Kuidas asjad Aafrikas vastu peavad

,
ehk siis vahelduseks looduspiltidele hoopis muul teemal. Ikka ja jälle küsitakse, et kuidas auto vastu peab, aga seekord kirjutaks hoopis väiksematest asjadest. Väga lühidalt saab öelda, et ega ei peagi hästi vastu, hea on, kui natukenegi aega saab kasutada.

Näide 1. Garmin GPS "Dakota 20". Esimese Dakota ostsin 2009 Eestist, ja see pidas vastu kaks aastat, kuni lõpuks Djiboutis autost ära varastati. Järgmise sama marki GPSi ostsin Keeniast, ja selle kvaliteet on kuidagi kehvem. Alates sellest, et micro-SD kaardi metallist hoidja hoidja ei tahtnud kaarti pesas kinni hoida, kuid see väike asi oli parandatav. Aga pärast pooleaastast kasutamist lagunes lõplikult ära USB pesa tolmukaitse.

Üldiselt ma ei taha selle seadme kohta pahasti öelda, aga kuidagi tundub,et esimene eksemplar oli korralikum ja tugevama ekraanivalgustusega. Ja siinmail on see oluline. Isegi väga.





Näide 2. Ekstreemkaamera Midland XTC-300. Nimes on sõna ekstreem, mis võiks tähendada, et on mõeldud kasutamiseks ekstreemsetes olukordades, näiteks Aafrikas, ilma ei kohe laiali ei pudeneks. Looda sa ehk siis "Tutkit, brat" ütlevad selle peale vanad aafriklased.


Järjekordselt hoidikusse panemisel lagunes kaheks tükiks, ja ilma teise tükita ei seisa aku kaameras. Tolmu ligipääsemisest ei hakka parem rääkima.


See on kaamera tagakaan, kaanel on näha liimijäljed, mis tähendab, et esimene kord liimimist oli kehvade tulemustega. Ma ei oska ise seda kvaliteeti kommenteerida, sest ekstreemkaamera, millega on kaasas kõik kiivrikinnitused ja suusaprillikinnitused võiks ju tugevam olla, näiteks ka kukkumistele vastu pidada.


Ekstreemkaamera autohoidik - millega peaks saama kaamera tuuleklaasile kinnitada. Iseenesest hea asi, ainult et kaamera rappub ja väriseb liialt palju sõidu ajal selles hoidjas, nii et sõita tuleb väga-väga ettevaatlikult.

Lõpuks panin ise midagi käepärastest vahenditest kokku.

Momendil pole paremat kohta leidnud, aga ka nii saab hakkama.

Näide 3. Päevavalgus-kandelamp autosse, selline 30-40 cm pikkune, mis pidi töötama 12V pealt, ostetud Sambiast, Lusakast. Pidas vastu kuni pakendi avamiseni, sigaretisüütaja pesasse ühendamisel läks kahtlaselt kuumaks ja andis sinist suitsu ning sellega oli asi ühel pool. Mina olin muidugi jälle teisel pool. Pilte ei teinud, asi lendas kiiresti prükkarisse.   

Näide 4. Matkatool, ostetud Rootsist, valmistaja maa teadmata. Igatahes mitte Rootsi.

Käetugi vajas veidi õmblustööd ja ajutiselt on tool jälle kasutatav.



Näide 5. Camp-Shower ehk siis kämpingu-dušš. Panen vee sisse, kuid kui käepidemest tõsta, siis läks plastik katki. Ostetud Walvis Bayst, niikaua, kui ei kasutanud, oli kõik ok. Kõige kindlam (ja lollikindlam) on ikka tavaline ämber. Peaasi, et mööda ei kalla.

  
Sealsamas Walvis Bays oli suures odavate hiina asjade kaupluses "kalašnikov", huvitav, kaua sellel on ette nähtud vastu pidada? Aga ok, lähme edasi.

Näide 6. Vahelduseks positiivne näide. Metallkauss, valmistatud LAV-is, ostetud Sambiast. Põhjus - vaja oli head ja normaalse suurusega salatikaussi et tomatisalatit teha. Siiamaani on terve, aga igaks juhuks ei hakka ära sõnama.


Näide 7. Manomeeter. Pikka aega käis lihtsalt kaheks tükiks ja mingil hetkel lendas lõplikult laiali. 


Näide 8: Kõige värskem parandamist vajav asi, bussi varuratta hoidja. Üks varuratas on bussi tagaosas, põhja all, teine on katusel. Siiani on hoidja vastu pidanud, selle reisi ajal on teda kaks korda keevitatud, korra Somaalimaal ja teist korda Imre juures Tansaanias. Nüüd on käes kolmas kord.

Ma ei imesta, et ta katki läks, ammu oli aeg, arvestades Eesti kliimat ja soolaseid teid, aga parandamise lugu oli järgmine.

Kõigepealt otsisin Tsumebis tavalise autoparandustöökoja (mitte Mazda esinduse). Tsumeb on 15.000 elanikuga väikelinn Põhja-Namiibias.


Keevitamisega üritati asja parandada, aga öeldi, et seda ei ole kauaks, kuna rooste on teinud oma töö ja see hoidik peaks olema üldse tugevam. Õige lähenemine. Küsimuse peale, et kas siin saab äkki uue kinnituse valmistada, vastati jaatavalt ja öeldi, et tule homme hommikul, siis võtame kanali peal täpsed mõõdud ja küll saab hakkama. Kui homme, siis homme. Igaks juhuks hakkasin õhtul seda keevitatud hoidjat tagasi panema, aga midagi oli keevitamisel valesti painutatud, nii et enam ratas sinna ei mahtunud. Ikka juhtub, enam sobi imestada selliste asjade peale.

Hommikul sõitsin kohale ja enne kanalile sõitmist püüdsin teada saada, et mis see lugu maksma läheb, sest selliseid asju tuleb alati küsida enne, pärast on juba liiga hilja. Kõigepealt tuli vastus, et seda näeb siis, kui töö tehtud ja kaua siia aega läheb, aga kuna see oli liiga ümmargune jutt, siis küsisin uuesti suurusjärku. Seepeale öeldi, et 800 N$ (ehk siis 80 Eurot). Ausalt öeldes võttis selline hind tummaks, sest see hoidik on ju lihtsalt kahemeetrine toru, mida on neljast kohast painutatud ja mille mõlemas otsas on augud hoidja auto alla kinnitamiseks.

Loomulikult saab seda tööd teha kahe-kolme mehega mitu head tundi, aga ikkagi. Ja jälle vaadati imestunult, et kuidas siis nii, kui niiiiiiii oluline ja ülimalt keeruline asi on katki ja ei maksagi!? Ja et kas seda on siis palju küsitud?

Nii et õhtul tuleb ise midagi välja mõelda, niikauaks võib teise ratta ka katusele visata. Igavaks siin ei lähe.