Ruta 40, Susques

Päevad 1125-1127
19.03.2014 – 21.03.2014
Reisi algusest 121 282 km
Teekond:  Kivi tagant – Coyagua – Coranzuli - Susques – Huancar – Puesto Sey – Huancar – Susques (305 km).

Kõigepealt läheb sõit jälle lõuna suunas.


Laamad.


Veel mõned.


Ja veel üks suurem isend eriti paksu karvaga. Kohanenud jahedate öödega.


Teeääred mäed. Valged ja punased.








Suure maantee ääres ööbimas. Kaugemal on söögikoht ja öömaja ning teisel pool on tankla (ei ole pildil).


Hommikul on vaja Susques üle vaadata.  Linna sissepääsu kõrval on turismiinfo, uks on lahti, aga siin on vist iseteenindus, sest laudadelt võib võtta erinevaid kaarte ja muud kasulikku reklaamaterjali, ja letil on kauss, kuhu jäetakse raha. Arvatavasti on teenindaja momendil kuskil mujal.

Asula on nii väike, et väikese lumivalge kiriku leiab kiiresti üles. Ikkagi vaatamisväärsus nr.1 ja National Historic Monument.




Kirik ongi valmistatud kaktusepuust.




ja on õlgkatusega. Esimesed andmed kiriku kohta on aastast 1598.


Linna sissepääsu juures on üks uuem ehitis.




“Ruta Turistico” jätkub. Silti tuleks lugeda alt ülespoole, et Susques – Huancar jne.


Sildil infot pole, aga Puesto Seyst 38 km edasi on juba Polvorilla viadukt, ja veel 18 km edasi on San Antonio de Los Cobres.

Polegi palju, kokku 128 km. Paras rahulik pealelõunane teekond. Ei pea meeletult uhama. Võtad vahepeal aja maja, ja üritad pildistada kõike, mis on õige nurga all ja eest ära ei jookse.




Huancar






Puesto Sey

Edasi läheb lugu jamaks. Ootamatult. Ilusad pildid saavad ka otsa.

Kell on üks läbi, tee on jõudnud aegamisi juba 4000 meetri kõrguseni, ja minek tundub kuidagi vaevaline. Gaasipedaalile vajutades tuleb tagant paksu musta tossu, ja midagi ei ole nagu õige. Ja täpselt ei saa aru, et mis, sest kui kütus oleks solk, siis oleks see juba varem tunda andnud, sest vahepeal olid järsemad tõusud. Nii et kütuse kaela ei saa ka kõike ajada. 4000 meetrit pole ka nüüd see kõrgus, mis normaalse kütusega võiks minged probleeme tekitada.

Aga kui midagi tundub vale, siis on aeg seisma jääda, ja vale asi üles leida. Jätad auto teeäärde seisma, ja käid ja katsud kõigepealt üle, mis temperatuuriga on veljed, lihtne tegevus. Et kui temp.on ok, siis saab mõned jamad kohe välistada. Seekord läheb nii, et kolm tk on normis, ja parem tagumine on tuline. Midagi pole siin õige, ja kõige kindlam on ratas maha võtta, ja järele vaadata. Et kas on klotsidega midagi lahti, või on hoopis rattalaager.

Terve piduritrummel on kuum, nii keskelt kui ka äärtest, mis tähendab, et siin on midagi väga korrast ära. Trummel maha, ja asi on selge – poolteljel on sees korralik loks, üles-alla paar millimeetrit, ja väljapoole samuti.

Ega sellises olukorras polegi midagi pikalt mõelda, edasi niimoodi sõita ei saa, see on selge. Kõige targem ja ühtlasi kõige aeganõudvam tegu oleks hakata siinsamas rattalaagrit vahetama, sest tegelikult on tagavaralaager kaasas (isegi kaks), ja muud vajalikud kinnitused ka. Kui nendest piisab. See “kui piisab” on määramata suurus. Kui ei piisa, siis koht on ikka eriliselt inimtühi. Ja kui kogu värgi üldse käepäraste vahenditega lahti saab, sest selle poole rattalaager on siiani vahetamata, ja muid polte keerati viimati peaagu 4 aastat tagasi, siis kui difrit vahetati. Ja see oli ikka ammu, 2010 kevadel enne teist Aafrikareisi, tuleb meelde.

Ning siis keerati kõik kõvasti kinni. Nii kõvasti, et siiani pole ise lahti rappunud, vaatamata läbitud teedele.
Ja peale pooltelje poltide on veel vaja lahti keerata piduritorud, ja pärast tagasi panna, ja siis kuidagi üksi pidurid ära õhutada. Pole ka just eriti tore ettevõtmine, eriti üksi. Seda kõike on ikkagi parem teha mingisuguseski asustatud punktis, tee ääres remontimine jääb viimaseks võimaluseks, kui enam üldse sõita ei saa.

Põhimõtteliselt jääbki ainult üle võimalus saada kuidagi tagasi Susqueseni, kuhu on 70 kilomeetrit juba teada teed, ja mis on niivõrd suur koht, ja niivõrd olulise tee ääres, et seal peaks olema vähemalt üks remonditöökoda. Alternatiivvariant sõita edasi Cobreseni, kuhu on 60 kilomeetrit peaaegu teadmata ja veel vähem asustatud teed, jääb kiiresti kõrvale.

