Seiklused Kongos 1.osa

Selle pikk lugu on kirjutatud Kongos Demokraatlikus Vabariigis, Aru linnas, Uganda piiri lähedal. Püüan viimaste päevade seiklusi ja sekeldusi üles kirjutada, enne kui midagi olulist meelest ära läheb. Internetiga on siin lood hullemad, kui mistahes seniläbitud riikides. Isegi Etioopias oli midagi, aga siin on ainult üks võimalus – kuna praegune asukoht on lähedal Uganda piirile, on siin võimalik kasutada Uganda mobiilisidet (ja Aru linna üksikud internetipunktid kasutavad samuti Uganda mobiilivõrku, et internetiteenust pakkuda.
Ma arvan praegu, see on 6 päeva pärast Kongosse saabumist, et üksi ma poleks siia riiki vist sisse saanud. Sest bürokraatiat on ikka üle mõistuse palju ja Kongo DV on prantsusekeelne riik, ning seda keelt ma ei valda.

See mõte Kongosse minna oli peas juba ammu, kuid täpsema teekonna paikapanek vajas põhjalikku lisainfot, ning seda oli suhteliselt raske leida. Ei ole see Lõuna-Sudaani internet ka kõige kiiremate hulgas. Ja Kongo pole nüüd küll selline riik, et sõidad kohale ja siis vaatad, et mis siin huvitavat on.  Ning tavapärast turismi kui niisugust Kongo Demokraatlikus Vabariigis eriti ei olevat.

Üks põhjus, et Kongot külastada, oli Boyoma Falls. Sest peaaegu keset Kongo riiki on Kisangani linn, mille lähedal on maailma üks kõige veerohkemaid jugasid, Boyoma Falls ehk endise nimega Stanley Falls. Kisangani endine nimi on jälle Stanleyville.  Üleüldse on 3 maailma veerohkeimat juga Kongo jõel, veel suuremad Inga Falls ja Livingstone Falls asuvad läänerannikul, jõesuudme lähedal. Link.

Selgituseks siia vahele üks Aafrika kaart, teekond on siin vabakäejoonena, täpsem teekond on blogis eraldi lehel LOCATION



Ja peas istus mõte, et kui juba siin Ida-Aafrikas olla, ja Kongole nii lähedal (piirini 300 km ja Kisanganini veel 1000 km), siis võiks selle joa ikkagi üle vaadata, sest kes teab, millal siiakanti jälle sõitmist ette tuleb.



Olin Jubas Nile Resort kämpingus ja otsisin juba mitmendat päeva netist lisainfot. Blogidest, foorumitest, UN veebilehtedelt. Teede seisukorra kohta, turvalisuse kohta. Mõne teelõigu kohta oli netis infot, et see on sõidetav, ja mõne teise kohta, et on läbitav ainult jalgrattaga. Ja kui Goolgest pilte vaadata, siis tundus, et ainus asjalik ja kindel liikumisvahend on laev Kongo jõel. Lennuk muidugi ka.

Ja seda infot sai otsitud mitte ainult netist. Kohalikelt ja samas kämpingus elavatelt UN töötajatelt sain samuti nii mõndagi teada. Aga ikkagi oli seda infot kuidagi ebapiisavalt, ning niimoodi ilma teede ja muud olukorda põhjalikult teadmata ei ole väga tark tegu siin ringi ekslema hakata. Kuid sama teed mööda Ugandasse tagasi sõita ka ei olnud tahtmist. Ikkagi nii lähedal Kongo piirile.

Ja kõige selle igaltpoolt leitud infoga ongi üldjuhul nii, et öeldakse küll, et siitkaudu või sealtkaudu sõita ei saa (pole teid, teed pole sõidetavad, on rahutused jne.), aga tegelikult on olemas nii teed kui ka sõidab kohalik ühistransport. Sest inimesed elavad ju siin. 

Näide: Põhja-Sudaanis Khartoumis olles kogusin samuti infot, et kuidas alla Jubasse sõita, ja mitmest kohast öeldi, et teed on küll kaardil, aga neid ei kasutata. Ja et see tee ei ole läbitav UN töötajatelt saadud info järgi.
Ning kohalikelt elanikelt info kogumisel on jälle see puudus, et kui nad mingile küsimusele vastust ei tea, siis enamus ei ütle seda välja, vaid hakkab midagi oletama. Millegipärast arvatakse, et kui vastatakse “ei tea”, siis see näitab vastaja rumalust.
 
Ning seejärel saabus siia kämpingusse portugaallane Joao Leitao. Tema esialgne plaan oli tulla siia Jubasse Iseseisvuspäeva tähistamist vaatama, aga see ei õnnestunud, sest Lõuna-Sudaan sulges oma piiri paar päeva enne iseseisvuspäeva.

Nii et ma ise jõudsin siia Juba linna viimasel momendil. Tagantjärgi mõeldes on hea, et õhtul üle piiri sain. Esialgne mõte oli ju sõita piirini ning alles hommikul hakkata piiriületusega jändama, aga kui ikka oled juba tõkkepuu/nõõri taga ja kell pole veel liiga palju, siis võib selle piiriületuse sama päev ka ära teha.

