Paso de Jama

1128 päev,
22.03.2014
Reisi algusest 121 549 km
Teekond: Cusques – Paso de Jama (ehk siis Argentina-Tšiili piir) – San Pedro de Atacama (267 km).

Abra de Acay, ehk siis Ruta 40 kõige kõrgem punkt jääb praegu külastamata. Sest Argentinas viibimise aeg (90 päeva) hakkab otsa saama ja niisuguses väheasustatud piirkonnas liikumisel peab alati olema ajavaru. St et ei pea, aga võiks olla. Ning Polvorilla viadukti ning selle ümbruse tahaks ka ilusa ilmaga üle vaadata, seal läheb ka vähemalt pool päeva. Ja nii pole mõtet, et sõidad kiiruga kohale, teed autoaknast kohustusliku pildi, enne kui tolmupilv jõuab maha vajuda, ja sõidad siis ikkagi Tšiili suunas.


Nii et parem juba rahulikult Tšiili poole kulgeda. Piirile lähenedes selgub, et pole mõtet üldse kiirustada, sest kümmekond  kilomeetrit enne piiri sõitis samas suunas suur liinibuss. Praktikas tähendab see, et piiripunkt on bussireisijaid ja nende pagasit täis. Õnneks on see suur ja arvestatava liikusega piiripunkt.
Niisugustes suurtes piiripunktides toimub vormistus tavaliselt kiiresti, ja välismaa registreerimisnumbritega auto ei tekita üldjuhul erilist elevust. Ma ei hakka üldse suure bussi reisijate vahele trügima, sest pagasi tollikontroll toimub erinevalt. Suure bussi küljeluugid on lahti, ja kõik reisijate pagas läheb läbi tollimajas oleva suure röntgeni, st kõik kotid ja kompsud valgustatakse läbi.

Väikse sõiduki puhul on protseduur teine, pargid auto tollimaja kõrvale, ja marsid sisse, kaks kätt taskus. St kaasas on oma pass, ja auto pass ja igaks juhuks juhiload. Pluss muidugi Argentina ajutise sisseveo paber. Kõik on võimalik vormistada ühes hoones, ühes ruures ruumis, sest siin on koos Argentina ja Tšiili ametnikud.

Ning siis ootad, kuni kõik bussireisijad saavad oma vormistused vormistatud, ja pääsed lõpuks leti äärde.

Kõigepealt lisandub passi Argentinast väljumise tempel, ja kuna ma olen isikliku sõidukiga, siis saan veel ühe paberi, kuhu hakkab templeid kogunema.


Järgmisena võetakse ära auto sisseveo paber, ja Argentinaga on selleks korraks asi ühel pool. Kaks meetrit eemal, järgmise luugi juures saan passi järjekordse Tšiili templi. Eesti olemasolu teatakse. Et on kuskil kaugel, põhjas, ja seal on külm. Hoopis külmem, kui siin mägedes. Et on miinus 20 ja mõnikord miinus 25. Need numbrid võtavad kohe tõsiseks. Aga et jääkaru meil ei ole. Lühike geograafiaalane vestlus saab läbi, ja järgmise luugi juures algab auto riiki vormistamine.

Tegelikult polegi muud vaja, kui auto numbrit, sest ülejäänud andmed on arvutis olemas. Auto vanus ja värv ja omaniku nimi. Vajalik paber prinditakse välja, ja seejärel tullakse korraks autot vaatama. Täpsemalt mitte autot, vaid et kas autos pole mingeid värskeid puu- ja juurvilju. Toorest lihast rääkimata. Keedetud munad on lubatud. Ülevaatus võtab aega alla minuti, ja kuna külmutust ei ole, siis nagu polegi kuskile vaadata. Kinnitan lisaks, et peale kohvi ja mõne konservi pole midagi söödavat, ja et see on juba mitmes kord siia riiki saabuda, see tähendab, et reeglid on aja jooksul selgeks saanud. Ja ongi selleks korraks kõik.

Piir ise on mõned kilomeetrid edasi. Ja 4320 meetri kõrgusel.


Ees on Tšiili.


Ja sealpool on Argentina.


Salar de Quisiquiro




Liikust suurt ei ole, aga mitmes kohas on teepiirded maha sõidetud.


Tee läheb järjest kõrgemale, ja esimene käik on liikumiseks just paras. 15 km tunnis, ja võiks öelda, et kiiret ju pole, aga tegelikult lihtsalt kiiremini ei saa, ja teise käiguga sõitmiseks pole õhus piisavalt hapnikku.

Lõpuks on mäed ületatud, ja algab pikk laskumine, 4800 meetri pealt 2400 meetri peale. Ühel pikemal ja sirgema lõigul hakkab silma tee ääres seisev ülestõstetud kapotiga uuem Mercedes, ja juht askeldamas 5 liitrilise veepudeliga. See ei ole niisuguse auto juures eriti tavaline tegevus, ja igaks juhuks pean kinni, et küsida, kas kõik on ikka ok. Esimese hooga vastatakse ,et on ok, aga kohe jätkatakse, et tegelikult ikka ei ole ok. See tähendab, et kõik sissekallatud vesi voolab altpoolt välja, ja masin ei käivitu. Ja nii juba tund aega. Ja kell on juba viis, ning kui nad minema ei saa, siis siin on paras külm ööbida Ja auto on Paraguai numbritega, nii et tegemist ei ole kohalikega.

Ega edasi polegi mingit suurt valikut. Oleks manuaalkastiga auto ja sile maa, siis viiks nad järgmisesse asustatud punkti, aga see auto automaatkastiga ja siin ei ole ju sile maa, vaid ees on üle 40 kilomeetri laskumist, ning kõrguste vahe on üle 2 kilomeetri. Ja kui mootor ei tööta, siis pole piduritest ka mõtet pikalt rääkida. Pakun välja, et viin nad San Pedro de Atacamasse, ja siis nad saavad juba edasi asja korraldada. Puksiiri abil. Tšiili on õnneks piisavalt arenenud riik. Õhtul näen neid juhuslikult linnapeal, ja nad kinnitavad, et olukord on kontrolli all, ning homme tuuakse auto mägedest ära. 


San Pedro de Atacama ja laamad ning lambad linnatänavail.





ja GPSi jälg


View Larger Map
Jätkub... San Pedro de Atacama ümbrusest pikemalt juba järgmistes postitustes.