Los Cipreses National Reserve

Teekond: Pichilemu – Rancagua –  Los Cipreses NR – Rancagua – San Fernando - Pichilemu. (545 km).

Pichilemust 15 mai hommikul lahkudes ei olnud mul mingit kavatsust siia niipea tagasi tulla. Kavas oli külastada kahte Rancaguja läheduses asuvat huvitavat kohta, El Teniente vasekaevandust, sest see on ikkagi maailma kõige suurem maaalune vasekaevandus ning sealsamas asuv mahajäetud (ning praeguseks restaureeritud) kaevanduslinn Sewell kuulub UNESCO maailmapärandi vaatamisväärsuste hulka.

Ja teiseks oli kohe sealsamas Río Los Cipreses National Reserve, paarkümmend kilomeetrit eemal.
   







Rancagua graffiti.


Suur tee kaevanduse suunas. Ma leidsin eelnevalt netist erinevat infot külastamisvõimaluste kohta, et näiteks Sewelli saab ainult organiseeritud turismigrupi koosseisus, ja neid külastusi korraldavad ainult 4 firmat, ja siis mingi muu lause, et vanemaid, kui 2001 aasta autosid sinna mägede vahele sõitma ei lubata. See viimane lause mulle eriti ei meeldinud, sest siinsete ja üldse Lõuna-Ameerika mägiteede omapära on järsud tõusud ja laskumised, eriti just laskumised. Diiselmootor ei taha laskumisel eriti pidurdada, vaakumit ju ei teki (ok, selle mootoriga pidurdamise teema juurde tuleb hiljem uuesti tulla). Ühesõnaga, kõige õigem tundus ise kohale sõita, et siis saab kohe näha, kas pääseb edasi või mitte.

Ja kuna õhtu hakkas kätte jõudma, siis keerasin otsa hoopis Rahvuspargi poole viivale külavaheteele, lootuses, pargis saab kindlasti rahulikult ära magada. Saigi, mis sest et kõik oli suletud.


Andid õhtupäikeses.






Siin pidi olema suurem papakoide koloonia, vähemalt kirjade ja häälte järgi.


Niipalju siis papakoide pildistamisest. Ülejäänud lendasid kas väga kõrgel või siis väga kaugel.




















Pargis olid mitmed hästi tähistatud matkarajad, ja päev sai otsa kiiremini, kui arvatud. Sest siin on praegu sügis, päike läheb looja pool kuus ja siis on kohe pime.


Ja seejärel avastasin, et auto põhjakaitsele on jälle mingit värsket õli tilkunud. Järelikult oli kardaani keevitus kehv ja niimoodi tilkuva autoga siin pargis liikuda ei saa, ja ega mujal ka ei saa.

Valida oli, et kas sõita Santiagosse, ja hakata otsima mingit Mazda või KIA teenindust, või siis tagasi Pichilemusse tuttavasse kohta, mis sest, et sinna oli üle 200 kilomeetri. Viimane sõit tundus mõistlikum, sest ka Murphy ütleb, et kui miski asi on väärt tegemist, siis on ta ka väärt ümbertegemist. Ja sõita tuli nüüd kohe, neljapäeva õhtul, et saaks kohe reede hommikul töökotta tagasi minna.

Järgmine post on jälle tehniline.