Üldiselt on lihtsam üksi sõita ja ise otsustada, mida teha, kuhu minna ja ise enda otsuste eest vastutada, kuid seekord said määravaks mõned asjaolud: Joao valdab vabalt prantsuse, itaalia, araabia ja hispaania keelt, inglise keelt ka loomulikult, on hea suhtleja, (sest rääkis meid parlamenti külastama ning üritasime isegi presidendi jutule pääseda) ning on sõitnud oma autoga 7 korda Mauritaanias, s.h. ületanud Mauritaania-Maroko piiri Bir Moghreins. Autodeks on olnud nii väike sõiduauto Renault Clio kui ka Opel Corsa. Järjekordne näide sellest valdkonnast, et iga autoga saab peaaegu igal pool sõita, kui hästi tahta.

Kokkuvõtteks tundus pärast pikemat vestlemist, et sellise mehega võib Kongosse minna, ning lisaks saab mõningaid kütuse kulusid jagada. Ja kui juhtub analoogiline olukord, nagu oli Djiboutis, et kamp kohalikke on ümber auto ja püüab katusele ronida, siis kahe mehega on lihtsam sellist olukorda lahendada. Sest siis oli samuti määravaks just keeleprobleem, Djibouti ju samuti prantsuskeelne riik.

Niipalju siis sellest, miks ma kirjutan siin postis mitte mina vormis vaid kasutan sõna me. Ja enamus fotodest ja videod on Joao kaamerast.

Kaardi järgi oli Lõuna-Sudaani pealinnast Jubast oli kuni piirini nii 260 km, ning tee oli täis politsei kontrollposte.


Kohe linnast väljudes oli esimene autoläbiotsimine koos hulga küsimustega, et kuidas me ikka veel siin oleme,
kui kõik külalised ja ajakirjanikud pidid olema kohal ainult iseseisvuspäeval ja kohe pärast seda lahkuma. Pikad selgitused.
Uued küsimused. Kas mul on telefon? Kahtlane. Kas sellega saab teha rahvusvahelisi kõnesid? Väga kahtlane. Näitasin oma vana Nokiat. See, et välismaalane saab helistada igale poole ongi nende jaoks väga kahtlane, igaüks on vist spioon või enamat. Fotoaparaatideni või arvutiteni seekord asi ei jõudnud, sest enne hakati läbiotsimise eest raha küsima. Vastus oli selline, et riiki sisenedes oli öeldud, et ametnikele maksab riik, ja otse turist riigiametnikele raha anda ei tohi. Sellest seekord piisas. Saime edasi sõita.

Järjekordses punktis läks aga lugu selliseks, et kõigepealt otsiti midagi ülipõhjalikult autost ning iga asja, juhtme ja kogutud kivi kohta tuli robinal küsimusi, et mis ikka see on ja milleks see on?

Järgmine küsimus – et kas mul on fotokaamera? - loomulikult on. Mida ma olen pildistanud? Vastasin, et kõike, et olin Iseseisvuspäeval jne. Ja et olin samuti parlamendihoones. Jälle ametnikel suur probeem. Edasi hakati kaameras asuvaid pilte läbi vaatama, ühekaupa. Näitasin neile vanemat kaamerat, milles oli nii paarkümmend pilti Juba linnast ja pidutsevast rahvast.

Korraks hakkas juba tulema jutt, et Lõuna-Sudaanis on pildistamine keelatud, aga vastasin, et isegi parlamendihoones oli lubatud pilti teha. Seejärel hakati Joao pilte üle vaatama, ma pidin samal ajal uuesti autos olevaid asju ette näitama. Kuni sinnamaani, et arvutikotis oleva rahakoti kõik vahed vaadati ühekaupa läbi, kotis oli ainult üks kleepsuga parandatud 20 dollarine, mida vaadati igatpidi, aga ära ei võetud. Nii et selline ülipõhjalik ja ülimõttetu tegevus. Seejärel tuli vist mingilt ülemuselt kõne, nii et tuli sõita tagasi kohaliku KGB või vastuluure kontorisse, milleks oli nii 3x3 meetrine laudadest kokkulöödud ehitis. Sees oli 1 laud, vist oma 50 aastat vana ja mõned toolid. Ja jälle hakkas see fotode jura peale, et siin ei tohi pildistada jne. Seejärel toodi kuskilt välja läptop, ning sooviti saada omale kõigist piltidest koopad.



Lõpuks saime loa edasi liikuda koos korraldusega ennast igas linnas politseis registreerida.  Linn tähendab siinkandis seda, et võsa vahel on paarkümmend ümmargust õlgkatusega savist onni ja paar neljakandilist plekkkatusega hoonet. Majade ümber istuvad mehed, naised teevad tööd, ja lapsed tassivad kollaste kanistritega vett.



Kokku oli ajakulu nii paar tundi, mis tähendas seda, et see päev kohe kindlasti piirini ei jõua. Hiljem selgus, et edasine tee Yei linnast Laso piiripunktini oli selline, et niikuinii poleks jõudnud. Kilometraaziga ei saa siin absoluutselt arvestada, 100 km läbimiseks läheb mõnikord terve päev.
Pimeduse saabudes jõudsime Yei linna. Küsimuse peale, et kus asub politsei, küsiti 10 sudaani dinaari (3 USD)!! No tule mõistus koju.

Hiljem saime tasuta vastuse, et asub kesklinnas peamise ristmiku ääres. Leidsime õige koha pimedas üles ning keerasime hoovi, hoovis oli suur plats ja palju maju ümberingi ning üllatusena valgustasid seda paar laternaposti. Auto seisma, uksed lukku ja ennast registreerima. Esimese maja juures selgus, et see on kohalik vangla ning sinna ennast registreerida ei saavat. Ja juhatati paar maja edasi. Selles õiges kohas pandi nimed mingisse suurde raamatusse kirja ning seejärel algas järjekordne auto läbiotsimine.

