Prantsuse Guajaana

13.10.2013 – 15.10.2013
Reisi algusest 106923 km
Teekond: Paramaribo – Albina – St.Laurent  Du Moroni – Mana – Aouara (226 km).

Hommikul sõidame prantsuse poole asja uurima, sest neid ülesõitu soovijaid on veel. Aleksey ja Dawen reisivad juba aasta otsa väikese Peugeot kaubikuga mööda Lõuna-Ameerikat. Kohapeal, selgub et mingit eriluba selle väikese pargase jaoks pole kusagilt võtta, ja tegelikult polegi seda vaja. Tolli sõnul on vaja oma pass ja auto pass ja kindlustus. Ja ongi peaaegu kõik, aga kuna ülevedu jääb esmaspäevaks, ja esmaspäeval on siin teine vahetus, siis soovitatakse esmaspäeval enne ülevedu dokumendid ka teisele vahetusele ette näidata. Et oleks kindlam.

Esmaspäeval näitame uutele meestele paberid ette, ja ka nemad kinnitavad, et igaüks võib üle jõe sõita, millega tahab, ja muidugi omal vastutusel. St kui see parv põhja läheb, siis nagu pole mõtet kedagi teist peale iseenda süüdistada. Iseenesest mõistlik suhtumine, pole mõtetut ülereguleerimist ja igaüks vastutab ise oma tegude eest. Ja veel öeldakse, et kui te siia maabuda ei saa ja maabute kusagil mujal, siis tuleb ikkagi mööda teed siia sõita ja paberid ette näidata.
   

Vormistame sõidukid Surinamest välja, mis tähendab, et tollimees võtab ajutise sisseveo paberid ära. Ja piirivalve lisab passi veel ühe templi.


Seejärel läheb tund aega, kuni “praam” saabub, ja Peugeot kui väiksem ja kergem auto läheb esimesena reisile.




Ootan, ootan, ootan. Praami ei paista, pikka aega, aga lõpuks on ta tagasi, ja sõidan bussiga tagurpidi praamile.


Mitme mehega lükatakse praam kaldast eemale, ja sõit võib alata.







 Jõeületus võtab aega pool tundi, teisel pool on piirivalves jälle uus vahetus, näitan ette oma passi, ja autopaberid. Ehkki tegemist on Euroopa liiduga, lisandub passi Prantsuse Guajaanasse sisenemise tempel. Autoga läheb lihtsamalt, sest auto on Eesti registris ja seega pole sellele vaja mingit sissevedu vormistada. Korraks vaadatakse rohelist kaarti ja ongi kõik. Sõida aga edasi.

Prantsuse Guajaana on prantsuse meretagune piirkond ja ta on pindalalt suurim Prantsuse departemang. pindala on 86 tuh/km, ja elanikke on 236 tuhat.

Autodel on prantsuse numbrimärgid, ja kauplustes kehtib euro. Hinnad on natuke kallimad, kui Euroopas, vähemalt esmapilgul. Bensiiniliiter on 1,7 Eur ja diisel üle 1,5 Euri.


Prantsuse Guajaana piiripunkt kaugemalt.


Uus riik ja uued maakaardid. Parempoolne kaart “Surinam ja French Guiana” oli müügil Paramaribos, ja vasakpoolse turistikaardi sain piirilt.


Kell on juba piisavalt õhtune, nii et pikka sõitu pole mõtet ette võtta, ookeani äärde on paarkümmend kilomeetrit.


Õhtune peatuspaik, vaikne ja rahulik. Ookeani vesi on soe nagu supp, ei mingit karastavat jahedust. Aga koos pimedusega saabuvad verejanulised sääsed, kes hammustavad läbi riiete, hea seegi, et siin piirkonnas pole malaariat. 


Rand, esmapilgul oleks nagu Eesti rand, ja siis nagu ei ole ka. Kaldal kasvavad palmid.


Linnud on samuti erinevad.




Tallinna kilu asemel on kaldaliival hoopis kummaline lapik railaadne kala


Või ümmargune.








Kourou.


Ööbimispaik kaldaäärse hotelli parklas. Turvaline ja valgustatud, muu olme on null.


Jätkub.