Tehniline, kardaan, 1 osa.

814 päev,
Reisi algusest 90 687 km
Pichilemu, Tšiili.

Tehnilist postitust pole ammu olnud. Kui täitsa aus olla, siis tavalist piltidega ja reisijutuga postitust pole ka juba üle nädala, aga viimane tehniline teema (esiamort hakkas logisema Link) oli üle 3 kuu tagasi, veebruari alguses. Selline plaaniväline tehniline, mis tähendab, et midagi läks katki või mingi asi ei tööta nii, nagu peaks.

Igatahes praegu on nii, et ma olen juba neljandat päeva Pichilemu nimelises Tšiili väikelinnas, siin on peaaegu 13 tuh.elanikku ja linn  asub Vaikse Ookeani ääres ning seda peetakse üheks peamiseks surfipiirkonnaks. Praegu pole ainult õige hooaeg.  

Jõudsin siia 7 mai õhtul, ja leidsin enne pimeduse saabumist isegi korraliku ööbimispaiga. Järgmisel päeva esimene pool päeva läks linnas ja hiljem avastasin ookeni ääres igati korraliku wifiga kämpingu. Kõik tänu suurele wifi sildile. Ja kuna ülejäänud olme oli samuti rahuldav, st oli soe vesi ja elekter, siis jäin veel üheks ööks siia Pichilemu randa, kavatsusega järgmisel hommikul edasi liikuda. 

Hommikul oli kavas kõigepealt tankida ja siis edasi liikuda, viimasel ajal on paar korda juhtunud, et diislit tanklas ei ole, ja öeldakse, et tule hiljem või hoopis järgmisel päeval, nii et õigem on tankida iga paarisaja kilomeetri tagant.

Ja nüüd siis algab see tehniline lugu – sõidan linnas ülesmäge, ees on peatee. Lasen peateel liikuvad autod läbi, hakkan liikuma ja siis kuuldub auto alt üks raksatus, ning auto jääb seisma peaaegu keset ristmikku. Esimene mõte, mis peast läbi käis, oli et siduriga mingi jama, ja siis, et ei, see on midagi muud, kui sidur. Esimene käik on sees, aga gaasile vajutamine autot ei edasi liiguta, ning seejärel hakkab auto vaikselt tagurpidi liikuma, st proovib hakata. Tagantpoolt antakse signaali. Ei imesta, pidurdan, panen ohutuled põlema, ja tõmban käsipiduri peale, ning vaatan auto alla.

Pilt pole just suurem asi, kardaan on käigukasti küljest lahti tulnud. Järgnevalt oli vaja auto ristmikult ära saada, mis polnudki kõige raskem, lihtsalt lasin auto veereda oma 5 meetrit tagasi, ja tagumise rattaga vastu äärekivi, et oleks kindel pidamine, kuna seda laskumist oli veel oma 50 meetrit.







Ja käigukasti õli jooksis sorinal tänavale, kuni ma leidsin autost esimese ettejuhtuva plastmassist karbi, mida alla panna.

Seejärel tegin selle pildi, et oleks nagu olukord dokumenteeritud või midagi sarnast.

Sisemine hääl ütles, et täna sa ei sõida siit linnast enam kuhugi ja tal oli õigus. Üks äpardust pealt näinud kohalik mees korjas ristmikult kokku sinna pudenenud kardaaniosad, ja näitas käega eemale, et kuskil kaugemal pidi olema mingi mehaanik, aga kõigepealt oli mul vaja omale asi selgeks teha, et mis siis täpselt juhtus ja milline detail katki läks. Panin mustemad riided selga, ronisin auto alla ja keerasin kardaani maha. Selleks pole just mehaanikut vaja, et 4 mutrit lahti keerata ja kardaani on enne ka auto all vahetatud, nii et tuttav töö. Ja ära tuli ta niikuinii võtta, sest sellises olekus ei saa autot ka nööri otsas kuskile viia. 

Esimene kardaanirist oli kardaani küljes, ja terve, aga sellel järgmisel detailil, mis läheb otsapidi käigukasti, oli üks “kõrv” lahti murdunud. Asi selge.


Hästi udune pilt katkisest detailist, millel on kindlasti olemas mingi ametlik nimetus (a la kardaani ots ??).