Ja osad läbiotsijad olid ikka parajalt juua täis. Väga põhjalikku otsimist siiski ei tulnud, sest peagi öeldi, et nüüd on väga oluline “security check” lõpetatud ja et meil tuleb selle eest tuleb maksta. 10 minutit vaidlemist ning asi lõppes järjekordselt maksmiseta. Küsisime edasiste teeolude kohta ning sellepeale juhatati samal territooriumil asuva liikluspolitsei juurde, liikluspolitsei omad istusid toolidega ristmiku veeres ja kui mõni suur veok möödus, siis vilistati see seisma ja mindi kontrollima.

Aga linna peale süüa otsima minnes oli hoopis selline lugu tänaval, et möödus automaadiga mundris mees, võttis teeääres asuvalt küpsetusletilt mingi söödava asja ja läks edasi. Maksmata. Relva olemasolust piisas. Ja valget inimest vaadati nagu tulnukat teiselt planeedilt.

Edasise tee kohta küsides selgus, et see Yei-Laso tee otse Kongo DV piirini pidi olema "most shittest road". Vasakule keerates saaks tagasi Ugandasse ning paremale pidi minema veidi korralikum tee, üle 350 km, kuid see on meie jaoks täiesti vale suund.

Hommikune start oli kohe valgenedes, et mitte politseiga rohkem asju ajada. Järgnevad 40 km kuni piirini olid seniläbitutest raskeimad. Alguses üks politsei post, milles sai teatatud, et me oleme just Yei politseis öö otsa olnud ning nüüd on minek Kongo suunas. Ja kähku edasi.



Tee läks järjest hullemaks, nii paari-kolmekümne sentimeetri sügavused vett täis ja mudased augud igal pool.


Sõidad, ja pead kinni ja mõõdad sügavust ning siis kas üritad kuidagi aukudest mööda sõita või sõidad kiiresti lombist läbi.



10 km enne piiri pidi olema mingi asula, kus pidi toimuma järjekordne politseis registreerimine. Asjaajamine oli 30 min ajakulu ja soov mingit raha saada, mida me järjekordselt ei maksnud. Passi löödi hoopis mingi politsei tempel. Hiljem selgus, et sellist templit pole küll vaja passi lüüa, aga seda oli hea järgmistes punktides kontrollijatele näidata.

Lõuna-Sudaani piir ja Immigratsioon - savist õlgkatusega hoone, muldpõrandaga, paarist lauajupist kokkulöödud uks. Varsti ilmus välja noormees, kes pidi siin töötama, kirjutas nimed raamatusse ning pani passi ja Travel Permiti peale riigist lahkumise templi.



Seejärel küsiti 100 Sudaani raha (u 30 usd) näo kohta!! Pärast veerandtunnist selgitamist andsime kokku 10 (3$) ja lahkusime. See noor ametnik oli ise alles teist päeva tööl, ju siis avastas, et küsida võib kõike. Äkki saabki kohe teisel tööpäeval rikkaks?!



Selline lehmarada läks edasi mäest alla, vahepeal olid näha mingid värsked veokijäljed, ja seejärel oli teeääres roostetanud silt -  "Republique Democratique du Congo".



Olime kohal. Aafrika südames. Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Riigis, mille reisibüroo GoGongo kuulutab, et – “If you really need *****lodges, whisky on the rocks and your 20-channels television, please go somewhere else”.

Riigis, kus iga piiripunkt kehtestab ise nõuded, kus viisa pidi maksma (Lonely Planeti foorumite info) Rwanda poolt sisenedes Goma piiripunktis 280 USD tavapärase 75 asemel ja kus saatkonnas väljaantud viisat ei paljudel juhtudel aktsepteerita, nii et tuleb piirilt uus osta. Demokraatia Kongo moodi.

Lõuna-Sudaani ja Kongo DV piiriületusest - väga tõenäoliselt ei olnud siitkandist viimase 10 aasta või isegi pikema aja jooksul ükski turist piiri ületanud. Vähemalt igalt poolt küsides tuli sama vastus, et valgeid turiste ei ole siin varem liikumas nähtud, sest Sudaanis lõppes sõda 6 aastat tagasi ja Kongos on see kirdepiirkond pidevalt rahutu olnud. Siinkandis tegutses Ugandast väljaaetud LRA ja Joseph Kony.  Meie plaan oli selline, et üritada just siit sisse saada, kuna siin piirkonnas on valge turist haruldus ning äkki õnnestub normaalse hinnaga piirilt viisa saada.

Edasi ilmus teele roostes ja lukus värav. Jätsime auto seisma ja läksime asja edasi uurima. Oligi Kongo piirivalve ja muud asjamehed. Esialgne vastuvõtt oli sõbralik, pärast lühidat sissejuhatust öeldi, et sõida väravast sisse. Väga hea algus.

Läksin tagasi auto juurde, et lähemale sõita, kuid see mees, kes pidi värava lukust lahti tegema, seisis värava eest ja küsis avamise eest 3 USD. WHAT?? WHAAAT????  WHY?? Küsin vastu.

“Ten dollars” oli vastus. Ju ta sai siis aru, et dollaritesadu nendelt meestelt oodata ei ole ja parem juba küsida kohe rohkem. Kauplemisruumi on rohkem.

