Tehnilised lood, dets 2014.

Et siis mõned tehnilised jutud ka vahelduseks. Üllatus tuleb tavaliselt ikka sealt, kus kõige vähem oodata. Seekord üllatas kevadel Saltas valmistatud uus radiaator.

Esimene lugu siis niisugune. Argentinasse tagasitulemise päeval panin bussi käima ja lasin kõigepealt mootoril kümmekond minutit kohapeal töötada, et laeks akud jälle korralikult ära. Istmed ilusasti üles tõstetud, et näeks, mis mootori juures toimub.

Alguses oli kõik ok, aga siis hakkas silma, et radiaatori peal oleva tosoolitaseme anduri ümbrus on märg. Värskelt. Esmapilgul tundus, et andur on lihtsalt lahti loksunud, ehkki niisama ta seismise peale lahti küll ei tohi loksuda. Et siis mootor seisma, ja proovid seda siis kinni keerata, ja millegipärast käib andur hoopis pesas ringi.

Pilt ka. Ütleb rohkem kui tuhat sõna.


Ühesõnaga erinevate metallide vahel oli tekkinud mingi reaktsioon, ja see keerme osa oli ära reageerinud. Radiaatori ülemine osa on vasest, ja see andur on vist pronksist ja keermekoht oli mulle teadmatust materjalist.


Teine pilt


siin on natuke keeret näha, aga andurit see kinni ei hoia. Ja niimoodi juba kaugele ei sõida. Aga kuna vana radiaator oli alles, ja ära viskamata, sest “mine tea, millal järsku vaja läheb”, siis tuli plaaniväliselt ette võtta radiaatori vahetus, ja seejärel otsida ümbruskonnast vastav töökoda, kes selle uue radika kuidagi korda teeks.

Radiaatoriparanduses polnudki vaja pikalt selgitada, neil oli kohe selge, et see pesa peab siin olema hoopis muust materjalist, ja lühidalt olid nad valmis selle uue radika ära parandama. Ainult et mitte ootetööna. Aga peaasi, et said aru, milles viga.

Omale samuti õppetund, juba käis peast läbi mõte, et mis sa seda poolpidust radikat katusekastis kaasa vead, uus ju olemas, ja igati ok, aga kunagi ei tea, millal võib ootamatult vaja minna. Peaasi, et korda sai.

Järgnev läheb rohkem kategooriasse hi-lifti korraline hooldus:


Vähemalt korra aastas tuleb ette võtta, mis sest, et vahepeal pole olnud vaja kasutada. On küll katusel, ja tolmu kaitseks sisse pakitud, aga ikkagi pääseb mustus ligi.


Algosad.


Puhastad aga ära, ja paned kokku tagasi.




Proovid, kas töötab, st kas tõstab auto üles, ja et kas laseb aeglaselt alla ka. Töötab küll. Võib jälle sisse pakkida.


Seal otsas võiks olla üks õige tolmukindel kott, aga praegu kaitseb tolmu eest vana matkatooli põhi. Pole midagi püsivamat, kui ajutine lahendus. Hi-lift rändab tagasi katusele. Ega seal pole ka õige koht, sest ta on päris raske, aga sealt pole teda nii lihtne ära varastada, hakkab vähem silma, ja on poltidega kõvasti katuseraami külge kinni keeratud.

Järgmine lugu.

Suunatule kohal olev mõlgiga detail. Pilt ka.


Mõlk ise on juba aastast 2011, ja tekkis Kongo DV-s viibimise teisel päeval, aga see pole praegu üldse oluline, oluline on, et see nurk on hakanud roostetama ja näeb järjest hullem välja. Otseselt sõitmist ei takista, aga tegelikult oleks viimane aeg midagi ette võtta.

Detail ise on kere küljes kruvidega kinni.


Lahtikeeramisel saab näha tagantkülge - “Dark Side Of The Moon”. Teise poole oma on veidi kobedam.


Järgnevalt võtad mõlema poole detailid kaasa, ja sead sammud järgmisesse töökotta, kus valmistatakse klaasplastist stangesid ja muud sarnast värki. Esimene käik on peaagu asjata, sest 8 detsember on siin riigipüha, ja peaaegu kõik on suletud, aga järgmisel päeval vaatab töökoja juhataja asja üle, ja lubab järgmise nädala teisipäevaks teha uued detailid, sedakorda siis plastikust.

Tegelikult läheb aega veel üks nädal, mille jooksul jõuab mitu korda Buenos Airest külatada, aga lõpuks on uued detailid käes.


Vasakul taastatud originaal, mille järgi tehti vorm (paremal), ja keskel on uus osa.


Kõik on muidu väga hästi, ilusasti valgeks värvitud, aga detail on natuke suurem, kui pidi algselt olema. Ja natuke paksem ka. Aga see on lahendatav.


Relakas on niisugusel reisil üks vajalik asi. Mõõdad ja lõikad ja mõõdad ja lõikad, ja pikapeale saab jupp õiged mõõdud.


Üks pool on paigas.




Teine pool vajab samuti lõikamist.

Aga lõpuks saab teine pool ka paika. Vähemalt need tükid enam ei roosteta. Vormid sain samuti kaasa. Lähevad katusekasti, mine tea, millal läheb jälle vaja.


Kokku siis 2340 Argentiina peesot, ehk 180 USD-d (viimati sai dollari eest juba 13 kohalikku). Originaalid oleks olnud suurusjärgus 200 EUR/tk.

Loo õppetund on see, et kui mingi asja valmimise tähtaeg öeldakse 2 päeva, siis tegelikult läheb kolm või neli, ja kui öeldakse nädal, siis võib minna ka kaks või rohkem, nii et kuskile kella peale minekut pole küll mõtet kokku leppida. Tekitab asjatut stressi.

Nüüd oli kavas see post üles panna, aga kuna kämpingu nett on järjekordselt kadunud, siis tuleb siia lühiülevaade varuosadest, mis on kaasas põhimõttel “äkki läheb vaja”:

Teine korralik generaator. Starter, mis vahetevahel töötas, ja vahetevahel mitte. Pendiks, mis muidu näeb välja töökorras, aga auto küljes olles jukerdas. Kõrgsurvepump, täiesti töökorras, millega sõitsin ise üle aasta. Täiesti uus visco ventilaator (mida nad ei tahtnud mulle Tuneesias müüa, väites, et ma paigaldan selle äkki valesti, ja siis on nemad süüdi). Eelsüüteküünlad. Esimesed ja tagumised piduriklotsid. Esimesed pidurivoolikud. Tagumised rattalaagrid koos juurdekuuluva. Sidurikorv ja ketas, täiesti talutavas korras, mis sai vahetatud, kui oli LAV-is järjekordselt käigukast maha võetud. Nüüd siis lisaks teine radiaator ja teine kardaan. Ja palju muid pudinaid, klambreid, radikakorke, ventika rihmad, jne.

Nett tuli tagasi järgmisel hommikul.

Jätkub ...