Somaliland – Berbera

Reisi 104 päev
19-04-2011
Somaliland, Hargeysa
Reisi algusest 15838 km.

Huvitaval kombel on Aafrikas nii, et kui sõidad samas suunas, siis kohtud mitmeid kordi samade inimestega. Põhjus on muidugi väga lihtne, oma autoga Kairost lõuna poole sõites tuleb paratamatult läbida kindlad kohad, millest ei saa üle ega ümber. Egiptuses on selleks kohaks Aswan, sest allapoole Sudaani saab ainult laevaga. See, et kaartidel on Punase mere ääres Egiptusest Sudaani viiv tee, ei tähenda, et seda teed mööda on võimalik Sudaani jõuda.


Vahelduseks teekond vabakäejoonena, reaalajas saab jälgida liikumist blogi esilehelt “Location-NEW”
Sudaani pealinnas Khartoumis on kaks põhilist peatuspaika ehk kämpingut – Blue Nile Sailing Club kesklinnas ja National Campsite linna lõunaosas. Esimene on hea selle poolest, et asub kesklinnas, hea lähedal saatkondades käia, lisaks on kämpingus tasuta wifi, mis on küll aeglane, aga ikkagi wifi. National Campingu eelised – poole odavam, lähedal on suur euroopa stiilis Afra Kaubanduskeskus, tualettruumid on tunduvalt puhtamad, väga palju kohalikku ja natuke vähem kohalikku rahvast. Näiteks Eritreast. Ja Liibüast.

Järgmine kohustuslik teepunkt on Sudaani ja Etioopia piiril asuvad Gallabat ja Metama. Teoreetiliselt on saab sõita läbi Lõuna-Sudaani Ugandasse, aga sel teemal pole praegu mõtet targutada.

Järgmine koht, kus kohtab nii ülalt alla kui ka vastupidises suunas sõitjaid, asub Etioopia pealinnas Addises. Wims Holland House. Mingit suurt reklaami et tehta, aga kõik, kellel on vaja, teavad sellest.
Etioopiast allapoole Keeniasse viib aga kaks teed. Esimene ja peamine on Mojale-Marsabit-Isiolo tee ja teine, praktiliselt liikluseta, on siis Lake Turkana. See valik tuleb omal teha hiljemalt paari nädala pärast, sest kõigepealt on vaja Etioopiasse tagasi saada.  

Ja jooksedki kokku samade rändajatega. Näiteks Erkan ehk Mustafa Türgist. Tema reisiplaan oli sõita läbi Egiptuse, Sudaani ja Etioopia Djiboutisse, seejärel üle Punase mere läbi Jeemeni, Omaani, Pakistani Indiasse ja seejärel lõpuks läbi Iraani tagasi Türgimaale.

Esimest korda kohtusime Egiptuses, Aswanis, kuna sõitsime Sudaani sama laevaga. Ja siis ootasime poolteist päeva Sudaanis, Wadi Halfas, kuni meie sõidukid kohale jõudsid. Tema mootorratas ja minu buss. Teine kord oli Etioopias, Addis Ababas, kohalikus telekommunikatsioonifirmas. Ja kolmas kord oli siin Hargeisas. Peaaegu juhuslikult keset peatänavat.



Vasakult: Erkan Türgist, Evgenya ja Konstantin Venemaalt. Saab jälle tuttavas keeles rääkida. Kuna neil oli samuti plaanis külastada Laas Gaali ja Berberat, siis otsustasime jagada “securityle” minevaid kulusid. Ees on ju kolm istet ja turva saab taha ära mahutada. Simieni mägedes sai juba testitud. Järgmine hommik läkski sõiduks mere poole.

Turvateenistuse ehk nagu siinmail öeldakse “security” päevatasu pidi olema 20 USD päev, millest pool sooviti kohe hommikul kätte saada, et “qatti” osta. Kilekotitäis rohelisi lehti käes, oli kõik sõiduks valmis.

Qatt on Etioopia päritoluga kergelt narkootiline taim, mille lehti näritakse tundide kaupa ning mille tarvitamine on siinkandis legaalne. Päeva lõpuks on tarvitajatel silmad punased peas. Igatahes iga paarikümmne meetri tagant saab osta.  Lisalugemist Wikipediast

Laas Gaali kaljujooniste fotod on eelmises postis. Aga selle õige koha ülesleidmine võttis parajalt aega, sest ühtegi teeviita ei olnud. Esialgse info järgi pidi turva seda teadma, aga siis küsisime järjekordsest politsei kontrollpostist igaks juhuks järele. Ning selguski, et õigest ärapööramiskohast olime juba mitmed kilomeetrid möödas. Püüdsime aru saada, kus see õige koht ikkagi asub ja lõpuks tuli üks enam-vähem normaalselt inglise keelt oskav mees meile teed juhatama. Tegemist oli kohaliku kooliõpetajaga, kes pidi õiget kohta teadma. Õige küla üles leitud, algas järjekordne teeküsimine, sest tema enda sõnul oli ta siin viimati käinud aastaid tagasi ja õige tee olevat meelest läinud. Õige teeots üles leitud, sõitsime mööda rada, kuni vastas oli tõkkepuu ja valvur.

Vahepeal olid sellised huvitavamad kohad, aga üldiselt oli täiesti sõidetav rada.

Ja kohale jõudes selgus, et Laas Gaali külastamiseks peab olema luba turismiministeeriumist. Hargeisast. Ja juba hakati selgitama, et on vaja tagasi pealinna sõita. Pärst mitmeid telefonikõnesid aga selgus, et seda luba on veel võimalik saada sealt asustatud punktist, kus kohalik teejuht meiega kaasa tuli. Nii et jälle tagasi ja õiget asjameest otsima, kes siis jõudis kohale poole tunni pärast. 