Selgitasin, et olgu kõigepealt värav lahti ja igasugused rahaasjad klaarime hiljem. Joao omakorda teatas, et ta on olnud 70-s riigis ja näeb sellist asja esimest korda, et keegi värava avamise eest raha nõuab. Tegelikult on nii peaaegu igas teises Aafrika riigis, kui nüüd hakata meelde tuletama.

Eespool seisis üks suurem kütuseveok, nii et mingi liikumine siin piiripunktis ikka toimus. Piirivalve (vist oli piirivalve või sõjavägi, sest mehed oli mundris ja automaatidega) tuhlas järjekordselt autos. 10 minuti pärast öeldi, et sõida kõrvalasuva maja ette, seal on nii toll kui ka immigratsioon. Kõrval pirises väravamees oma 10 USD teemal. Püüdsin temast mitte välja teha. Õnnestus.

Järgnev prantsuskeelne asjaajamine ja riiki sissevormistamine võttis aega umbes 2 tundi. Kõigepealt viisade maksumus - küsisime hinda, aga normaalset vastust ei saanud, nad pidid asja uurima ja järgi küsima järgmisest 18 km kaugusel asuvast linnast, Abast. Seal pidi olema suurem tolli ja Immigratsiooni keskus või vähemalt mingid kõrgemad asjamehed. Igatahes tundus, et tagasi meid kohe ei saadeta. Öeldi, et niikaua, kui viisa maksumust uuritakse, ajagu me muud asjad korda.

Leidsime seinapealt hinnakirja – kuuajane turisti viisa pidi maksma selle järgi 83 USD - see oli selline A4 formaadis pleekinud leht, kuid ametnike jutu järgi tuleb kõik Abast üle küsida. Ja kohapeal ei pidavat neil olema mingeid viisakleepse.

Järgmisena oli sanitaarkontroll - oli sõbraliku olemisega mees, kes loobus auto desinfektsioonist (mis pidi maksma 60 USD ja mida tavaliselt teistel piiridel vältida ei õnnestu). Esmakordselt reisi jooksul sooviti näha kollapalaviku vastu vaktsineerimise kinnitust. Saime mingid tähtsad paberid, mis läksid pärast kauplemist maksma 2 USD inimese kohta.

Toll. Auto sissevormistamise dokumendi eest küsiti kõigepealt 60 USD, hiljem piirduti 40-ga. Ametnik oli isegi nii korrektne, et 50-est sain 10 USD tagasi. Carnetit nähti esimest korda, see oli täiesti tundmatu dokument.

Kogu selle asjaajamise ja maksmise käigus tuli pähe mõte, et aga kui ikka riiki sisse ei saa, siis on igavene peavalu kõik need makstud summad tagasi saada. Lõpuks saabus tagasi kodanik Aba linnast, ning teatas, et meil tuleb sõita seal asuva immigratsiooni ülema juurde, kes pidi olema asjalik inimene ja "very nice". Tore, järjekordne positiivne uudis.

Enne liikuma hakkamist avastasid piirivalvurid või mis nad nüüd olidki, et nemad peaksid ka mingi raha saama auto läbiotsimise eest või lihtsalt elle eest, et nad on olemas. Või et kasvõi sigarette. Toimus lühike vestlus teemal, et suitsetamine on kahjulik, demonstreerisin, milline võib-olla suitsetaja köhimine ning sellest piisas. Igatahes sellel päeval mingit dollaritesadu ei toimunud ning väravavaht jäi samuti igasugusest rahast ilma.
Nii et nii nagu eestlased ootasid oma valget laeva, mis pidi tooma vabaduse, ootasid kongolased valget bussi, mis pidi tooma raha ja rikkust piiripunkti töötajatele. Karm reaalsus oli hoopis selline, et 24-aastat vana valge Mazda buss tõi kohale kaks valget meest , kelle käest mingitki raha kätte saada oli nullilähedane.

Sõit läks edasi Aba linna poole, kaasas oli 1 piiripunkti töötaja, kes  käis enne asja Abas uurimas ja sõidu ajal mainis, et vist on viisa 40 USD, aga täpselt ta ei tea. See hinnakiri, mis oli seina peal, vist ikka ei kehtivat. Põhimõtteliselt sai sõidu ajal selline suuline kokkulepe tehtud, et kui viisa on 40 per nägu ja me saame need viisad, siis maksame talle kumbki 10$, kiire ja sujuva asjaajamise eest. Mehel tekkis hoopis rõõmsam olemine. Ja olimegi Kongos, jõudes 18 km kaugusel asuvasse Aba linna, ootasid meid ees järjekordne suletud värav koos kohustusliku rahalunijaga ning samuti mitmeid kohalikke autojuhte ja muid asjamehi, kes vist nägid üle aastate esmakordselt valgeid turiste Sudaani poolt saabumas. 

Igatahes oli siin esmakordselt üks selline ametnik, kes ilma üleliigseid küsimuse esitamata kirjutas auto andmed kuskile kaustikusse, vaatas seejärel piirilt saadud 40$-st autodokumenti, surus kätt ja teatas, et "Welcome to Congo", ja mingit raha ei küsinud.

