Veel üks Keenia ranniku vaatamisväärsusi on Ruins of Gedi – suahiili linna varemed Malindi lähedal vihmametsas. Ehitatud 13-14 sajandil, elanikke oli hinnanguliselt üle 2500, ning linn jäeti maha 16 sajandi alguses.
Selline vaade avanes linnale vaateplatvormilt. Ja see vaateplatvorm oli ehitatud suure puu otsa.
Igatahes üllatavalt tugev ehitis. Astmed on märjad hiljuti sadanud vihmast.
Kuidas see puu on ikka saanud niimoodi mõlemalt poolt üle varemete kasvada, jäi mulle küll mõistatuseks.
Paarsada meetrit eemal asus liblikatefarm – Kikepeo Butterfly Project
Kikepeo – tähendabki suahiili keeles liblikat.
Liblikate pildistamine tähendab seda, et tavaliselt ta lendab enne minema, kui jõuad teravustada. Tulemus on väga sarnane sellega, kui proovid sisalikku pildistada, pildile jääb sabaots või siis veelgi vähem.
Kohapeal oli liblikatest korralik klaasialune väljapanek.
Järgnevalt mõned pildid Mombasa kesklinnast.
Elektri- ja telefoniliinid on isegi kesklinnas postide otsas.
Kohalik ühistransport – minibuss ehk “matatu”. Nii nad sõidavad. Juttude järgi pidavat nendega toimuma iga nädal mingi suurem avarii, mis pole mingi üllastus, arvestades nende sõidustiili.
See on juba äärelinn. Autovrakid tee ääres. Ja see ei ole “slumm”, tegemist on suure maanteega, mis läheb Mombasast piki rannikut allapoole.
Mombasa-Nairobi vaheline kaugus on peaaegu 500 km, mis tähendab, et selle vahemaa peaks saama ühe päevaga ära sõita. Teoreetiliselt see ongi võimalik aga omal jäi ikkagi üle 100 km järgmise päeva peale. Sest läbi Mombasa linna liikumine võttis tunduvalt rohkem aega, kui planeeritud. Ja suur tee on täis suuri autosid, mis tähendab, et vahepeal sõidad pikka maad 40-ga või veel aeglasemalt. Pimeduse saabudes oli selge, et Nairobini välja ei jõua, parem juba ööbimiskoht leida ja hommikul valges edasi sõita.
Selline Highway Hotel leidus teeservas. Magamiseks olid akendeta ja väga lihtsad toad. Kämpinguvõimalus tähendas seda, et auto võis parkida maja korvale ja öösel pidi valvama turvamees.
Ning teisel korrusel oli söögikoht ehk baar ehk restoran, kohalikud mängisid piljardit, ning kõlaritest tuli üllatusena 60-ndate alguse biitlite muusika. Hästi omapärane ja sürr olukord.
Aga ikka ja jälle on nii, et kui pargid auto hämaras kuskile, siis hommikul võib oodata mingi üllatus. Nii ka seekord. Ärkad, tuled välja, vaatad, maa ümberringi oli sulgi täis ning sulgede vahel oli kanapea. Mis tähendas, et kui ikka keegi tellis söögiks kana, siis toimus küpsetuseelne protseduur, st pea mahavõtmine ja kitkumine köögist paari meetri kaugusel. Läksin fotokat võtma, aga selleks ajaks oli kohal vares, kes kanapeaga minema lendas. Fotole jäi udune varesesaba.
Ja veel mõningad kirjad sõidukitelt.
Selles sildinduse valdkonnas on peaaegu iga päev mingid üllatused ootamas.
Posts
No comments:
Post a Comment