Teel Cachi suunas

1062 päev,
Reisi algusest 118 551 km
Argentina, Cachi. 

Dakar sõitis edasi Tšiili suunas, ja arvutis on veel mitusada pilti, mis ootavad sorteerimist ja üleslaadimist. Viimase kolme päeva jooksul hakkasin ennast jälle kõrgustega harjutama, st sõidad päeval 3500-4000 meetri peale, ja siis ööseks jälle madalamale.

Madalam koht oli Campo Quiano, igati tore väikelinn, korraliku munitsipaalkämpinguga, aga peaaegu internetivaba. Isegi 2G ei tahtnud töödata, aga see pole praegu üldse oluline. Praegu tuleb siia hoopis teistsugune lugu.


Andid


Tee läheb järjest kõrgemale, ja vaated järjest avaramaks. Iga paari kilomeetri pärast teed peatuse, vaated on võimsad.




Kõrgemal. Pean korraks kinni, et tuldud teed jäädvustada. vaatan, et teeks veel mõne pildi, aga kuna selja tagant on kuulda aeglaselt mäkkeroniva veoauto häält, siis tundub õigem jalust ära sõita, ehk jõuab.

Panen auto käima, esimene käik sisse ja siduri lahtilaskmisel käib mingi raksatus, ning auto edasi ei liigu. Võtan käigu välja ja veok sõidab mööda.

Sisetunne ütleb, et nüüd tuleb auto alla vaadata, mis sest, et ma juba aiman, mis vaatepilt seal avaneb. Jätan mootori seisma, käsipidur peale, ja siis ….


Täpselt sama pilt, nagu 2013 aasta mais Tšiilis, Pichilemus. Ja nüüd läks puruks see Pichilemus keevitatud koht. Käigukasti sisse minev kardaani ots. Pidas vastu 26 tuhat kilomeetrit. 

Ainult et nüüd ma olen keset mägteed, aga mitte keset linna, ja lähima asustatud punktini on nii 50 kilomeetrit, hea veel, et see on suuremat sorti tee, ja siin on ikka liiklus peal.

 
Planeerimatu peatuspaik kaugemalt. Järgnevalt läksin auto alla, keerasin kardaani maha, sest maha tuli ta niikuinii võtta.

Edasi oli laias laastus kaks võimalust, esiteks, lasta auto lähimasse asustatud punkti pukseerida, kuhu on oma 70 km mägiteid. Teiseks võimaluseks oleks võtta kardaan ja purunenud otsa jupid kaasa, ja sõita mõne mööduva autoga kuskile, kus on võimalik purunenud ots jälle kokku keevitada. See tähendab, et niipalju kokku keevitada, et saaks Saltasse sõita, Salta on ikkagi suurem linn, poole miljoni elanikuga, ja siis saab seal edasi tegutseda. 

Ja kuna kell oli juba peaaegu viis, siis tundus esialgu kõige mõistlikum siia samasse tee äärde ööbima jääda, et sööks ja magaks ära, paari tunni pärast on juba pime, ja siis hommikul hakkaks edasi tegutsema. Vett ja süüa on päevadeks, nii et sellega muret ei ole. Otsisin varuosade kastist välja uue kardaaniristi, ja hakkasin mõningaid olulisi asju seljakotti pakkima, sest kes teab, kui kaua keevitamisega aega läheb, ja täitsa kaks kätt taskus pole ka mõtet minna. Momendil tundus olulisena panna kotti kaamerad ja dokumendid.

Ja siis pidas kinni üks Cachi suunas liikuv Argentina numbrimärgiga auto, küsimusega, et kas on abi vaja. Täpselt õigel ajal, ja pärast lühikest vestlust olid nad valmis mind Cachisse viima. Võtsin kardaani, seljakoti ja läpaka koti, ja sõit läks edasi. Korra sai kinnipeetud ühes teetööliste laagris, et äkki neil on keevitus kohapeal, ja saaks asja siinsamas korda, aga ei.



Ning paarikümne kilomeetri pärast olid järsku tee ääres kaks meest koos suure keevitusaparaadiga. Esialgu ei usu oma silmi, et see ei saa ju võimalik olla. Aga kõik on võimalik.


Kahjuks selgus, et teepeal siiski kardaaniotsa kokku ei saa keevitada, ja et kindlam on teha seda kuskil korralikumas kohas. Ja nii, et peaks kindlasti vastu sada kilomeetrit Saltani. Korraks tundus juba, et asi lahenebki siinsamas, aga kahjuks mitte.

Cachis juhatati tanklast edasi keevitustöökotta, aga seal öeldi, et momendil on väga kiire, aga tulgu ma homme hommikul kella 8 siia tagasi, ja selle asja saab korda. Nii et eks hommikul näeb.

Ühest küljest on nagu hästi, et ei ole kuskil keset inimtühja mägismaad, ja olukord on enam-vähem kontrolli all, aga teisest küljest võiks niisugune asi jääda juhtumata. Ma saan aru, kui katki läheb asi, mis on vana, ja kui oleks ära lagunenud selle bussi 27-aastane originaalkardaan, aga all oli ju Lõuna-Aafrika Vabariigist ostetud uus kardaan, mis pidas vastu aasta, enne kui Tšiilis katki läks, ja praegu andis järgi hoopis keevitus. Võib-olla seda kohta ei saagi niimoodi keevitada, et jäädavalt vastu peab, st et rohkem katki ei lähe.

Ja kui viimati Brasiilias esimest kardaaniristi vahetati, oli väljast kõik ok, aga ju siis haamriga tehti keevitatud kohale liiga.

Aga tagantjärgi tark olles oleks pidanud jääma eelmisel aastal niikauaks Santiagosse, kuni uus detail olemas, mis sest, et nad seda kuskilt ei suutnud leida. Ka originaalosadega kauplevad poed vastasid eitavalt. Sama lugu oli ka Peruus ja Brasiilias, otsid ja küsid, aga just sellele autole ei ole. Ju siis sai vähe otsitud.

Mõned pildid õhtusest Cachi linnast.







Nii et hoopis niisugune lugu vahelduseks. Eks kaardi pealt on näha, millal auto jälle liikuma hakkab.

Jätkub ...