Järgmises ruumis pandi jälle kuskile nimed kirja ja küsiti 20$, veerand tunni pärast pääsesime minema ilma maksmata. Väljas oli veel keegi kodanik, kes pidi enda sõnul koguma teedemaksu ning soovis saada 50$, aga temale sai öeldud, et meil on vaja kõigepealt viisaasjad korda ajada ja eks siis hiljem suhtleme.
Auto  jäi linnavärava taha ning jalutasime läbi linna immigratsiooni ülema kontorisse, kus meid juba oodati.
Majal olid akende ees klaasi asemel tundmatut värvi laudadest luugid ning maja meenutas väljast väga vene sõjaväe poolt mahajäetud ehitisi, mis on seisnud vähemalt 10 aastat ilma akendeta. Sees avanes täpselt samasugune vaatelpilt, seintel värv maha kulunud, uksed puudu, ühes ruumis oli keset tuba väga-väga väsinud ja kulunud laud ning selle ees mõned toolid. Sõbralik ja viisakas vastuvõtt. Ja ülem ise oli tõepoolest ülinormaalse suhtumisega ja asjalik. Toimus pikem sissejuhatav vestlus prantsuse keeles, ning seejärel saime teada, et kuna seda Laso/Aba piiripunkti polnud juba aastaid kasutatud, siis pole keegi siia viisakleepse saatnud, ning seega me tema käest viisat ei saa.

Aga tema saab anda meile ajutise reisiloa, mis pidi olema piisav Kongos liikumiseks, ning mille maksumus on kas 50$ ja see kehtib siin Province Orientales või siis 100$ ja mitmes regioonis kehtiv. Ja loa enda kehtivus oleks kas 30, 60 või 90 päeva.

Arutasime omavahel pakkumist, lasime veelkord selgitada erinevusi ning seejärel valisime selle 100$ maksma variandi, ning loale märgiti, et võime selle alusel ringi liikuda 90 päeva. Et siis nagu 3-kuuline viisa. Ja lisaks löödi passi D.R.Congo sisenemistempel. Seejärel teatati, et meil tuleb ennast igas suuremas linnas (asustatud punktis) registreerida.

Kogu see protseduur ja vestlus sinna juurde võttis aega oma 2 tundi, ning kuna selle asjaajamise peale oli päev hakanud õhtu poole veerema, siis küsisime, et kas me võime öösel siin maja kõrval parkida. Vastus oli jaatav.

Autot värava tagant ära tooma minnes selgus, et värav on jätkuvalt lukus ja see teemaksu koguv kodanik ootab ikka oma 50$. Läksime tema kontorisse, selgus, et selline teemaksu kogumise on firma on tõepoolest olemas, nimi on "Transcom", et seda teemaksu kogutakse tegelikult ka. Kuna 50$ küsimine teemaksuks ajas naerma, siis ilmus otsimise peale sahtlist välja mingi luitunud ja räbaldunud paber, kus olidki kirjas teemaksud ja esimese reana oli kirjas, et turisti teemaks on 50 USD!!

Selle peale algas järjekordne vestlus teemal - "Iga valge ei ole rikas valge ja et see Mazda bus on 24 aastat vana ja et me ei saa seda 50 USD maksta, sest meil lihtsalt ei ole enam niipalju raha, sest viisad olid planeeritust kallimad". Seekord oli asi raskem, vaidlus ei tahtnud vaibuda ning lõpuks läks teemaksuks vist 25$ eest Sudaani ja Uganda raha. Näitasin, et taskus lihtsalt ei ole rohkem. Sain vastu järjekordse kollase kviitungi, mille kohta öeldi, et seda küsitakse igas kontrollpunktis ning et kui keegi seda meie käest ei küsi, siis võime selle siia tagasi tuua ja saame oma raha tagasi. Oli see nüüd bluff või mitte, aga selge oli see, et väga tõenäoliselt me siitkaudu tagasi ei lähe.

Järgmisena ilmus uuesti välja piirilt meiega kaasatulnud asjamees, kes soovis saada varem temale lubatud 20 USD viisaasjanduse sujuva korraldamis eest. Temaga lahenes asi kiiresti, vastus oli, et kuna maksime rohkem, kui 40 per nägu, siis tema oma raha ei saa. Ja kõik. Naeratused ja Merci ja Thank You, aga raha ikka ei saa, raha on nüüdseks otsas.

Kellelegi anti lõpuks korraldus värav lahti teha, kes liikus aeglaselt värava juurde, jäi selle ette seisma ja soovis selle eest järjekordsed 20 USD saada. Kuna igasugusest rahaküsimisest ja maksmisest oli saanud kurguauguni, siis lühidalt öeldes jäi ta samuti oma unistuste teenistusest ilma ning juba 20 minuti pärast keerati värav lukust lahti. Mingid mehed püüdsid hakata uuesti autot kontrollima, aga seepeale sai öeldud, et seda on juba piisavalt vahitud ning sõitsime immigratsiooni kontori kõrvale.



Veidi aja pärast ilmus kõrvalmajast välja ülem, kes soovitas panna auto hoopis tema maja ette, see pidi olema veidi turvalisem.



Maja ise oli ehitatud vist 40-50-ndatel, ning võis olla kunagi aastate eest väga ilus ja stiilne. Selline ehtne kolonisaatori maja.

Tänasime, auto ümber paigutatud, plaanisime minna linna peale süüa otsima, kui kuskilt ilmus välja mingi järjekordne mapiga kodanik, kes oli tema enda sõnul politseist ning tema pidi meid identifitseerima, mis pidavat maksma 10 USD per nägu.

