Veel Mosambiiki

.
342 päev.
Reisi algusest 37030 km.

Kirjutatud Maputos.

Üks Maputo vaatamisväärsustest on kesklinnas asuv Alexandre Gustave Eiffeli projekteeritud maja. Sellesama Eiffeli, kes Pariisis asuva torni projekteeris. Ainult et see maja Maputos on elamiskõlbmatu ja seda ühel väga lihtsal põhjusel.



Terve maja on nimelt tehtud metallist.  Eiffel jälle ise pole kunagi Mosambiigis käinud, nii et ju ta siis ei osanud aimata, kui soojaks seal sees võib minna. Ja ega selline maja meie kliimasse ka ei sobiks.




Iron House. Seestvaade.

Ja veel üks ilus ehitis - Maputo Raudteejaam.



Ehitatud aastatel 1913 - 1916





See auruvedur oli käigus aastatel 1899 kuni 1940.



C F M – Caminho dos Ferros de Mocambique.









Paat



Diisel mootorpaat.





Pähklite müügipunkt tee ääres. Tähelepanu äratamiseks on enamus tühje kilekotte täis puhutud.



Mangod ja banaanid. Soovisin osta 10 banaani, aga ka siin polnud raha tagasi anda, nii et lahkusin planeeritust suurema koguse pluss veel mangodega.



See on nüüd juba Maputo



Klassikalist kämpingut Maputos ei leidnud ja ei pidavatki olema. See on ööbimispaik Fatima’s Backbackers Hosteli parklas. Positiivne on see, et on katus, mis annab veidi varju. Magada sai juba alates kella kolmest, sest siis jäi elu vaiksemaks.

Ja lõppu lühilugu teemal “Kuidas ma käisin malaaria teste tegemas”.

Selle malaaria testimisega on nii, et kui ikka on kahtlus, siis tuleb kohe asi selgeks teha, mitte aga oodata, et “äkki läheb ise üle”. Tunnused on väga sarnased tavalisele külmetusele. Tagantjärele tark olles oli tegelik põhjus hoopis see viimaste päevade kuumus ja lahtiste akendega tuuletõmbuses sõitmine, aga suletud akendega ei saa hoopiski sõita, nii et selline see Aafrika siin on.

Esimene katse – Ööbimispaigast kolmesaja meetri kaugusel oli mingi kauplus, mis müüs kõike muud malaariateemalist ktaami, k.a. võrgud ja muud aerosoolid ja kreemid, aga kiirteste neil polnud ja testimisega nad ka ei tegelenud.

Teine katse – erakliinik pidi olema umbes 1 kilomeetri kaugusel, ehk siis 4 kvartalit eemal. Mis see jalgsi minna. Isegi on õigem, sest kehva enesetundega sõitmise tagajärjed võivad olla samuti kehvad. Hakkasin siis astuma. Aga taevas oli selline tume, ja juba paar tundi nagu lubas vihma. Kuni sinnamaani, kui ma olin juhatatud kohast vist 100 kaugusel. Siis hakkas kallama, ning sellist ehtsat troopilist paduvihma, nii et tänavad lainetasid. Ootasin kaupluse räästa all, et äkki jääb sadu varsti vähemaks, aga ei mingit muutust. Läksin siis läbi vihma kliinikuni, lootuses, et küll sees kuivab jälle ära ja kui ikka kohal siis kohal. Aga õigel majal polnud ei mingit silti, ainult valvur oli ukse ees, ning selgub, et kuna kliinik läks pankrotti, siis ei ole ei testimist ega midagi. Tore lugu küll. Ootan edasi vihma lõppemist, aga asjatult. Oleks pidanud ikka oma bussiga tulema, olen tagantjärgi tark. Kui nüüd jalgsi tagasi minna, siis olen kohale jõudes läbimärg ja pass on taskus ka läbimärg, seda nüüd küll juhtuda ei tohiks.

Siis peatub lähedal takso. Lähen läbi vihma taksoni. Sõidame ööbimispaika tagasi, kilomeetri eest küsitakse 150 kohalikku raha ehk meticaisi. Üks dollar on 27 kohalikku ehk siis sõit maksab 5,5 USD või 4 eurot.



