistidele, ning kohtumise lõpul andis saadik oma mobiilinumbri ning soovitusega helistada talle üks päev enne piirile jõudmist, siis ta informeerib piiri, et seal ei tekiks mingeid probleeme.
Ja läkski kokku paar tundi, et saada autoluba ja viisa passi.


Siin pildil on juba koos piiriületustempliga. Autoluba on A4 formaadis kiri.

Addis Abebast oli piirini 700 km korralikku mägiteed. Mis tähendas, et teise päeva pärastlõunaks olin piiril. Tog-Wajale on väike küla, millest pool asub Etioopias ja teine pool on Somaalimaal. Järjekordne piiriületus – kõigepealt väljumise tempel passi ning seejärel auto vormistus tollis. Etioopiast lahkumise templi sai passi probleemideta.

Aga tollis läks seekord pikemalt. Vastav asjamees sai küll ülemuselt käsu paberid ära vormistada, aga see vormistamine venis ja venis. Ning seejärel soovis näha autot ja kõike, mis seal seel on. Ja rõhutas seda “all” mitu korda. Kõigepealt muidugi kere numbrit ja mootori numbrit. Kere numbri näitamine läks probleemideta, mootori numbriga jäigi asi nii, et seda palja silmaga ei näe, sest koht on lihtsalt selline. Ning oligi probleem käes – temal oli vaja seda näha ja kontrollida millegipärast, aga numbrit on võimatu näha. Sai siis mitu korda ülemuste vahet käidud, temal ikka jama, et ei näe numbrit. Lõpuks hakkas omal samuti asi üle viskama, ning lugesin ülemuse ruumis passist ette kõik külastatud riigid, ja et mitte kuskil see number kedagi tegelikult ei huvitanud. Autos püüti vaadata samuti igasse kasti, aga kuna enamus nähtavast pagasist oli maakaardid ja reisiraamatud ja autoosad ja riided, siis ta sealt midagi keelatut ei leidnud. Paar korda kerkis üles küsimus, et milleks on 2 läpakat ja milleks see asi  jne jne, aga lõpuks sai ta autost minema. Seejärel oli jälle viivitus templi saamisega.

Õnneks oli ülejäänud ametnikud hoopis sõbralikumad, tõin autost väikese gloobuse ja näitasin, kus Eesti asub. St püüdsin kujundada sellist olukorda, et tore turist tuleb külla kaugelt maalt ja siin on mingi kummaline viivitus ühe asjamehe taga. Ja andin mõista, et mul on aega küll, ma võin siin oodata ja vajadusel võin autos homseni magada. See on ju selge, miks sellised viivitused tekivad.

Veel veidi ootamist, kuni sain vajaliku templi ja selleks korraks oli Etioopia läbi. Paarikümne meetri kaugusel oligi järgmine riik, Somaalimaa.

Ning siin käis asi väga lihtsalt, tule aga ja istu ja kohe saab kõik korda. Viisaga oli kõik ok ning auto jaoks piisas sellest saadiku käest saadud kirjast. Et selle kirja alusel saab tollist mingi muu paberi, mis annab õiguse siin ringi sõita. Toll ise pidi asuma 10 km eemal, et sinna sõita, anti kaasa teejuht. Mõtlesin, et see on turvalisuse pärast, aga see oli hoopis selleks, et ma ära ei eksiks. Sest tee kuni järgmise asustatud punktini oli kergelt öeldes mittesõidetav, 20-30 sentimeetrised ja sügavamad augud kogu tee ulatuses. Sõita oli võimalik tee kõrval asuvates rattajälgedes, mis läksid vahepeal eri suundades. Selleks see teejuht oligi.

Tollipunktis räägiti korralikku ja soravat inglise keelt, ning kuna hakkas hämarduma, siis tundus see olevat just turvaline ja õige koht öö mööda saata. Ikkagi müür ümberringi ja puha.



Üldiselt siinkandis püüti fotole jäämist vältida. Ja piiripunktis öeldi selgelt et “No”.
Hommikul läks teekond pealinna poole, õnneks oli see 70 km korralik tee. Ning liiklus peaaegu puudus.


 
Tee ääres kohtas hoopis sellist elusloodust. Kuidagi harjumatult suur kilpkonn, kui ikka pimedas otsa sõidad, siis on jama majas.

Hargeysa läbi autoakna. Politsei pidas kinni vist vähemalt 5 korda, õnneks piisas sellest tolli kirjast, et edasi sõita.


Rahast.
Somaalimaal kehtib Somaalimaa šilling, nende oma raha. Kaupluses öeldi hinnad dollarites ja tagasi sai raha nii, et osa dollarites ja osa kohalikus rahas. Kursiks 1 dollari eest 5900 šillingit. Ja kõige suurem rahatäht on 500-ne.

Siin on 3,5 dollari eest kohalikku raha.

Sellised on esmamuljed Somaalimaast, igati positiivsed, õnneks on siin internet ja äkki saab hiljem mõne videoklipi üles laadida. Ja pilte muidugi ka.