Kuna viisa ehk Travel Permiti väljastamisel uuriti passe piisavalt ja me olime piisavalt identifitseeritud, siis sai lühidalt üle õla vastatud, et enam ei tule mingit maksmist ega identifitseerimist ja jutul lõpp.



Vabaõhukohvik – Aba – Kongo DV. Suur kausitäis riisi ja ube läks maksma 3500 Kongo kohalikku raha, ehk 3,5 USD. Ja hulgem rahvast käis esimesi turiste vaatamas.

Püüdsime teada saada regiooni turvalisuse kohta, ning saime vastuseks, et varem oli metsas olevate LRA mässuliste poolt rünnakuid, aga nüüd pidi olema rahulik  - "now is safe" . Safe küll, aga küsimuse peale, et millal viimane rünnak toimus, loeti päevad sõrmede peal kokku, ning vastati, et vist 2 nädalat või 15 päeva tagasi, aga nüüd on ju rahulik. Kuid ikkagi soovitati sõita hommikul nii kiiresti kui võimalik järgmisesse Faradji nimelisse linna.

Keegi kohalikest pakkus meile välja võimaluse minna külastama lähedalasuvat Garamba rahvusparki ja et ta saab olla meile giidiks, kuid kuna just seal pidi paiknema LRA, siis loobusime. Igaks juhuks küsisime, et mis see pargi külastus maksvat, aga selle peale arvati, et eks nad küsivad ikka väga palju, kuna pikka aega pole ühtegi valget näha olnud.



Tagasi ööbimispaika, kus pakuti välja, et soovi korral saame ennast pesta soojendatud veega endise kolonisaatori suures ja peaaegu tühjas majas. Vannituba oli suur, nii oma 4x4 meetrit, nurgas vann, selle ees kausiga külm vesi ja ämbriga soe vesi. Valgus tuli akna küljes rippuvast taskulambist. Hiljem pandi käima elektrigeneraator ning oli võimalus telekast uudiseid vaadata.

Faradji linna läks imekombel 65 km täiesti korralikku teed. Piiril mainiti seda samuti, et siin on teed paremad, aga see oli ikkagi üllatus. Kohale jõudes püüdsime leida politseid, et ennast korralikult registreerida. Aega läks, aga pikapeale leidsime õige koha ja õige ametniku, kes läks koju templit tooma ning pärast Travel Permiti tembeldamist soovis 5$ per nägu.

Pärast pikemat ja üldiselt sõbralikku vestlust langes summa 2$ peale, kuid igasugune maksmise isu oli täielikult möödas. Ametniku enda sõnul oli ta väga ebameeldivas olukorras, sest valitsuse poolt polevat mingit palka ning ebameeldiv on nii küsida 2$ pere toitmiseks.



Ametnikku ootamas. Faradje.

Linna peal hakkasid silma mitmel korral UN kirjadega valged Hummerid, ning jutu sees selgus, et siin olevat rahuvalvajad Marokost. Mis oli iseenesest hea uudis, sest Joao praegune elukoht on samuti Maroko. Pidasime järjekordse Hummeri kinni ning tänu Joao araabia keele oskusele ja Marokos elamisele olime kohe UN laagrisse oodatud külalised. Küsisime, et kus pool asub kohalik turg, kuna meil on vaja veidi kohalikku Kongo raha, millepeale marokolased tulid Hummeriga turule kaasa meid turvama.

UN laagris selgus, et tööjaotus on siin selline, et Nepaalist mehed ehitavad teed ja Maroko omad siis kaitsevad. Ja et poliitiliselt on õigem, et siin on araablased, kuna neid kardetakse rohkem, kui valgeid ning teisest küljest on nad samuti aafriklased. Paarkümne km kaugusel oli teine UN laager, kus meid võeti jälle ülisõbralikult vastu, pakuti korralikult süüa, anti teele kaasa toidupakendeid ning mahla ja vett ning kutsuti Marokosse külla. Kell oli nii 15 paiku, kui jälle liikuma hakkasime. Korraks tuli pähe mõte, et kell on liiga palju, et liikuma hakata, aga kuna järgmise linnani olevat maad alla 40 km, ja pimeduse saabumiseni oli aega 4 tundi, siis sai ikkagi liikuma hakatud. Ning tee oli siiamaani nagu alljärgneval pildil.



Ja siis sai ilus ja korralik tee otsa, ning algasid hoopis teistsugused Kongo teed - lühidalt öeldes ongi nii, nagu netist saadud info ütleb – panen siia copy ja paste.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
The Democratic Republic of the Congo has fewer all-weather paved highways than any country of its population and size in Africa --
a total of 2250 km, of which only 1226 km is in good condition (see below).
To put this in perspective, the road distance across the country in any direction is more than 2500 km
(e.g. Matadi to Lubumbushi, 2700 km by road).
The figure of 2250 km converts to 35 km of paved road per 1,000,000 of population. Comparative figures for Zambia (one of the poorest African countries) and Botswana (one of the richest) are 580 km and 3427 km respectively.

The total road network in 2005, according to UNJLC:[19]-
total: 171,250 km
paved: 2,250 km
unpaved: 15,000 km
tracks 43,000 km
country roads 21,000 km
local roads or footpaths 90,000 km
---------------------------------------------------------------------------------------
Nii et asi oli ikka tõeliselt hull, kõik seninähtud teed on väga head selle pildi kõrval, mis pilt siin avanes. See Etioopia-Keenia vaheline Marsabiti tee või siis teise levinud nimega "Marsabit Hell" oli naljanumber Kongoga teedega võrreldes.

