Lõuna-Sudaani Iseseisvuspäev

 
Juba. 

Dialoog erariides turvatöötajaga peoplatsil:
“Press??”
”No, I am tourist”. Ju siis ei kõlanud veenvalt.  
”Terrorist?!”
“No, I am not terrorist, I am turist”

See on järjekordne näide, kuidas Aafrika suudab alati üllatada.

 

Tee Gulust kuni Uganda-Sudaani piirini ei vastanud ootustele, st oli hoopis hullem, kui ma ootasin. Paarikümne sentimeetri sügavused augud tähendasid seda, et 100 km läbimiseks läks kokku 5 tundi, ehkki vahepeal sai korraks isegi 40-ga sõidetud.

Hea, et täna suuremat vihma ei olnud, muidu oleks see tee veel libe ka. Uganda piiri ületus kestis vist 10 minutit, tempel ja mine. Kuidagi kummaliselt kiiresti. Seejärel veel kilomeetrite kaupa kehva teed ja siis hakkas silma sild üle jõe, teisel kaldal oli juba Sudaan. Ning jälle vasakpoolne liiklus vahelduseks Ugandale ja Keeniale.

Enne Juba linna sisenemist hakkas silma autode ja busside rivi, lähemale jõudes selgus, et kõigile linna sisenevatele autodele tehakse põhjalik turvakontroll. Mis tähendas seda, et tuli oodata peaaegu 40-kraadises palavuses ning jälgida, kuidas reisijad tulevad oma kottidega suurtest bussidest välja ning kotid kontrolliti põhjalikult üle. Näiteks eespool seisvat väikest autot kontrolliti 5 mehega.

See veel puudus, korraks tuli pähe mõte, et nüüd siis ongi käes see moment, kui tuleb kogu auto tühjaks tõsta. Ootasin oma saatust, silme ees terendas pilt, kuidas kõik asjad teeveerele laiali laotatakse. Seejärel tuli uus üllatus. Järjekordne asjamees vaatas auto numbrit ja teatas siis, et “sellise numbriga küll linna ei saa”.

Küsisin, et miks? Mul on ju piirilt saadud “Travel Permit” ehk Lõuna-Sudaani viisa, näitasin seda, et kõik on ju igati korras. Asjamehed vestlesid veidi omavahel ning kuna otsest keeldu eesti numbriga masinatele polnud vist kuskile kirja pandud, siis viibati, et sõida tee äärde ja üks asjamees tuli bussi sisemusega tutvuma. Vaatas korraks ringi, küsis, et mis kuskil kotis ja kastis on, ning sellest piisas. Ju siis nägi, et selline reisikraam igal pool. Ja viipas, et sõida edasi. Pikk-pikk autode rivi ju ootas selja taga.

Turvameetmetest veel niipalju, et linnas olid kõik kauplused ja bensiinijaamad suletud ning igasugune liiklus piiratud. Arusaadav, ikkagi mitmekümne riigi juhid on saabumas.

Selleks, et peoplatsile pääseda, tuli läbida eraldi turvakontroll. Ja fotokaamera paluti sisse lülitada ning seejärel uuriti seda igast küljest ning valgustati mingi minu jaoks tundmatu aparaadiga. 

Suure plaani foto. Peatseremoonia toimus Juba Ülikooli territooriumil. Plats oli umbes sama suur, nagu meie Lauluväljak. Ja üritus ise meenutas väga meie oma iseseisvumist – lipud, laulmine, rahvariided …. Presidendi kõne, lipu pidulik heiskamine.

Ainult, et neil eelnes iseseisvusele 22 aastat kodusõda (1983-2005), mille käigus hukkus ligi 2 miljonit inimest. Lisalugemist Wikipediast 

 

Esialgne plaan oli, et minna esmaspäeval turismiinfot otsima, aga mine tea, kuidas sellest aru saadakse. Igaks juhuks peab enne hääldamist harjutama.

Ning ööbimiskohtadega on siin linnas hoopis selline lugu, et sellist klassikalist overlanderite kämpingut ei ole. Et saaks oma autoga tulla ja katusetelgis magada, nii nagu etikett ette näeb. Lihtsalt ei ole, sest selliseid oma transpordiga turiste samuti pole. Põhilised  ööbimiskohtade kasutajad on UN ja erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad ja tänu nendele on hinnatase kõrge. Pärast nelja erineva ööbimiskoha külastamist leidsin sellise kämpingu, kes aktsepteeris autos magamist.

Erineva hinnatasemega hotelle on muidugi terve linn täis.