Peale Laas Gaali kaljujooniste külastust oli plaan jõuda õhtuks mere äärde. Või täpsemini Adeni lahe äärde. Berbera on Somaalimaa sadamalinn, mis oli ühtlasi kuni 1941 aastani Somaalimaa pealinn.

Pimedas hotelli otsimine oli omaette paras katsumus, sest tänavavalgustus peaaegu puudus. Esimeses hotellis selgus, et ühese toa hinnaks on 10 USD, mis tähendas, et otsingud jätkuid, sest seda on liiga palju maksta. Järgmisena otsisime üles Mustafa poolt juhatatud öömaja, kus temal oli õnnestunud 3 dollari eest ööbida. Öömaja sai leitud, aga siis selgus, et vabu kohti ei ole. Ju siis liiga soodne hind. Kolmandas kohas oli õnneks saadaval 10 USD eest kahene tuba, isegi koos dušši ja wc-ga. Ainuke puudus oli see, et selles hotellis puudus nn restoran.

Ning ei jäänudki muud üle, kui turvamees kaasa ja linna peale söögikohta otsima, õnneks polnud selle leidmine mingi probleem. Fotoaparaat jäi kahjuks maha, nii et sellest söömisest jäi mälestuseks ainult arve.



Nelja peale kokku 49 tuhat somaalimaa šillingit ehk 8,16 USD
Tagasi hotelli. Turvamees teatas, et temale pole tuba vaja, ta närib sel ajal “qatti” ja soovis kätte saada teise osa päeva töötasust.  

Ja hotellil oli auto jaoks kinnine hoov, mis tähendas seda, et sai rahuliku südamega küljeuksed lahti autos magada. Sest väljas oli päeval peaaegu 40 kraadi ja öösel läks ainult veidi jahedamaks. Hommikul üritasid kohalikud kassid lahtisest uksest autosse ronida.






Lonely Planetis soovitatud söögikoht mere ääres.



Klientide puudust et tunduvat siin olevat. Parklas olid valdavalt valged Toyotad UN kirjadega.



Kala, mis oli niivõrd hästi valmistatud, et oleks juurde tellinud, kui ainult oleks süüa jaksanud.



Varest jälgida ja pildistada on omaette fun.



Keset Berbera sadamat on paar sellist vrakki.



See peaks olema pelikan, kui ma ei eksi.

Ja lauast eemale minnes ongi vares platsis

Ja linnast kilomeeter eemal algas peaaegu inimtühi liivarand.



Adeni lahe ääres. Tühjus ja vaikus, ainult liiv ja helesinised lained.







Kohalik noorsugu.

Tagasi linna poole minnes hakkas silma hulgem mahajäetud sadamaehitisi ja nende vahel liikusid hoopis sellised sulelised.



Esimeste muljete järgi on see Somaliland igati tore koht külastamiseks. Hinnatase on küllaltki normaalne, igati korrliku ühekohalise hotellitoa saab 5 USD-ga. Nii et esimest korda selle reisi jooksul hotellis, sest internet (wifi) on hinna sees, ulatub ilusasti tuppa ja üldkokkuvõttes on odavam ja mugavam, kui netikohvikus istuda.

Hotell Siraaj, 1-ne tuba.

Kogu see kohalik rahamajandus käibki nii, et käibel on paralleelselt nii USA dollar kui ka kohalik raha – maksta saab mõlemaga, aga kuna kõige suurem kohalik rahatäht on 500-ne, siis peaks ainult kohaliku rahaga arveldamiseks rahakott sõna otseses mõttes puuga seljas olema.

Etioopias hoiatati, et siin pidi bensiini ja diisli saadavusega probleeme olema, kuid tegelikult oli ainus probleem see, et kui ikka oli lõunaaeg, siis ei olnud keegi huvitatud kliente teenindama.



Veel on Berberas lennuväli, mille 4140 meetrine maandumisrada on ehitatud N.Liidu poolt 1970 aastate keskel. Tänu pikale maandumisrajale oli aastatel 1970–1991 lennuväli NASA Space Shuttle tagavara maandumisrajaks. Kuna asi hakkas huvitama, siis püüdsin internetist leida andmeid, et kas seda maandumisrada on tegelikult ka vaja läinud, aga kahjuks ei õnnestunud lisainfot leida.



Mobiilisidest ja internetist Somaalimaal.

Igal pool on näha kohaliku operaatori TeleSom reklaami. Ostsin omale samuti SIM-kaardi, mille hinnaks oli 5 USD ja kõneaega 2 USD eest. Kunagi ei tea, millal võib vaja minna.

AirBalticCard siin roamingupartnerit ei oma. Samuti Tele2 ja Elisa. Igatahes ühtegi võrku ühenduda ei õnnestunud. Peale TeleSom-i on näha veel Som Golis nimeline võrk. Hindadest niipalju, et 4 minutine kõne Eestisse läks maksma 0,7 USD, ehk siis 0,5 EURi. Polegi kõige hullem, sest minutihinnaks kujuneb 12 eurosenti.

Praegu siia rohkem muljeid ei lisandu, midagi peab jääma järgmiste postide jaoks ka, kell on juba üle kesköö ja homme hommikul läheb sõiduks Djibouti poole. Piirini on kaardi järgi veidi üle 400 km, tee pidi olema juttude järgi väga kehv ning kahe riigi vahel liikuvad ühistranspordivahendid (LandCruiserid) pidid selle maa maha sõitma 20 tunniga. Ju neil pole vaja kohaliku elu-olu pildistamiseks ja filmimiseks peatuda.