Bienvenidos a la Republica de Chile

762 päev,
Reisi algusest 84420 km,

San Sebastiao piiripunktis. Enne Argentiinast lahkumist püüdsin ära süüa kõik autos oleva värske puuvilja, sest Tšiilisse ei tohi mingid töötlemata toiduaineid sisse vedada. Nimekirjas on ka igasugused töödeldud toiduained, näiteks maitseained, ja ma olen lugenud reisijatest, kellel on konfiskeeritud poolikud piprapakendid.

Tollideklaratsiooni täites tegin kerge südamega ristikesed NO lahtritesse, kinnitades keelatud asjade puudumist ja näitasin auto ette. Ametniku kogenud silm leidis muidugi istme tagant ühe apelsini, mille ma olin enda arvates juba ära söönud, ja apelsin konfiskeeriti. Järgmisena sooviti näha külmikut, aga kuna mul pole autos kunagi külmikut olnud, siis ei olnud selle soovi täitmine võimalik, ning paari minuti pärast lubati edasi sõita.

  
Nii et Tere Tulemast, ehk siis “Bienvenidos a la Republica de Chile”. Ma ei hakanud otse mööda suuremaid teid Punta Arenasesse , kui Tšiili selle piirkonna kõige suuremasse linn sõitma, vaid keerasin jälle lõuna poole, et ise järgi vaadata, kui kaugele alla ikka siitpoolt piiri on võimalik sõita. Mõnedel detailsematel kaartidel olid isegi mõned Beagle kanalini kulgevad teed märgitud, aga kõige kindlam on ikka ise üle vaadata.

Ja veel asub seal Karukinka Rahvuspark.


Ilm oli paras hall, nii et ilusaid pilte siia postituse algusesse ei ole kusagilt võtta. Suuremates asustatud punktides on võimalik tavaliselt külastada muuseume ja oodata mõned päevad, kuni ilm läheb ilusaks, aga see koht siin on maailma üks hõredamalt asustatud piirkondi.


Kümnete kilomeetrite kaupa täiesti tühja teed, ja siis oli järsku tee ääres 2 risti ja 2 lippu.


Järjekordne valikuvõimalus. Vasakpoolne tee viis lõuna poole, ja paremale Cameroni ja Pourveniri suunas pole praegu kavas liikuda. Hiljem. Pourvenirist käib laev korra päevas üle Magalhaesi väina Punta Arenasesse. Ja esmaspäev on laevavaba päev. see on ka kasulik info teada.

Siin mägede vahel on veel üks Argentiina ja Tšiili vaheline piiripunkt, mis on avatud ainult suvisel hooajal.


Edasi on kümnete kilomeetrite kaupa tühi maastik, ja mõned mahajäetud farmid. Estancia Vicuna, ehitatud 1917 aastal.


Karukinka rahvuspark. Karukinka tähendab kohalikus selk’nami keele “meie maa” ehk “our land”.
Koha omapärasest ajaloost: 2002 aastal ostis investeerimispank pankrottil läinud Trilliumi nimelise firma varad, millede hulka kuulus ka see suur maatükk, ja kinkis selle harukordse loodusega piirkonna Wildlife Conservation Societyle.

Paar linki http://www.nationalgeographic.com/partnersinconservation/faqs.html, http://www.karukinkanatural.cl/, http://www.wcs.org/saving-wild-places/latin-america-and-the-caribbean/karukinka-landscape-chile.aspx






Edasi lõuna suunas. Tee kohta võiks öelda, et selle ehitamisega on tublisti vaeva nähtud, ja raske on uskuda, et see ei vii mitte kuskile ja lõpebki järsku ära.




Tee läheb järjest kõrgemale ja kõrgemale. Ja sajab vihma.




Ees ootab pikem laugjas laskumine.


Lake Fagnano, ja siit edasi oli tee suletud. Eemal paistis ajutine linnak. Jätsin bussi tõkkepuu taha, võtsin kaardi kaasa ja läksin asja uurima. Mundris meestelt sain kinnitust, et sõidetav tee lõpeb varsti ära, ja edasi siit sõita ei lubata, ei ole ette nähtud. Ja enamus minu kaardil olevaid radu ei ole mitte autoteed, vaid on ainult jalgsi või hobusega läbitavad. Hiljem Punta Arenases sain selle teelõigu kohta täpsemat infot, et tee on plaanis ehitada edasi kuni Beagle kanalini, ja siis on lõpp-punkt Ushuaiast ja Lapataia Bayst lõunapool. 
Aga kõigepealt tuleb neil muidugi teed edasi ehitada.