Edasi läks nii, et võtsin kaasa katkise osa ja MAZDA venekeelse hooldusmanuaali (venekeelne on detailsem ja rohkemate piltidega, kui ingliskeelne juhend), ning üks kohalik viis mind oma autoga  varuosakauplusesse, ja paari minutiga oli riiulitest leitud uus kardaanirist, aga katkist detaili kohal ei olnud, ja enne homset seda olevat võimalik saada. Leiti enam vähem sarnane jupp, aga mõõdud olid hoopis teised. Vähemalt seda nad teadsid, et Mazda E2200 ja Kia Besta jupid on sarnased.

Helistamise peale ilmus kohale mehaanik, kes vaatas samuti katkist detaili ja põhimõtteliselt olid nad valmis järgine päev selle kardaani jälle kokku panema. Tore. Ma olen kunagi ammu ise kardaaniriste ka vahetanud, aga alati on parem teha seda tööd kuskil töökojas, kui et köögitrepil või lihtsalt tänava äärekivil. Katkise detaili jätsin kauplusesse, kuna nad soovisid võrrelda, et kas tuuakse ikka õige osa.

Seejärel viis mehaanik mind tagasi bussi juurde, ma andsin talle ülejäänud kardaani kaasa, et ta saaks selle vajaliku osa saabudes kokku panna, ja ma püüdsin talle selgeks teha, et nüüd oleks vaja buss toimetada tagasi kämpingusse, sest ma ei saa ju siin keset linna ööbida, esiteks asub buss kallakul jne. Näitasin talle linna kaardil, kuhu oleks vaja buss tõmmata, aga midagi läks järjekordselt tõlkes kaduma, nii et mehaanik sõitis oma väikese autoga minema ja sel päeval ma teda rohkem ei näinud.
  
Edasi. Puksiiri leidmisele kulus järgmine tund, alustuseks võtsin kaasa Eesti-Hispaania sõnastiku ja läksin paarisaja meetri kaugusel asuvasse tanklasse, lootuses, et tanklatöötajad oskavad edasi juhatada. Oskasid, ja näitasid isegi kaardil, kuskohast puksiiri võib leida. Tänu tanklas kohvi joonud kohalikule taksojuhile oli koha ülesleidmine minutite küsimus, ainult et – puksiiril kastis kuhi mulda, ja ta ei olnud nagu valmis bussi pukseerima. Järgmises firmas öeldi, et neil on nii palju tööd, ja alles kolmandas töökojas oldi pukseerimiseks valmis. Kui see linn oleks siledal maal, siis võiks ju pukseerida suvalise autoga, buss on ju alla 2,4 tonni, aga Pichilemu on ju künklik, tõusude ja laskumistega.

Veel pool tundi, ja buss oli tagasi kämpingus. Nüüd võiks teha väikese vahekokkuvõtte, ja mõelda, et MIKS see detail katki läks. Kõige lihtsam oleks öelda, et noh, buss on ju vana ja nii edasi, ja nii edasi. Buss pole tõepoolsest uus, ikkagi 1987 aasta väljalase, aga momendil pole see üldse näitaja väga lihtsal põhjusel.

Ma sain selle kardaani Lõuna-Aafika Vabariigist, sealse töökoja väitel pidi see olema uus, ja nägi välja samuti nagu uus. Esmapilgul.

Tegelikult olin ise loll, ja ei osanud eristada taastatud kardaani ja uut. Nad ise pakkusid seda uue pähe, sest bussil vajasid vahetamist kardaaniristid, ja seesama käigukasti sisse mineva detaili ots oli kriimuline, ja käigukasti tagumine simmer vajas vahetamist. Sel momendil tundus olevat õige otsus panna uus, kui et hakata kriime välja lihvima ja siis on ju vaja simmeri vedru ka pingutada ja kes teab, kas see pidama jääb.


Tagantjärgi on muidugi hea tark olla. Pilt on tehtud eelmise aasta 1 veebruaril, ja vana kardaani võtsin muidugi kaasa, et las olla, äkki läheb vaja. Järgmise nelja kuu ja 18 tuhande km läbimisel seda vaja ei läinud, ning siis tegin järgmise vea, ma ei hakanud vana kardaani siia Lõuna-Ameerikasse kaasa võtma, vaid jätsin Kaplinna kämpingusse. Miks? Sest Namiibias ja Botswanas oli liivas sõitmist ja siis on auto kaal oluline ja iga lisakilo loeb ja liivaseid radu jätkub ka siia kontenendile ja millegipärast arvasin, et Lõuna-Ameerikas on varuosadega lihtsam, kui Aafrikas. 

