No Ferry?

11.10.2013-13.10.2013
Reisi algusest 106 697 km
Teekond: Paramaribo – Albina – Paramaribo (295 km)

Kõigi kolme Guyana kohta saab öelda, et “One road In, One Road Out”, kuid Suriname ja French Guyana kohta oleks täpsem väljend “One Ferry In, One Ferry Out”. Riikidevaheline piir kulgeb mööda jõge, ja sildade asemel on toimiv paadiliiklus, ning autod peaksid saama üle jõe praamiga. Ja üldiselt saavadki, aga mõnikord juhtub nii, et praam läheb remonti või hooldusesse, ning mitte üheks või kaheks päevaks vaid hoopis pikemaks ajaks.

Praegune pikem aeg pidi kestma kuni 28 oktoobrini, oli viimane Paramaribost saadud info. Ja niikaua autodega üle jõe ei saa, varupraami ei pidavat olema.

Kuna keegi ei osanud alternatiivide kohta midagi öelda, siis oli ainus võimalus sõita kohapeale Albinasse asja uurima. Albina on Suriname poolne piirilinn, teisel pool on Pr.Guyana ja piirilinnaks St Laurent.


Albina reisisadam.


Kaugemal  paistab Prantsuse Guyana, tükike Euroopa Liitu Lõuna-Ameerikas. Seljakotireisijal poleks edasiliikumisega mingit probleemi, ma ei saa autot veel seismagi jätta, kui juba pakutakse üleveoteenust. Hind on alguses 20 Suriname dollarit, ja läheb iga minutiga osavamaks. Istu aga paati ja sõida. Keegi ei kontrolli ei passi ega midagi, sest piiri ja tollipunkt asub mitusada meetrit eemal, seal, praamisadamas.

Aga see hind on reisijale, mitte autole. Veidi aja pärast avastatakse, et ka auto saaks kuidagi üle, kui üle kahe paadi lauad naelutada. See on tegelikult tuttav tehnoloogia, ja paadimeeste sõnul on nad nii varem ka teinud. Küsimuse peale, et millal viimati, saan vastuseks, et eile. Tore. Kohe väga tore. Ja et auto üleveo hind on alguses nii 200 Eurot, ja võib-olla saab ka alla. Aga kummalisel kombel ei ole mitte kellelgi eilsest üleveost mitte ühtegi pilti, mis sest, et kõikjal on kaameratega mobiilid.

Võib-olla ei pannud keegi tähelegi, kui autot kahe kokkuseotud paadiga üle jõe toimetati, või kes teab. Edasine keskustelu tundub igatahes mõttetu.

Eemal tollipunktis ei ole ametnikud sellisest üleveost kuulnudki, nagu arvata võiski. Kahe paadi kokkusidumise jutt teeb päeva rõõmsamaks. Ja ka nemad kinnitavad, et mingit ametlikku sõidukite vedu kahe riigi vahel ei toimu, kuid tunni aja pärast saabub Pr.Guyana poolt üks mootorratas väikese pargasega, ja siis on võimalus ülevedajatega suhelda. 


Niikaua on aega riingi vaadata ja oodata. Sadamakail on puuviljad, mis lähevad teisel pool jõge asuvasse Euroopa Liitu.


Paadiga.




Ankur.


Seejärel paistab kaugemalt mingi tavalisest suurem veesõiduk, millel on …………… Harley Davidson!!


Motomatkajad on pärit Tsehhist, neil on selja taga reis Alaskalt alla Ushuaiasse mööda läänerannikut, ja nüüd sõidetakse mööda idarannikut üles.

Around the World. Suriname on neil 66-s riik, ja pikemalt saab lugeda  http://www.worldismine.com/


Vahetame infot teede seisukorra kohta, et Lethem-Lindeni tee on sõidetav, ja saan teada, et Pr.Guyana ja Brasiilia vahele ehitatud sild ei ole ikka veel avatud, vaid ka seal käib praam. Vähemalt käis paar päeva tagasi. Hea seegi. Sinna on veel üksjagu maad, kõigepealt on vaja siit jõest üle saada.

Pargas näeb välja piisavalt suur, ja buss peaks peale mahtuma, aga siin tekib esimene tõrge, paadimees teatab, et pargas “ei ole autoriseeritud” autode üleveoks, ja autoriseeringut ehk luba saab teiselt poolt. St Prantsuse Guyana poolt. Prantsuse  poole saab suvalise paadiga, aga kuna aeg oli juba hiline, jääb sõit ja asja täpsustamine järgmiseks hommikuks. Öö möödub kohaliku sõjaväeosa territooriumil, hea turvaline koht magamiseks.

Riikidevahelise liikumisega on nii, nagu tavaliselt piirilinnades, kes tahab, sõidab üle piiri ja piirivalvet ei hakata sellise väikese asja pärast tülitama. Istud paati ja 10 minuti pärast oled teisel pool.

Jätkub…