Tsumeb

.
485. päev  
Reisi algusest 53809 km.  
Kirjutatud Namiibias, Divundus.

Tsumeb on järgmine väikelinn (15.000 elanikuga) Põhja Namiibias, siin on paar tanklat, Spar ja veel mõned suuremad kauplused, nii et paras koht kütuse ja toiduvarusid täiendada. Ja üritada Etosha pargi sebrafotosid sorteerida, mis tundub esmapilgul täiesti lootusetu ettevõtmine. Ja mitte ainult esmapilgul. Aga vahelduseks jälle muud juttu.

Teen Tsumebi peatänaval väikese jalutuskäigu ja shoppamise (mis tore sõna), st ostan uued plätud. Eelmised pidasid vastu vähem kui kuu, ja seda on kuidagi vähe, üle-eelmised Djiboutist ostetud pidasid vastu peaaegu aasta. Väikeses väga laia sortimendiga kaupluses on kõik suured ja kvaliteetsed kaubamärgid esindatud. Suures korvis on sõbralikult segamini NIKE, PUMA jne tooted. Hinda siltidel ei ole. Küsimise peale saan vastuse, et Nike toode maksab 39 N$ ehk siis 4 Euri. Pole midagi teha, kuulus nimi maksab ka siinkandis. Ausalt öeldes ma oleksin tahtnud hoopis sellise nimega jalavarje, nagu on alloleval fotol:


Aga kui ei ole, siis ei ole. Ost pannakse kilekotti ja külastage meid jälle. Liigun edasi.


Järgnevalt hakkab peatänaval silma ATM ning kuna rahvast ümberingi trügimas ei ole, siis rikun enda kehtestatud ATMi turvalise kasutamise reegleid. Üldiselt mulle ei meeldi sellist peatänaval olevat ATMi kasutada, kus oled juba kaugelt kõigi silme all ja eriti veel siis, kui auto on kusagil eemal. Turvalisemad kohad on näiteks bensiinijaamad, kus ATM on siseruumides või siis suured kaubanduskeskused, kus on rohkem turvatöötajaid ja rohkem valgeid kliente. ATM töötab. Namiibias nad üldjuhul töötavadki. Enne automaadi juurest lahkumist panen saagi sügavale tasku.

Liigun edasi paarkümmend meetrit ja seejärel kuulen selja tagant häält "Mister, mister, mister...", selge, Tsumeb on tore koht küll, aga ikkagi Aafrika mis Aafrika. Teen nii, nagu ei kuulekski ja üritan tüütajat täielikult ignoreerida ja astun edasi, aga tülitaja ei taha maha jääda. Jään seisma, tüütus on üksi (vähemalt paistab, et on üksi), ja küsimuse peale, et mis lahti, hakkab noormees ise küsima, et kas ma ikka võtsin automaadist raha ja seejärel kohe tuleb veel parem küsimus, et kas ma kasutan rahvusvahelist kaarti jne. Vastus kõigile küsimustele on loomulikult ei. Mida siis veel? Edasi algab mingi jutt, et kuskile peaks minema ja registreerima, aga see on nii loll jutt, mille peale keeran selja ja liigun üle sõidutee.

Igasugu skämmareid on viimaste aastate jooksul piisavalt nähtud ja tavaliselt nad ei ole üksi.  Ma saan aru, et inimesed on väga abivalmid ja tahavad aidata sularaha väljavõtmisel, aga tänan väga, sellega ma saan ise ka hakkama.
 

Lõppu pilt sündmuspaigast, Tsumebi peatänav.

Mõtlesin enne pikalt, et kas panna see lugu siia avalikku internetti üles, aga las ta olla. Kunagi ei tohi unustada, kus kohas sa oled ja mida teed ja alati, alati tuleb jälgida enne ümbrust. Ja usaldada oma sisetunnet.

Enne Grootfonteini on veel üks vaatamisväärsus. Hoba Meteoriit on suurim teadaolev ühes tükis meteoriit ja on ära märgitud kõigil suurematel Namiibia kaartidel. Sildid on kõikjal väljas ja eksimisvõimalust ei ole.


Külastamine maksab 20 N$, kohapeal on kauplus, mis müüd traditsioonilisi suveniire ja 2N$ eest saab kaks A4 formaadis infolehte meteoriidi kohta.


Jalgteel on järjekordne hoiatus nõrganärvilistele. Vaatan igaks juhuks ülespoole, ootan veidi, siis korra veel, aga kuna taevas on selge ja midagi alla pudenemas ei paista, siis astun ettevaatlikult omal vastutusel edasi.

 
Meteoriit avastati 1920 aastal. Tema suurus on 2,95x2,84 meetrit ja paksus on 75 kuni 122 sentimeetrit. Meteoriit kaalub ligikaudu 60 tonni ning koosneb peamiselt rauast (82,3%)ja niklist (16,4%). Tema vanuseks arvatakse 190-410 milj aastat ja ta on maale langenud vähem, kui 80 000 aastat tagasi. Wiki  

1955 aastal lisati meteoriit Rahvuslike Monumentide nimekirja.


Mitmes kohas on näha lõikejäljed. Meteoriidist on võetud proove ja enne kaitse alla võtmist tegid sedasama ka külastajad.

Igatahes väga imelik on mõelda, et see tükk on tekkinud hoopis kuskil mujal kosmoses, seejärel lennanud miljoneid aastaid ja lõppuks siia kukkunud.

Mingid päevad tagasi. Sõidan mööda tühja C44 maanteed, ja järsku kaks noormeest vehivad tee peal sellise ilmega, et tahaks hirmsasti kaasa sõita. Pean kinni ning siis selgub, et seda küüti soovivat rahvast on rohkem, ei õnnestugi kokku lugeda.


Esimesed neli.


Seejärel püüavad kohalikud ennast kuidagi bussis istuma seada. Ma ei hakanud üle lugema, aga neid võis kokku olla nii 10-12, igatahes kõik mahtusid kuidagi ära. Pole ka mingi ime, sest seda tüüpi väikebussid on Aafrikas väga levinud ja üldine bussisõidu reegel on enamustes maades, et buss väljub siis, kui rahvast rohkem juurde ei mahu. 


Paarikümne kilomeetri pärast oleme vajalikus kohas ja tundub, et sõiduga jäädi igati rahule.
  

Ega mul seda teed mööda väga kaugele polnudki plaanis sõita, suurest teest 75 km kaugusel pidi olema huvitav koht nimega "Living Museum of the Ju/'Hoansi San". Aga sellest hoopis järgmises postituses.