Eestlased Tansaanias – Sao Hill

293.päev.
Reisi algusest 30585 km



Dar Es Salaamist 600 km kaugusele Sao Hilli pidi kohale pidi jõudma 9 tunniga, aga mul läks oma 11 tundi ära. Tavaliselt võtavad liikumiskiiruse maha eht-aafrikalikud “lamavad politseinikud”, millest suure hooga ülesõit võib väga kurvalt lõppeda. Nimelt on vastav takistus aafrikas mitte ainult linnatänavatel, vaid ka enamustes asulates, selle takistuse kõrgus on paarkümmend sentimeetrit ning üldjuhul on ta tähistatud. Rõhk on sõnal “üldjuhul”. Nii et kiiruse mahavõtmine on eluliselt vajalik.

Kui nüüd Eestiga võrrelda, siis võiks ette kujutada sellist pilti, et Tallinn-Tartu maantee on kitsam, läheb läbi Vaida, Kose, Türi, Paide, Põltsamaa, Puurmani, nii, nagu ta aastakümneid tagasi läks, ning igas asustatud punktis on kiirus piiratud 50 km/tunnist ja igaks juhuks on veel need lamavad politseinikud, et kellelgi ei tuleks mõtet suveöösel kella 5 ajal 140-ga kihutada.





Vastassuunavööndisse sõitmist takistab betoonkraav.



Ma pean vist omale ka samasuguse kleepsu ostma, sest siin mandril saabki aru, milline on rockstaari (ja ka igasuguse muu staari) elu, kui ta lihtrahva sekka sattub.



Puna-valge plekist tünn, või siis täpsemalt kohalik hoiatav liiklusmärk. See konkreetne tünn peaks tähistama värskelt pinnatud teed. Need tünnid on tavaliselt auklikud, et kellelgi ei tuleks pähe neid ära varastada koduses majapidamises kasutamiseks.

Ja peale lamavate politseinike ja plekist tünnide võtavad liikumiskiiruse maha seisvad politseinikud. Need on juba eraldi lood.

Vaatad kaugelt, et seisavad valges mundris mehed ja võtad igaks juhuks kiiruse maha. Esimeste nädalate kogemus oli selline, et korraks peetakse kinni, kuna auto sarnaneb kohaliku ühistranspordiga, seejärel vaadatakse numbrimärki, küsitakse, et kust tulek ja kuhu edasi ning seejärel soovitakse head teed. Aga viimaste päevade kogemused olid teistsugused.

Sõidan, ees on järgmine kontrollpost, valges mundris mehed seisavad ja kontrollivad autosid. Üks tõstab käe ja näitab, et jää tee kõrvale seisma. Peatun. Mees tuleb väga aeglaselt auto juurde, peatub auto ees, seejärel katsub klaasipuhastajaid ja näitab, et pane need käima. Lahe. See on nüüd esimene kord, kus sellist asja keegi kontrollib. Kuna kojamehed töötavad, siis järgmiseks tahab mundrimees näha, et kas klaasipesu vett ka esiklaasile pritsib. Pritsib küll. Asjamees liigub aeglaselt auto taha ja viipab siis, et tulgu ma välja. Lähen asja uurima, selge on see, et siin püütakse leida mingi põhjus, et raha saada. Lühidalt püüab asjamees väita, et auto taga peab olema suur reflektorkleebis mõlemal pool ja mul ei ole. Näitan tulede sees olevat reflektorit, asjamees jääb endale kindlaks. Seejärel öeldakse, et “Ok, give me money”. Lõpuks siis asuti asja juurde, milleks ometi on vaja kogu seda vahepealset jama. 15 min pärast sõidan edasi.



Hiljem panin sellised helendavad kleepsud tagaluugile, eks näe, mis puudus järgmisena leitakse.

Tansaania on üks nendest vähestest Aafrika riikidest, kus tuleb arvestada kiirusepiirangutega, sest neil on radarid. Ugandas olid vist ka, kui nüüd meelde tuletama hakata. Ning siis juhtubki see, et sõidan, asula hakkab lõppema, kedagi jalus ei ole, lisan veidi kiirust ja siis on kaugelt näha politsei, käsi püsti. Ja käes on kiirusemõõtja. Pean kinni, kõigepealt küsitakse näha juhilube, seejärel näidatakse kiirusemõõtjat , mille ekraanilt vaatab vastu suur number 62 ning siis viibatakse edasi, sest alles, et alles saja meetri pärast lõpeb see 50-ga sõitmise ala. Igatahes sõbralikud väljendid “Jambo ja How are you, fine” ei aita, mundris meestel on kindel kavatsus trahvi teha.  Läheb pikemaks vestluseks teemal, et kui suur on trahv minu kodumaal analoogse kiiruseületamise eest. Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma isegi ei mäleta, aga politseile ütlen, et see pole mingi rikkumine, rikkumine on siis, kui sõidaks siin 100-ga ja üleüldse juhtus kiiruseületamine kogemata ja esimest korda ja sellisel juhul ei peaks turiste trahvima. Jutt ei mõju, tuleb autost välja tulla ja siis algab protokolli vormistamine, 30.000 Tansaania šillingit ehk siis 12,3 Eurot vahetab omanikku ning seejärel saan oma load tagasi.

Hiljem saan teada, et maksin liiga palju, sest esitasin vale pildiga juhiload. Sest nii, nagu igal pool maailmas, on olemas kirjalikud reeglid ja on olemas kohalikud tavad. Ning kohalik tava näeb ette, et liikluspolitseile tuleb anda kohalikud elevandi pildiga juhiload, siis pole ka protokolli vaja.



