Veel Etioopiat

89. päev
04-04-2011
Etioopia, Addis Abeba,
Wims Holland House,
Reisi algusest 14648 km

Olukorrad, mis jäid fotosse ja videosse võtmata.
Väike küla Dabat, 74 km Gondarist põhja suunas. Esialgu tundus, et tavaline Etioopia küla. Võtsin kiiruse maha, et kedagi mitte alla ajada. Lapsed ja täiskasvanud ja eeslid ja kanad ja kitsed, kõik elavad ju tee peal. Ja järsku ebaharilik vaatepilt – samas suunas jalutavad kaks seljakottidega valget inimest, kohalikest lastest ümbritsetuna. Jõuan kõrvale ja peatun, ning küsin, at kas kõik on ikka korras? Või on järsku küüti vaja?
Tegemist oli ungarlastega. Gabor ja Ezster. Gabor on juba seitsmendat aastat teel, seljakotiga ja kohaliku transpordiga, Etioopia on 121-ne riik külastada.  Muljetavaldav.

Kohalike jaoks oli selleks korraks etendus läbi. Ei mingeid pastakaid ega raha. Paarkümmne sekundi pärast lendab paar kivi bussi suunas. Esialgu tuleb meelde kaks võimalust, kas sõita edasi või siis jääda seisma ja hakata vastu loopima. Käiku läheb esimene võimalus.

Kuna tagaklaas on siiani terve siis annab Gabor nõu see mingi materjaliga kinni katta. 10 minutiga on asi tehtud, mullikile ja maccaivari teip aitavad peaaegu alati hädast välja. 
Meie edasine omavaheline suhtlus käib inglise keeles, ehkki ungari keel pidi kuuluma soome-ugri keelete hulka. Igatahes oma emakeeles meil suhelda ei õnnestunud. Ja veel oli omavahel võimalik rääkida vene keeles, mis oli eriti kasulik siis, kui kohalikud olid kõrval ja oli vaja mingite hindade või teenuste üle arutleda.

Blue Nile Falls. Kosele on ehitatud tamm ja elektrijaam ja sellega on kosest alles jäänud vaevalt veerand. Võib-olla kümnendik. Kui sedagi. Kuid pilt on ikkagi võimas. Kõrval on näha, kust kaudu vesi on varem voolanud. Tee lõpeb hüdroelektrijaama väravas, kõrval on piletite müük. Kahel pool teed müüakse kõike söödavat ja mittesöödavat.

Vahepõikena Etioopia rahaühikutest. Etioopia raha on birr, ja 1 EUR = 23,5 birri, ehk teistpidi võttes on 100 birri u 4 Eurot.  Püüan mitte olla vanamoodne ja jätan kroonihinnad arvutamata.

Pilet maksab 15 birri, paar minutit hiljem selgub, et ise vaatama minna ei tohi, kaasa peab tulema kohalik giid. Lisaks siis veel 50 birri, õnneks räägib giid üpris soravat inglise keelt, nii et saab kohaliku elu-olu kohta küsimusi esitada. Auto juurde minnes selgub, et keegi kirjutab välja ametlikku parkimiskviitungit ja soovib saada 5 birri. Mitte et hind jalust maha võtaks, aga asi on põhimõttes, ning selgitan, et ma sõidan nüüd kose juurde ja ei kavatsegi siin parkida. Neile on vist samuti kindel kavatsus raha saada, ja vastus on, et see ongi kose juures parkimise pilet. Ok, las ta siis olla. Kose juurde viiv tee on selline, et kiirus saab olla maksimaalselt 20 km/tunnis.

Kose juures ilmub kohe välja keegi noormees, kes teatab, et tema valvab niikaua autot, kui me ära oleme. Võiks ju arvata, et näe kui tore inimene, aga elu näitab seda, et alguses ei räägi keegi rahast ja hiljem küsitakse mingi korralik summa. Näitan talle parkimise kviitungit ja viipan giidile, et nüüd on tema kord parklavahiga suhelda.

Õnneks saab giidiga kohalikest kommetest rääkida, tagasi auto juurde tulles üritan järjekordselt selgitust saada, miks küsitakse igal pool valge inimese käest vähemalt topelt hinda. Nn “Faranji price”. Vastuseks tuleb, et valged on ju rikkad ja miks nad siis ei võiks maksta. Tuttav jutt ja suhtumine.
Näitan bussi kõrval parkivale kohaliku numbrimärgiga uuele Toyota maasturile, mille hind ületab minu 24 aastat vana sõiduki hinna vähemalt 10 kordselt.  Selget vastust ei tule. Kuna sooja on üle 30 kraadi, siis ostan kaks “Spritet”, omale ja giidile. Muidugi turistihinnaga, 10 birri tk. Ja hiljem viib giid mind oma kulul hüdroelektrijaama kohvikusse kohaliku hinnaga kohvi jooma. Siin on kohalik hind 2 birri tass. Mujal on tavaliselt 3 ja Gondaris küsiti 10.  
Pildid tee äärest.