Ette rutates võib öelda, et kogu Tšiili Patagoonia lõunaosa on ju ülemise poole teedega ühendamata. Siia saab tulla kas siis laevaga, või siis maismaad mööda läbi Argentiina. Pinocheti aegne valitsus planeeri uue tee ehitamist läbi lõunapoolse Tšiili, aga see töö osutus isegi sõjaväele üle jõu käivaks, mis sest, et ehitusel töötas üle 10 tuhande sõvaväelase ja alustatu jäi lõpetamata – tee nimi on Carretera Austral.

Kuna sõjaväosas ei olnud kämpimine ette nähtud, ja väljas hakkas pimedaks minema, siis sõitsin kilomeetri tagasi, ja parkisin lihtsalt laiemasse kohta tee äärde. Liiklust ju polnud, hea vaikne magada.


Pimedas polnud mingit mõtet üle mägede tagasi sõita, ja mul oli mingi lootus, et äkki tuleb järgmine päev päike välja. Aga ei. Hommik oli sama hall.


Lake Fagnano kaugemalt.


Ja tagasi ülespoole. Mäenõlvad olid lumised ja tipud pilvedega kaetud.





Täielik tühjus ümberringi.





Guanacod, niipalju nad olid inimestega tuttavad, et väga lähedal ei saanud peatuda.




Veel üks mälestumärk kullakaevandamise hiigelaegadest.





Tagasi Magalhaesi väinani.




J

Siit läks veel üks tee lõuna suunas, ja kui juba siia tuldud, siis võtsin ka selle ette, aga siin oli lugematul hulgal karjaväravaid, mida tuli avada ja enda järel sulgeda, nii et mitu tundi oli liikumine stiilis – jätad auto seisma, teed autoukse lahti, teed värava lahti, lähed autosse, paned autoukse kinni, sõidad väravast läbi, tuled autost välja, paned värava kinni, astud paar sammu edasi, värav läheb ise uuesti lahti, saad värava lõpuks kinni, sõidad paarsada meetrit kuni kilomeetri järgmise väravani, teed värava lahti, lähed autoni, istud rooli, värav läheb ise kinni, tuled välja, teed uuesti värava lahti, otsid mingit kivi või kaigast, millega värav lahti hoida, kaugas on kaugemal, värav vajub kinni, lõpuks saad väravast läbi, paned värava kinni, mõistatad, kuidas just see värav kinni seisab, sõidad edasi. Kõik kordub uuesti ja uuesti.  Jne, jne. Lõpuks hakkab pea ringi käima, ja mõtled,  et miks neid väravaid peab siin nii palju olema, guanako hüppab siit ju ilma hoogu võtmata üle, aga siis tuleb meelde, et siin on ju lambad ja lehmad ka, mis sest, et ühtegi pole näha.


Et siis veel üks tee maailma lõppu. Või järgmise mahajäetud farmini.






Tagasiteel. Ja veidi aja pärast tuli päike välja.














Veel üks ööbimispaik tee ääres.





Pourvenir.





Pourveniri sadamas.


Ja veelkord üle Magalheasi väina, tagasi Lõuna-Ameerika mandrile. Ma saabusin siia 11 jaanuaril ja sõitsin tagasi 10 märtsil, ja kokkuvõttes oli see üks fantastilise loodusega ja omapärase auraga piirkond. Ja samuti huvitava ajalooga, aga sellest ma üritan kirjutada Ushuaia muuseumitest kokkuvõtet tehes. Tavaliselt juhtub kirjutamisega nii, et plaanid kirjutada, aga siis hakkad järjest lisamaterjale läbi lugema ja asi läheb järjest põnevamaks ja siis on kell järsku kaks öösel ja kirjutamisest ei tulnud jälle midagi välja.

Ning veel üks väike, aga oluline asi, siis ei ole sääski.




Punta Arenasest juba järgmises postituses.


Satelliit tracker joonistas sellise teekonna.