Sellised nad ongi.



Tee sisemaale läheb järjest mägisemaks.





Õhtune Tansaania.



Veel üks liiklusmärk. Vist on joonistatud näpuvärvidega, aga pead ei julge anda.

Jõuan Sao Hilli pimedas, Imre saadab mulle SMSiga koordinaadid juhuks, kui soovin ise õiget kohta otsida, kuid tuleb siis ise suurele teele mootorrattaga vastu. Ning õhtusöögiks keedab kartuleid hapukapsastega. Eesti mis eesti.



Eestlaste elamine Tansaanias. Viimasepeal peatuspaik paariks nädalaks pärast 10-kuulist seiklemist. Esialgu oli plaanis korraks peatuda, aga tänu suurepärasele olmele sai paarist päevast 2 nädalat. Sest olme oli tõepoolest viimasepeal, alates sellest, et käib pesupesija ja nõudepesija ning internet (wifi) ulatub aknast sisse.



Aadu mootorratast käivitamas



Imre tööpostil.


Aadu demonstreeris Aafrikas dekoreeritud kruusi – !??? 

Aga Aadu ja Imre igapäevastest tegemistest osasaamiseks soovitan lugeda nende blogi - http://africaandai.blogspot.com



Muhu küla Tansaanias??

Teen ümbruskonnas autoga poolepäevase ringreisi.



Külastame koos Imrega Ismailat





Kivikirved



Ja looduslikud sambad, taustaks kõrgepingeliin.





Õhtune metsatulekahju.



Ja edasi tuleb hulgem tehnilist juttu ja vastavaid pilte.

Juba mitmendat korda juhtub selline lugu, et tagaluuk ei taha kinni jääda. Mis tähendab seda, et lukk tuleb maha võtta, ära puhastada ja siis tagasi panna. Selline tunniajane tegevus, sest lukustusmehhanismile ligipääsemiseks tuleb seestpoolt käepide ja tagaluugi polster eemaldada. Võtan luku maha, puhastan, kontrollin, et asi töötab. Töötab küll. Panen luku tagasi, panen polstri ja käepideme, keeran kruvid kinni. Nüüd peaks kõik jälle korras olema, proovin luuki sulgeda, aga luuk kinni ei jää, täpselt sama seis nagu enne puhastamist. Proovin hooga luuki sulgeda, aga ei midagi. Kontrollin lukustust, kõik tundub korras olevat. Ja ongi korras, sest hiljem selgub, et sulgemist takistas hoopis valele kohale sattunud käsihari. Juhtub ka nii.

Järgmisena tuleb plaaniväline esipiduriklotsi vahetus. Ajakulu 2 päeva, sest Mazda kaubiku klotse siinkandis ei ole. Samasuguseid klotse kasutab veel Kia Besta ja vist Ford Econoline, hea, et internet on olemas, otsin varuosakoodi järgi lisainfot – nimekirja lisandub Mitsubishi Pajero IV ja veel mõned. Aga sellest on vähe abi. Sest siin on enamus Toyotad. Nii et tuleb võtta klots kaasa ning sõita 80 km kaugusel asuvasse Iringa linna ja hakata võimalikult sarnaseid klotse otsima.



Pärast 10 või 15 kaupluse külastamist olid enam-vähem sarnased klotsid olemas.



Kõik King Zeb ja Genuine Parts ja puha. Peaasi, et Hiinas tehtud, kesse muidu jõuaks neid siin osta. Maksid 50.000 kohalikku raha ehk siis 21 eurot. Alla muidugi ei mahtunud, sest uuel on laius suurem



Kaks klotsi kohakuti. All on uus ja peal on vana.



Veidi lõikamist relakaga ja klots on õiges mõõdus. Relakas oli muideks omal kaasas põhimõttel “õiges majapidamises on ikka relakas olemas ja äkki läheb vaja”. Läkski.



Nii see vahetus toimus. Ratas on toestatud vastavalt kohalikele tavadele. Ega nii ei saa, et tuled kaugelt maalt ja kohalikke kombeid omaks ei võta.

Katuseraamil olev present on nüüd uus ja kohalik – ühelt poolt valge ja teiselt poolt potisinine -  kärbes ei istu peale. Eestist ostetud rohelised koormakatted on aja jooksul kulunud peaaegu ribadeks.





Uus on selline sinine nagu siin paremal üle aia rippumas. Ostmine oli muidugi jälle paras aafrika. Küsin mõõtu, öeldakse, et on 4x8 meetrit. Imre kõrval ütleb, et mõõda üle, ega niisama ei tasu uskuda. Mõõdan, laiust on 4 meetri asemel 3, pikkust on 8 meetri asemel 6. Müüjad laiutavad käsi, nemad müüvad seda, mida tuuakse. Kõik on ühesuuused – võta või jäta. Võtan, 25.000 Tzh (10.27 EUR)

Panen presendi katusele nii, et valge on väljaspool ja sinine seespool – siis on kindel, et kärbes ei tee presendi alla pesa ja omal ka välist valget ilusam vaadata.



Ja juba pikemat aega püüan järgmiseks paariks kuuks panna paika optimaalsemat teekonda.



See on nagu puzzle lahendamine – mõned nimed klotsidelt - Malawi, Zambia, Zimbabwe, Mozambique, Botswana … .