Teekond Georgetowni

26.09.2013 – 27.09.2013
Teekond: Lethem – Kurupukari - Linden – Georgetown (531 km)
Riik: Guyana


Vihmametsa asemel on vaheldusena kahel pool teed ehtne savann.




Termiitide pesa.




Tee on tolmav, keskmiselt auklik ja parasjagu treppi sõidetud. Aga kuiv, ja see on oluline. Kui vastutulevate autode järgi ennustada, siis peaks tee olema Toyota minibussiga läbitav, mis on esimene hea näitaja.


Vahepeal on jälle meeldetuletus, et tuleb sõita vasakul teepoolel. Praktikas sõidetakse vähem auklikul teepoolel.


Ja suure auto järgi saab oletada, et sillad on samuti tugevamad.


Pärast suure auto möödumist on õigem oodata, sest muidu pole midagi näha, mis ees toimub. Pärast tolmu vähenemist tuleb teine suur veok, ja kõik kordub, ja siis veel üks. Minuti pärast saab aknad jälle lahti teha, sest väljas on juba hommikul üle 30-ne soojakraadi ja sees kisub ka saunaks, kui kasvõi korraks aknad kinni panna.










Kuivaga on tee ok, aga vihmaperioodil??




Mõnes kohas on tavalisest suurem auk.










Järgmine plaaniväline peatus, siin parandatakse silda ja aega läheb nii pool tundi. Kuni sild jälle sõidukõlbulikuks saab.


Seejärel öeldi, et sõida, sest enamus laudu on paigas, ja rohkem pole vaja siin oodata.


Paljud väiksemad sõidukid on varustatud vintsiga.


Ja tüüpilised veokid. Bedford on muidu igati hea läbivusega, aga miinuseks on, et pärast ongi teed ainult Bedfordiga läbitavad.


Ja ka siin hakkab sadama, aga mitte kauaks, praegu on ikkagi vähem vihmane periood. Poole tunni pärast jääb vihm järele.


Tee on veidi porine, neid kohti on pidevalt, aga kõik on kergelt läbitavad, peaasi, et pole liiga libe ja sõiduk rooli kuulab. 






Tõkkepuu ja kontrollpost. Siin tuleb auto seisma jätta, ja minna tee kõrval asuvasse majakesse oma pabereid ette näitama ja ennast registreerima. Registreeritakse kahe ametniku juures, mõlemas kohas kirjutatakse andmed suurde kaustikusse. Seejärel tullakse kolme mehega autot läbi otsima, kõigepealt uuritakse ja kraabitakse registreerimisnumbrit, vist ehtsuse kontroll.

Järgmisena hakatakse sisemuses midagi otsima. Sees on kõik ülitolmune. Mul on magamisase tolmu eest kinni kaetud, aga madratsi alla vaadatakse vist oma kolm korda. Ja istme taha, jne, jne. Aga midagi nagu ei leita. Küsin lõpuks, et mida nad siis loodavad leida, ja vastus on et “gun”. Mul ei ole püssi ega muud sarnast kraami ja nii ka vastan. Sest Guyana pidi olema “safe”, ja püssi pole vaja. Tundub, et sellest piisab, sest natukese aja pärast saan edasi sõita.


Jõuan Essequibo jõe äärde ja praam on parasjagu teisel pool. Praam kohalekutsumiseks tuleb anda signaali, ja mitu korda.


Ma olin lugenud mitmest kohast, et Kurupukari praamile kohapeal mingeid pileteid ei müüda, vaid pilet tuleb osta Georgetownist. Ja et on ainult edasi-tagasi pilet. Ja ma siis üritasin Lethemis asja enne uurida, sest Kurupukari on ikkagi 200 kilomeetri kaugusel, aga praami kohta ei osatud kusagil midagi öelda.

Tollis veel helistati kuhugi, et täpsemat infot saada, aga ei midagi. Niipalju lohutati, et kui ikka üldse üle ei saa, siis sõida siia tagasi ja hakkame asja uurima. Hea lohutus seegi, aga sõita 200 km ja siis tagasi 200 km ja siis veel 200 km? 




Praktikas lahenes asi nii, et sõitsin tagurpidi praamile, ja kuna keegi piletiostmisest mingit juttu ei teinud, siis ma ei hakanud ise ka midagi torkima. St. piletit on vaja, kui ma kavatsen Georgetownist siiapoole sõita.


Teisel pool jõge on söögikoht, saab jalgu puhata, ja neil pole midagi selle vastu, kui ma siia maja kõrvale ööbima jään.


Öömaja. Pikapeale saab suure tolmu bussist välja, aga see on korraks, sest üks päev sõitu on veel ees.


Hommikul teekond jätkub, siinpool jõge on mets tihedam.




Õnnetus juhtus päev tagasi, ja kohalike sõnul oli juht magama jäänud. Sest siin sõidetakse ka öösel, reisijatevedu käib peaaegu ilma peatusteta.




Mahajäetud ekskavaator peaaegu keset teed.




Mabura. Järgmine politsei kontrollpost, millest ma oleksin esimese hooga mööda sõitnud. Tõkkepuud või nööri ju  ei olnud. Ise ei tule ju eurooplase mõistusega selle peale, et kuskilt külast läbisõidul tuleb ennast politseis registreerida, ja ette näidata kõik piirilt saaadud autodokumendid, ja loomulikult pass.


Vähemalt suured augud on ära parandatud.


Tee läheb laiemaks, keskmine osa on nii auklik ja treppi sõidetud, et uus tee on tekkinud mõlemale poole teetammi kõrvale.




Linden on juba suurem linn ja siit edasi on juba asfalt.


Nii nad siin sõidavad, kastis, ja vahel ka mõne auto katusel.

Enne Georgetowni oli teel veel üks politseikontroll, kinni peeti vist kõik liiklejad, ja jälle oli vaja kõiki dokumente, ning dokumente väga ei vaadatudki, sest peagi läks jutt hoopis teemale, et mingi drink vaja talle anda vms. Niisugune ümbernurgajutt, mille peale näitasin tühja cocapudelt, et näe, oli jah drink, aga nüüd on täitsa otsas, et lihtsalt ei ole. Ja seejärel küsisin oma paberitele näidates konkreetselt, et kas kõik on ok, ja et ma nüüd siis sõidan edasi, kui kõik on ok, ja asi oli selleks korraks lahendatud.


Georgtown.

St George Cathedral, ehitamist alustati 1889, kirik avati 1894 aastal, ning ehitus sai lõplikult valmis 1899 aastal. Katedraal peaks olema maailma kõige kõrgeim puitehitis.


City Hall

Copy/paste Wikipediast: Georgetown City Hall is often described as "the most picturesque structure" and "the most handsome building in Georgetown", as well as "one of the finest examples of Gothic architecture in the Caribbean". In 1995, the Government of Guyana proposed Georgetown City Hall as a UNESCO World Heritage Site. The building currently occupies the status of "tentative listing". Link

Igatahes esmamulje linnast on igati positiivne.

Igapäevaolmest ka paar rida. Bussi sisemus on kaetud paksu punase tolmuga, kaasa arvatud seinad ja lagi. Kulub tunde, ja hulgem vett, et sisemuse saaks veidi puhtamaks. Ja see kinnitab veelkord, et kõik, mis võimalik (toit, riided, varuosad) tuleb hoida tolmukindlates ja tugevates plastmass kastides.

Jätkub.