Nii et see nn uus kardaan (taastatud) pidas vastu 45 tuh km. Ning veel – peaaegu kõik LAV-is paigaldatud osad on tänaseks jälle puruks läinud. Alates tagumise rattalaagri kinnitusest, mis pidas vastu Uruguaini, mootori ja käigukasti vahelist tihendit vahetati 3 korda, ja nüüd siis kardaan.

Ma saan veel kuidagi aru, et katki läheb 26 aastat vana detail, aga uued asjad võiks ikka paar aastat vastu pidada. LAV-is tehtud töö kvaliteet on muidugi omaette teema, üks Pretorias vahetatud rattalaager pidas vastu ainult 10 kilomeetrit ja viga oli hoopis paigalduses.

Ok, tuleme nüüd tagasi Pichilemusse. Järgmine päev kell kaks oli kaupluses, nagu kokku lepitud, ja veidi aja pärast tuli mehaanik, kardaan kaenlas. Ja kuna uut juppi polnud saadaval, siis oli katkine detail kokku keevitatud. Nende jutu järgi korralikult.

Võtsime kaasa paar liitrit käigukasti õli ja sõitsime kämpingusse, ning lühidalt öeldes sai bussi jälle liikuma. Aga omal oli selge, et nüüd tuleb sõita otse Santiagosse ja otsida Mazda või Kia esindustest uus detail. Mingi eelarvamus on keevitatud asjade suhtes.

Siin on juba plaanilise õlivahetus asjad.


Õlifiltrid ja kütusefiltri sain kauplusest, aga õiges mõõdus õhufiltrit ei leitud. Ronisin uuesti keset linna auto alla, keerasin õhufiltri maha ja viisin kauplusesse võrdlemiseks, aga õiget ei leitudki.


Mehaaniku juures õli vahetamas. Ma ei hakanud ise vahetama, sest parem on seda teha vastavas kohas, ja ma lootsin, et siin on mingi tõstuk või kanal, ja saab autot korralikult üle vaadata. Kaugel garaazinurgas oli üks kanal küll, aga kogu õlivahetus käis lihtsalt keset hoovi. Põhjakaitse maha, õli välja, uued filtrid külge ja põhjakaitse tagasi.

Korraks tundus, et asi on jälle ok ja võib edasi liikuda. Aga ei. Sõitsin kesklinna, ja parkisin keset teed, nagu kohalik etikett ette näeb (tee keskel oli eraldusriba asemel parkimiskohad!), ja poole tunni pärast bussi juurde tagasi tulles hakkas silma värsed õlitilgad bussi all. Ega väga ei imestanud. Jälle tagasi kämpingusse ja auto alla. Kardaanirist oli värske õliga koos, ning pikemalt süvenemata arvasin, et ju siis sai simmer ka kannatada.
 
Järgmine päev, uus simmer enne paigaldust.

Töökojas pandi paigalamisel ilusasti silikooni vahele ja poole tunni pärast pidi olema kõik ok. Pidi olema, aga tegelikult oli pärast kämpingusse jõudmist kõik alt jälle õline. Jälle oma viga, kõik tuleb ikka ise üle vaadata, lähemal vaatlusel selgus, et viga polnudki simmeris, vaid keevitatud detaili keskel olev auk oli sulgemata, ja seal see õli välja tuligi.

Kiire ajutine lahendus – panin kaltsu augu ette, et õli välja ei voolaks, tõmbasin kahe plastmassist vitsaga kinni.


Töökojani saab sõita, sinna on kilomeeter.


Siin on näha keevitus, ja ma väga loodan, et peab vastu 200 kilomeetrit kuni Santiagoni.

Aga õlileke tuleb siin pidama saada, täna on pühapäev, ja homme tuleb jälle töökotta minna, sest õlilekkega ei saa edasi sõita.

Postituse kokkuvõtteks võib öelda, et tegelikult läks ju väga hästi, et see juhtus tsiviliseeritud riigis, ja keset linna, mitte kuskil Patagoonia tühjuses või kitsal mägiteel bussi ümber keerates. Hoopis hullem oleks, kui see oleks juhtunud näiteks Namiibias, kus pole sadade kilomeetrite kaupa mingit asustust, Ja Tšiilis on nii Mazda kui ka Kia esindused, sest Mazdale pole Argentinast suurt midagi leida.

Lugu jätkub homme.