Oleks sel momendil teadnud, milline tee ees ootab, oleks selles UN telklaagris öö mööda saatnud. Ja nad ise pakkusid välja võimaluse nende juures ööbida. Saime sõita umbes 10 km mööda värsket ja uut teed, kohtusime tee-ehitajatega ning seejärel algas tõeline õudus kuubis.



Poolemeetrise sügavusega augud, vett nii 40 cm jagu, mõned sügavamad ja mõned madalamad. Vahepeal kümnete meetrite pikkused veega kaetud alad. Kongo. Nagu filmilõikudes.



Ja see kõik on reaalsus. Edasiliikumise kiirus oli nii 10 km tunnis, aga enne suuremaid lompe jätsin auto seisma ja jalutasin läbi lombi, sest kunagi ei tea, millal võib järjekordne lomp olla ülipehme põhjaga, kuhu võib korralikult kinni jääda. Ja nii kilomeetrite kaupa, vahepeal paarsada meeetrit paremat teed ning seejärel jälle selline kuumaastik.



Vastu tuli ainult mõni üksik suur veoauto. Ning lõpuks juhtus see, mis juhtuma pidi. Järjekordses külas oli keskmisest suurem veelomp ning mingid rattajäljed läksid kõrvalt mudast lombist mööda. Ning kuna just tuli tagantpoolt veok, siis õnnestus näha selle lombi sügavust, mis oli nii poole meetrine ja väga ebatasane.



Sel momendil tundus, et siit otse läbi ei saa. Kõrval oli hulk kohalikke elanikke, kellest mõned juhatasid sõitma lombi kõrvalt ja mõned juhatasid jälle läbi vee. Üritasin mööda sõita, aga juhtus nii, nagu videos näha.

Ja olingi mudas kinni, ning seejärel algas see, millest olin enne ainult teiste blogidest lugenud. See oli kohalike elanike naerulagin ja parastamine, et kui loll ikka valge inimene on. Paarkümmend tüüpi seisis lombi vastaskaldal ning naeris ja irvitas kogu südamest. See ei olnud üllatus, ma teadsin, et see võib juhtuda, kuid just nii see oligi. Ja väga selgelt anti mõista, et nuud tuleb raha maksta. Muidugi, juba pool päeva polnud keegi raha küsinud.

Väljalükkamine ebaõnnestus, sest auto oli põhja peal korralikult kinni. Pärast kahetunnilist mudas müttamist ja tungraudadega tõstmist sõitis Joao ühe kohaliku mototaksoga UN laagrisse abi tooma. Kuna laager oli nii 30 km kaugusel, siis läks ootamine pikaks ning üritasin ikkagi seda autot mudast kõrgemale tõsta kohalike naeru saatel.



Pikapeale sain kohalikud kaamera ette poseerima, ja mõned nendest hakkasid auto alt labidaga muda ja
muud sodi ära kraapima.



Nii et hämaruse saabudes sain olukorra selliseks, et pääsesin mudast välja ja sõitsin hooga läbi järjekordsete
lompide nii paarkümmend meetrit, kui oli jälle tugevam pinnas. Lõpuks ometi väljas. Seejärel tuli järjest pimenevast taevast troopiline paduvihm.

Ning kohalikud hakkasi nõudma raha abistamise eest. Mis polnud muidugi mingi üllatus, sest kokkuvõtteks mõned nendest abistasid samuti. Ning lõpuks kostis eemalt auto hääled ning saabus rahuvalvajate Hummer koos Joao ja veel 5-6 mehega. Kohalikud tõmbasid kohe paar kraadi vaiksemaks ning pidid rahul olema sellega, mis neile anti (8000 Kongo franki ehk 8$)

Edasi oli valida, et kas sõita tagasi või siis 10 km edasi Hummeri saatel ja seejärel pidi minema tee paremaks. Omal oli plaan tagasi minna ja siis hommikul uuesti sõitma hakata, kuid teised soovitasid edasi liikuda, sest alanud vihm tegevat teed veel hullemaks ja siis on see 10 tagasi ja veel 10 vaja uuesti läbida veelgi halvemates tingimustes. Ja vihma võib tulla mitu päeva järjest.

Edasi läks tee Hummeri tagatulede järgi.



Veelombid olid vahepeal ikka sellised, et oma esituled kadusid mitmel korral vee alla, ja nähtavus oli peaaegu olematu. Igatahes tänu eesliikuvale sõidukile oli näha, kui sügav vesi on ja kui pikk see lomp on. Ei pidanud peatuma ja jalgupidi sesse ronima.

Ja siis juhtus see KÕIGE SUUREM teeauk. Vist oli sügavust nii meeter kuni poolteist, ei saanud pimedas ja vihmas aru, aga mingit muud võimalust kõrvalt mööda sõita ei olnud. Hummer läks kuidagi läbi, ronis teisest otsast välja ja peatus. Ei hakanud peatuma, sõitsin hooga edasi auku sisse, vesi lendas kahte lehte, auto nina jõudis teise kaldani ja isegi veidi ülespoole, aga täiesti välja ei saanud, tagumine osa jäi vette. Liiga järsk.



Tänu Hummerile ja kaasas olnud kettidele tõmmati buss poole tunni jooksul välja. See oli nüüd esimene sellise sügavusega auk, mille väiksese autoga läbimine oleks olnud praktiliselt võimatu. Veel vist paarsada meetrit, ning seejärel pidi olevat UN meeste sõnul õige hullem ja ebaturvalisem teeosa möödas. Jätsime hüvasti, nad kutsusid meid Marokosse külla ning Hummer sõitis tagasi.