 Auto jäänused, kohandatud elamiseks.

Põhja-Etioopia. Debre Damo – platool asuv kirik, kuhu pääseb ainult köite abil. Külastamine pidi olema tasuta ja on lubatud ainult meestele. Ülalt ripub alla 2 lapitud köit. Ühe ots tuleks siduda omale ümber kere, see oleks julgestuseks, ning teisest tuleb siis üles ronida, kasutades kaljukonarusi. Teise köie mõlemad otsad on üleval, üks ots korralikult kinni ja teisest siis mehed sikutavad. Kohe selgub, et siin on mul kodune töö jäänud tegemata – ilma julgestusköieta ma sinna üles ega alla poleks saanud. Ikkagi 15 meetrit, peaaegu 5-kordse maja kõrgus. Olesks ikkagi võinud vabal ajal kaljuronimist harrastada. Kunagi ei tea, millal mõnda oskust vaja läheb.

Ja siis, kui on plaan alla minna, selgub, et allaminek on tasuline. Nii need asjad siin on. Gabor võttis köiest kinni ja läks alla. Nagu hiljem selgus, oli tal see ronimine rohkem käe sees. Kohalikud tõstsid häält, nähes, et keegi ilma maksmata alla ronib ja püüdsid köit üles tõmmata. Tänu temale on siin nüüd mõned pildid minu laskumisest.
Üleüldse – maksmine maksmiseks, aga seal toimuv tundus rohkem väljapressimise moodi.
Ja hiljem ülal tehtud pilte vaadates tekib mõte, et kas see ikka on ainus tee üles ja alla, sest üleval on lehmakari. Kas tõmmati samuti köitega üles? Enam pole kellegi käest küsida.

Lalibela. Bet Giyorgis seest ja väljastpoolt

Vanadest autorehvidest saab "plätusid" valmistada

4.aprilli hommik. Päevaplaan on selline, et tellime takso ja läheme linna asju ajama. Omal on plaanis külastada viisa taotlemiseks Djibouti saatkonda, Chris vajab uut läpakat. Chris on mootorrattur Saksamaalt, kes tegi nädal aega tagasi Etioopias avarii, sai paar päeva tagasi haiglat välja ja liigub nüüd karkude abil. Läpakas on pärast avariid täiesti kasutamiskõlbmatu. Laseme tellida tuttava taksojuhi, kes kes inglise keelt räägib. 
Addise taksod – nüüd tuleb nostalgia peale – vanad Ladad ehk Zigulid, valdavalt VAZ-2101. Ainult et sellises seisukorras, et hirm tuleb peale. Sõites on erinevaid kohinaid, raginaid ja kolinaid nii palju, et oma treenitud kõrv ei suuda põhjusi eristada. 3 km pärast kuuldub auto alt järjekordne raksakas, õnneks oleme jõudnud saatkonnani. Auto keeldub esimese käiguga mäest üles minemast. Veidi aitab see, kui autost välja tulla ja lükata. Juhi jutu järgi on mingi jama käigukastiga. Lähen saatkonda, taksojuht organiseerib uut liiklusvahendit.
Saatkonnas käib asi kiiresti, kahepoolne A4 ankeet ja 1 passipilt ja homme pärast lõunat peaks viisa passis olema. Viisa on kuuajane ja hakkab kehtima tänasest. Küsin igaks juhuks üle, et kas on mingeid erinõudeid kui lähen oma autoga. Vastuseks on selge ei, et pole midagi vaja. Eks siis piiril paistab.
Väljas ootab uus “kaarik”. Esimese mulje järgi eelmise takso koopia. Esimene mulje ei peta, isegi kolinad on samad, mõned on uued. Sõidame mingi kaubanduskeskuse juurde, kus on hulgim arvutikaupadega tegelevaid poode. Väikseid “netbooke” aga peaaegu ei ole. Ja kui ongi, siis esialgne hind on u 100 euri kõrgem, kui eestis. Pärast kauplemist hind küll langeb, aga võiks tunduvalt rohkem langeda. Otsustame sõita kämpingusse tagasi ja kasutada kohalike tutvusi. Uus taksojuht üritab saada tunniajase ootamise ja 3 kilomeetrise sõidu eest “faranji” hinda. Edutult. Tund aega taksot maksab 70 birri ja punkt, s.o. 3 Euri. Seda on siin piisavalt. 

Igatahes varsti on aeg jälle liikuma hakata. Võib-olla on mujal internetiühendus parem, nii et õnnestub mõned videod üles laadida. Eks näe.