Uganda

183 päev,
Gulu. Põhja-Uganda
Internetikohvik

Keenia-Uganda piiriületus oli paar päeva tagasi. Kaugelt hakkas silma paarikilomeetrine veoautode rivi. Nendest võis mööda sõita, sest sõiduautodele on eraldi tolli- ja piirikontroll. Niikaugele, kuni enam kaugemale ei pääse ning auto ümber hakkavad kogunema rahavahetajad ja muud asjamehed, nii nagu ikka piiridel. Keegi püüab selgitada, et ta abistab piiriületusel ja näitab, kuskohas asub tollipunkt. Vastan, et küll ma saan ise ka hakkama, aga abiline tuleb tolliruumi kaasa, seab ennast sisse nagu oma inimene ja hakkab minu eest mingit blanketti täitma.

Elu on näidanud, et neid abimehi on ikka mitmesuguseid, on sellised tegelased, kes näitavad ära ainult vajaliku maja ja ukse ning ise ootavad väljas, sellised võiksid parem olemata olla. Ja siis on sellised, kes marsivad igale poole sisse ning organiseerivad sulle ilma igasuguste järjekordade ja muude probleemideta kiire piiriületuse.

Mis tähendab seda, et neil on tõepoolset teenus, mida nad pakuvad ja mis hoiab aega ja närvikulu kokku. Ning asi käis tõepoolest kähku, auto vormistatud ja passi Keeniast lahkumise tempel. Ning abilise teenuste hulka kuulus ka Uganda poole vormistuse korraldamine. Siin oli vaja täita ainult viisataotlus, mis oli postkaardi suurune blankett minimaalsete andmetega nagu nimi, sünniaeg ja passiandmed ning auto number. Ja siis võeti sõrmejäljed, mõlema käe kõigilt sõrmedelt. Veel paar minutit ja pass anti luugist tagasi, ning öeldi, et on ok. Mingit leheküljesuurust kleepsu passi juurde ei pandud, lihtsalt löödi üks tempel ja kõik. Ju siis nii see käibki, sest rohkem keegi seda passi näha ei tahtnud. Egiptuse piiriületusega ei saa võrreldagi, nagu öö ja päev.

Esmamulje Ugandast oli igati positiivne. Ja silma hakkas see, et teeääred olid puhtamad, kui enamuses Aafrika rikides. Tavaliselt vedeleb iga pool kohutavas koguses musti ja läbipaistvaid õhukesi kilekotte. Neid on täis teekraavid ja kaktused ja põõsad ja puud. Järjekordse asustatud punkti lähenemisest saad tavaliselt aru nii, et tee äärde tekib prügilasu. Aga see oli esmamulje, eks aja jooksul näeb täpsemalt.

Sipi Falls Mount Elgoni lähedal.

Sipi Falls on Lonely Planeti järgi Uganda üks ilusamaid, koosneb kolmest eraldi joast. Piisavast kaugusest on võimalik kõik kolm juga ühele pildile saada.





Kohalikud teejuhid – mis sest, et joani viis ainult üks tee ning eksida polnud võimalik.







See on pilt kaugemalt Sipi külale ja kolmele joale.



Majake mäenõlval



Ja niimoodi tuuakse vesi majja. Igal pool külades hakkavad silma lapsed, kes kollaste kanistritega vett tassivad.


Miljonivaatega ööbimiskoht kämpingus. Maksumus 6000 Uganda shillingut ehk 1,7 Euri.


Kohalik kauplus ja kaupmees.



Niimoodi kasvab Arabica kohvi



Sipi kool, kohalik koolidevaheline tantsu-ja lauluvõistlus.



Valge turist kooliõuel on muidugi omaette vaatamisväärsus.







Sissepääsemine vajas trügimist.



Selline pilt avanes pärast sissesaamist. Laval teadustaja, laua taga žürii ja ümberringi publik, ruum oli puupüsti rahvast täis. See ruupor oli paberist, aga ajas asja ära küll.



Sättisin ennast samuti lavaservale istuma. Sees oli piltide tegemiseks ebapiisab valgus, aga filmida sai küll. Tulemuseks on peaaegu tund aega videomaterjali, mis vajab sorteerimist. Ning head internetiühendust.

Uganda

06.07.2011 - Eelmine õhtu  
Põhja-Uganda, Gulu
Kaugsõidubusside parkla. Väljas on järjekordne kottpime Aafrika öö. Hakkasin paar tundi enne pimedat öömaja peale mõtlema.

Vana lugu, et pimedas sõita ei taha. Sest inimesed ja loomad jalutavad teel ning jalgrattad, mootorattad ja autod sõidavad ilma tuledeta. Mis on iseenesest ohtlik. Aga veel ohtlikum on sõita pimedas tuledega, sest siis on kaugelt näha, et loll valge turist tuleb.

Gulu on iseenesest suurem asustatud punkt. Silma järgi vaadates vähemalt, sest Lonely Planet elanike arvu ei avalda. Kaardil on tumedamas kirjas.

Ega kaarti muidugi ka pimesi uskuda ei tohi, GPS-ist rääkimata. See, et kaardi peal on märgitud paksu punase joonega Highway, ei tähenda üldse seda, et sellel highwayl üle 25 km tunnis liikuda saab. Ja vihmaperioodil võivad sellised tee olla mitu kuud läbimatud. 

Aga miks on teekond jõudnud siia, Põhja-Ugandasse, on hoopis pikem lugu. Sest Ugandast põhjas asub Sudaan, Aafrika pindalalt suurim riik. Aastatel 1985-2006 toimus Sudaanis kodusõda, põhja ja lõuna vahel kokku 21 aastat, ning vaherahu tehti tingimusel, et toimub referendum Lõuna-Sudaani iseseisvumise teemal.
Referendum ise toimus käesoleva aasta 9.jaanuaril ning selle tulemusena tekib 9.juulil Aafrika poliitilisele kaardile 54-s riik, Lõuna-Sudaan, mille pealinnaks on Juba. Ning Lõuna-Sudaani pääseb kõige hõlpsamini Ugandast, siitsamast Gulust. Vahemaa peaks olema kokku 300 km, sellest 100 km piirini ja siis 200 Jubani.  
Seega tee viib Lõuna-Sudaani iseseisvuspäeva tähistamisele. Seda ei juhtu eriti tihti, et õnnestub olla uue riigi sündimise juures.