Jäime pimedasse ja vihmasesse Kongo metsa. Lähema asustatud punktini pidi olema 20 km, kell oli vist 9 õhtul, igatahes oli pime ja vihma kallas.

Edasine tee oli põhimõtteliselt samasugune, õnneks polnud selliseid meetriseid auke. Aga see suur auk õpetas, et need vett täis augud võivad olla väga kahtlased, sõidad sisse ja väga lihtsalt võib terve bussi külili lompi ajada. Mis on üks hullemaid asju, mis juhtuda võib, sest kui vesi läheb mootorisse, siis on diiselmootoriga lõpp. Lühike ja konkreetne.

Ja siis juhtus midagi ootamatut - järjekordne lomp oli nii 5 m pikkune, ning tundus, et siit saab hooga ilusasti läbi. Ei saanud, sest teine ots oli liiga järsk, et sellest üles saada,  esistange oli vastu augu seina ja seisime augus. Proovisin tagurdada, aga taganpoolt kuuldus ainult veesolin, sest tagumised rattad olid vees, kuid ei ulatunud põhja, sest taga asuv konks ali augu serval ja hoidis autot auku langemast. Ei edasi ega tagasi. Ilma selle konksuta oleksime olnud selles augus veel hullemini kinni.

Suurem vihmasadu oli möödas, kuuvalguses oli midagi näha, ümberringi krooksusid konnad ja kostusid muud džunglihääled. Esimene variant, mis pähe tuli, oli öö siin mööda saata, et eks valgemas näeb, kuidas auto välja saab. Sest selles pimedas edasi sõites võib saja meetri pärast uuesti kinni jääda. Vaatasime ringi, ning seejärel olid näha paarisaja meetri kaugusel eespool autotuled. See oli kohalik ühistransport ehk kastiga Toyota Hilux. Otsisin köied välja ning kuna bussi ettepoole välja tõmmata ei õnnestunud, sõitsid nad meist mööda ning proovisid tagant poolt välja tõmmata.



Ja olimegi sellest august väljas. Need mehed olid asjalikud, sest kui küsisime, et mis see tõmbamine maksab, siis küsiti vastu, et kas meil on liiter diisliõli talle anda. Oli. Ja kuna nende ühel reisijal oli palavik, siis samuti küsiti midagi palaviku vastu. Leidsin.

Väga harjumatu ja imelik on siinkandis, et sellise abistamise eest küsitakse ja nõutakse raha. Kui paar päeva hiljem sai sellel teemal kohalike elanikega vesteldud ja mainitud, et kui meil  on keegi mudas või lumes kinni ja teda aidatakse, siis sellist rahaküsimist ja otsest nõudmist küll ei ole. Selle peale vaadati imeliku pilguga, ja vastati, et "valged" on lihtsalt lollid, kui nad nii lihtsat rahateenimise võimalust ei kasuta. Ma ei tahaks seda teemat siin pikemalt kommenteerida ja lahata. Hiljem.

Edasi läbi lompide ja muda. Kuni järsku oli ees ristmik ning vasakul ja paremal oli korralik tee, mida polnud ei ühelgi kaardil. GPS-is oleva kaardi järgi polnud siin samuti ühtegi teist teed. Ju see tee oli liiga uus, aga õigem tundus hakata seda uuemat teed pidi sõitma. Pärast kilomeetrist sõitu hakkas eemalt paistma mingi valgus teeääres ning lähemale sõites hakkas silma mingi hoone, kõrge okastraataiaga ümbritsetud, ning panga valgusreklaamkast, usu oma silmi või mitte.

Igatahes ülikummaline. Tühjus, Kongo dzungel ja siis pank!? Kuna aia taga oli mingi liikumine, siis sai küsitud, et kas me võime siin kõrval ööbida, sest kell oli juba üks öösel. Igatahes värav avati ja lubati meil sisse sõita ja hommikuni magada. Selgus, et siin kõrval asub kullakaevandus, ja omanik on vist Lõuna-Aafrika firma. Vähemalt magamiseks turvaline koht, korraks mainiti, et võib-olla saame hommikul kaevandust lähemalt näha, aga hommikul kell 6 oli kohal turvaülemus, kes ei tahtnud näha sellel territooriumil ühtegi autot, nii et pidime kähku kaduma. Järgmised 100 km oli korralikku teed Uganda poole, sest sisemaale viivad teed pidid olema sellised, et neid saab läbida kohalike sõnul ainult jalgratta või mootorrattaga.

Edasine olukord oli selline, et üks korralik tee allapoole Kongosse läheb läbi Uganda riigi, ning siit Kongost korraks lahkumine võib tähendada hoopis seda, et tuleb uuesti hakata riiki sissepääsemise ja auto ja kõige muu eest maksma. Kaardil oli veel üks allapoole Bunia suunas minev kollane tee, aga see alguses ilus tee läks peale 30 km läbimist selliseks, et pärast järjekordset paaritunnist mudas istumist ning kohalike mõnitamist ja naeru kuulates otsustasin tagasi pöörduda piiriäärsesse Aru asulasse ja veidi mõelda, kuidas ikka normaalselt edasi saaks.

Jätkub…

Teine osa:
http://tarmotamming.blogspot.com/2011/08/seiklused-kongos-2osa.html