Keeran otsa ümber, ja hakkan aeglaselt tagasi sõitma, esimese käiguga. Nüüd on peamine tagasi jõuda, kohalejõudmise aeg on täiesti teisejärguline.  5 kilomeetri pärast teen peatuse, et pooltelje otsa temperatuuri kontrollida, koht on kuum. Tegelikult peab rattalaager enne kokkujooksmist tegema vastavat häält, millele lisandub valge suits, nii, nagu juhtus Pretorias. Häält ei ole õnneks kuulda.

Sõidad, peatud, tõstad tungrauaga autot, keerad ratast, et teada saada, kas olukord on hullemaks läinud. Ei ole, sõidad teosammul edasi. Tee on parasjagu treppis, ja muidu konarlik. Sõidad. Kuulad, et iga vähegi tavapärasest erineva hääle peale peatuda. Teed järgmise peatuse, et hetkeseisu üle vaadata. Ja nii edasi ….

Tunnid lähevad, pikapeale jääb seljataha esimene 10 kilomeertrit, siis järgmine, ja siis on juba 30 km läbi. Ees on teist samapalju. Sõidad, peatud, sõidad edasi. Järgmine 5 km saab läbi, siis veel 5 km.

Velg on kuum, aga laagri kokkujooksmise häält ei ole, “Läänerindel muutusteta”, ütleb selle kohta vanasõna. “Tasa sõuad, kaugemale jõuad”, tuleb järgmine tarkus meelde.


Sees on kõik horisontaalsed pinnad kaetud tolmuga. Vertikaalsed samuti. Aga see pole momendil oluline, sest pikapeale hakkab tunduma, et auto jõuab ühes tükis suure teeni.


Vist 6-7 km enne suure teeni jõudmist on keegi kohalik mees tee ääres, ja viipab käega. Et kas saab edasi. Ikka saab, aga liikumine toimub aeglaselt, väga aeglaselt. Aga ikkagi kiiremini, kui jalgsi.

Kella seitsmeks jõuan tagasi suure tee äärde tuttavasse tanklasse. Kokku läks 70 kilomeetri läbimiseks 6 tundi.  Susquesse on siit veel 3 km, aga väljas hakkab hämarduma, ja siit on lihtsam juba asju edasi korraldada. Teel oli piisavalt aega mõelda, et mis teha edasi ja millises järjekorras. Pargin auto nii, et ta poleks teistel jalus, ja keeran jälle piduritrumli maha.


Küljele on loks 5 mm. Kuna kell on palju, siis jääb edasine tegevus homseks, st et keeraks ise niipalju oma jõududega lahti, kui lahti keerata annab, ja siis vaataks, mis pilt on, ja mis teha edasi.

Vahepeal saabub parklasse suurem seltskond ATV-dega, ja veidi aja pärast selgub, et nendest kaks sõidab korraks 3 km kaugusele Susquesi linna tanklasse, ja et kas ma soovin nendega kaasa tulla, et mingi töökoda leida. See on hea pakkumine, müts kõrvuni pähe, paksem jope selga, ja sõit läheb Susquesi.

Lühidalt – kuna tegemist on väikese linnaga, siis poole tunni jooksul leitakse üles nii tankla töötaja, kui ka mulle vajalik asjamees, kes on valmis järgmine hommik kell 8 kohale tulema, ja rattalagri ära vahetama. Seekord tõlkes midagi kaduma ei lähe, kuna näitlike abivahenditena on kaasas nii rattalaager kui ka muud kinnitused.


Susquesi tankla.


Tüüpiline õhtusöök Argentina moodi, see tähendab, et lihatükk ei mahu taldrikule ära, servad on üle äärte.


Järgmine hommik – ATVd lähevad edasi seiklema.


Pooltelg on tõepoolest kõvasti kinni, kuid kahe mehega ja erinevate abivahenditega saadakse lõpuks poldid lahti. WD40 saab töö käigus otsa.


Selgub, et rattalaager on terve, aga kinnituś on hakanud ennast ise lahti kerima, sest see sakiliste servadega asi (fiksaator ???, on vist õige nimi), on ovaalseks muutunud. Ühesõnaga, tundub, et olukord on lahendatav olemasolevate vahenditega.




Kokkupanemise käigus ei taha üks rõngas (salnik) oma õiget kohta leida, alloleval joonisel nr.5. Seda tahetakse panna hoopis teisele pole rattalaagrit. Sissepoole. Nii, nagu ülal punase noolega märgitud. Hispaania keeles vaielda on suhteliselt raske selgeks teha, et nii jookseb kogu kupatus 20 km pärst kokku, nagi LAVis.

Jääb nii, et teeme proovi, teised on ikkagi mitukümmend aastat seda tööd teinud. Kõik pannakse kokku, ja juba siis on tunda, et ratas ei käi vabalt ringi.

 
Teen proovisõidu, 3 km edasi, ja siis tagasi. Sellest piisab, pooltelje ots on juba kuum. Rohkem pole vaja seletada, vahepeal on lõuna, ja pärast lõunat pannakse kõik kokku vastavalt venekeelsele joonisele. Teen järgmise proovisõidu, pooltelje temperatuur on normis, kui mitte arvestada, et auto üks külg oli terve päev päikese poole.

Kõik on jälle korras. Vahepeal on päev jõudnud jälle õhtusse ja edasiliikumine jääb järgmise päeva peale. Aga sellest juba järgmises postituses.

GPSi jälg. Punasega on see tee, mida sai kaks korda sõidetud.