Metacaisid.

Hakkan 500-sega maksma, aga siis juhtub see, mis juhtub ikka ja jälle ja igal pool Aafrikas. Taksojuhil pole raha tagasi anda. Tegelikult on see mingi väga omapärane Aafrika fenomen, et tavaliselt kellegi pole raha tagasi anda. Kas on vaja anda 5000-st 1000 või siis 100-sest tagasi 50, kuid tagasi anda ei ole. Bensiinijaamad ja suured kaupluseketid on vähesed kohad, kus ikka vahetusraha on. Aga väiksemates kohtades on nii, et ükskõik, kui vähe on vaja tagasi saada, seda vähest ei ole. Keegi võiks sellel teemal hea uurimustöö teha.

Ma nüüd tegin eelmise lõiguga ühele riigile liiga, Somaalimaal ei olnud seda vehetusraha probleemi. Seal oli raha igal poole ja lademes.


Nii ta seal vedeles.

Aga nüüd tagasi testimise loo juurde.

Kolmas katse. Hommik. Sihtpunktiks Central Hospital 1 km eemal. Ja et taevas oli heledam, siis jalgsi teele. Kõigepealt on informatsioonilett, seal räägitakse ainult kohalikku ja portugali keelt. Saan esimese paberi. Pass ja peber näpus liigun edasi, kuni nn registratuurini, printeril trükitakse kõigepealt visiiditasu arve u 40 EURi, mida saab eemal ruumis isegi kaardiga maksta. See on juba hea näitaja, aga seejärel läheb asi jälle aafrikaks kätte. Juhatatakse järgmise ukse taha, kus tuleks oodada. Pärast ootamist ja ootamist selgub, et see pole õige uks, juhatatakse järgmiseni ja veel edasi.

Lõpiks keegi kirjutab veel mingi paberi ja jõuan sellise kohani, kus peaks hakkama verd andma. Selgub, et selle vahepeal välja kirjutatud paberi eest peab veel veel midagi maksma. Maksmata ei toimu midagi. Lähen tagasi registratuuri, saan uue arve, uuesti maksma, seejärel jälle laborisse tagasi. Kõige selle tulemusena võetakse näpu otsast verd ja tehakse ära see kõige tavalisem malaaria kiirtest. Ei mingit midagi sellist, nagu Marokos või Keenias, kus veri läks laborisse ja tulemuse sai kas paar tundi hiljem või hoopis järgmisel päeval.

Igatahes test mingit malaariat ei näidanud, ja ongi hea. Kogu protseduur koos ootamiste ja õigete asjameeste ja õigete kohtade leidmistega võttis kokku oma 4 tundi.

Ja veel – valged käivad vist kuskil mujal, sest selle ajal jooksul polnud ühtegi valget näha, aga see eest sai 4 tundi näha kohalikku rahvast, ja seda kohas, mida tavaturist ei külasta.

Kokkuvõtteks – et med.asutustes asju ajada, peab olema täiesti korras tervis ja närvid. Mõningane portugali keele oskus tuleb samuti kasuks, sest Mosambiik on ikkagi endine Portugali koloonia. Aga kui keelt ei oska, siis kuidagi saab ka ilma hakkama. Kui piisavalt kaua korrata “Malaaria Test” siis pikapeale saavad aru.

Viis viimast pilti on Zimbabwest.



Deisel või diesel, vahet pole. Kaugelt näha, kas on mõtet siia jaama sisse keerata või mitte. Petrolit ei ole ja deisel on olemas. Ja hea on, et tankisin Zimbabwes paagid täis. Sest Mosambiigi diisel ei maksnud mitte 1 USD liiter, vaid hoopis 1,4 kuni 1,5 USD liiter.
         


Rahvuspanga peasissepääs rahvuslinnuga.



Idapoolne mägine Zimbabwe



Mtarazi Falls, kõrgus 762 meetrit



Igaks juhuks Head Vana Aasta Lõppu kõigile.

Reis jätkub ka järgmisel, 2012 aastal …