Teekond: Chilecito – Patquia – Baldecitos – PN Ischigualasto (235 km).
Ischigualasto rahvuspargi külastamiseks tuli jälle paarsada kilomeetrit lõuna suunas liikuda. Enne sõitmahakkamist aga läheb natuke aega järjekordse blogipostituse üleslaadimisele.
Chilecito keskväljakul on tasuta wifi, mis on teataval määral ühenduses välismaailmaga. Istud aga vabaõhukohvikus laua taga, ja vaatad ekraanil animatsiooni. Vaatad ja vaatad, vahepeal vajutad uuesti nuppu “Publish”, ja vaatad edasi. Poole tunni pärast tuleb järjekordne veateade, et “Cant publish files”. Vajutad uuesti, ja ootad, vaatad järgmist veateadet, ja ootad, kuni lõpuks läpaka aku hakkab tühjaks saama.
Võtad laadija, ja kolid üle turismiinfo punkti, kus on samuti wifi. Ja töötab. Ja seinast saab voolu. Ja jätkad protseduuri. See oli vist Winston Churchill, kes kunagi ütles, et “we shall never surrender”.
Pikapeale, 2 tunni jooksul jõuab 21,3 megane postitus internetti, ja siis saab edasi liikuma hakatud.
Ischigualasto ja läheduses asuv Talampaya rahvuspark kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimistusse. Ei saa ju jätta külastamata.
Pargi sissepääsu juures on täiesti ok kämpinguplats varjualustega, mis kaitsevad palava päikese eest. St varjulisi kohti jätkub neile, kes tulevad varem, ja kelle auto mahub varjualuse alla. Buss õnneks mahub. See on tegelikult oluline asi, kui väljas on temperatuur pidevalt +30 kraadi ja rohkem.
Kaugemal paistab üks mägi, mis kohe kutsub seljakotti võtma, aga kuna tunni pärast on pime, siis jääb mäega tegelemine järgmiseks päevaks.
Veel üks jäädvustus kämpinguplatsist.
Veetünnid loojuva päikese valguses. Valdavalt töötabki kogu veevärk siinmail põhimõttel – tünn on kuskil kõrgemal. Lihtne ja töökindel.
Pargi külastamisega on siin niimoodi, et ise omal käel ringi sõita ei ole ette nähtud. Hommikul kella 9 ajal tekib pargi väravasse kolonn masinaid, kontrollitakse pileteid, ja siis hakatakse koos liikuma.
Kokku on sõidukeid vist kahekümne ringis, valdavalt sõiduatod ja Argentina numbritega.
Olulisemate objektide juures tehakse peatus, ja giid jagab selgitusi.
Seejärel sõidetakse edasi, järgmise vaatamisväärsuseni.
Raja kõrval kasvavad taimed on tähistatud.
Hiljuti mahasadanud vihm on teinud maapinna pehmeks.
“Cancha de Bochas”
Siin on kivikuulid
“El Hongo” on kujunenud Ischigualasto sümboliks.
Panoraamvõte ümbruskonnast.
Kaugemal on veel üks seenekobar.
Punaste mägede kõrvalt viib tee tagasi pargi väravasse. Hommikune ringsõit võttis aega oma kolm tundi.
Ja veel on siin sauruste muuseum.
Herrerasaurus Ishigualastensis. Elasid siin 230 miljonit aastat tagasi.
Cerro Morado külastamise kohta selgus, et sinna üle minekuks on vaja giidi, ja hea oligi, üksi oleks õige raja leidmine hoopis rohkem aega nõudnud.
Veerandi mäe peal.
Poolel kõrgusel.
Ja lõpuks üleval.
Pargi giid.
Ja üks guanaako,
vaatamas …
Tagasiteel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kui Ischigualasto parki külastada, siis päevaga saab hakkama. Hommikul kella 9 ajal autoga ringsõit, ja pärastlõunal Cerro Morado jalutuskäik, sest ülevalt vaade tasub iga kell seda ronimist ära. Pärast väikest puhkust avastad kämpingus kummalise numbriga maasturi, mis lähemal uurimisel on pärit Surinamest.
Ja veel on siin peatumas sakslased VW T5-ga, ning pikema vestluse käigus selgus, et neil on bussil mingi tarkvaraline probleem, st bussil on selline uus tarkvara versioon, ning nad ei saa sõita kõrgemale, kui 3500-4000 meetrit, sest kõrgemal algavad probleemid, ja nende buss ei käivitu. Ma ei osanud esialgu selle peale midagi öelda, aga neil oli terve teekond nii planeeritud, et allpool Patagoonias üle Andide, seal kus Andid on madalamad, ja siis mööda Vaikse ookeani rannikut ülespoole. Igatahes Boliivia, ning Peruus Cusco ja Machu Picchu oli neil plaanidest välja jäetud. Nojah, Nasca-Cusco tee on kolmes kohas rohkem kui 4400 meetri kõrgusel. Ei osanudki seda teemat rohkem kommenteerida ja neile muud soovitada, kui et minna Tšiilis margiesindusse, las nad vaatavad auto üle. Siin ju väga suured piirkonnad 4000 m kõrgusel ja kõrgemal, ja igasuguste asjadega sõidetakse. Aga jah, juttu jätkus kauemaks, kuna nad olid varem ka Baltimaid külastanud, kuid see kõrguse asi pani kohe mõtlema, et mis tähendab, et ei saa?
Omal oli ju ka Etioopias korraks olukord, et jäi 3800 meetri kõrgusel seisma, ja jõud oli kadunud, ja kõrgemale mitte üks meeter, aga kui panid järgmisel hommikul väiksemad rehvid alla, siis ronis rõõmsalt 4200 välja, ja oleks vist kõrgemale ka läinud, kui oleks tee olemas olnud. Ja pärast kõrgsurvepumba reguleerimist läks siin 5000 m kõrgusel ka edasi. Igatahes kogu see jutt tuletas omale jälle meelde, et vaja oleks kaks võimalikult väikest rehvi koos velgedega, et ei jääks jälle mägedes sõites kuskile orgu lõksu.
Jätkub…
80 kilomeetri kaugusel asuv Talampaya Rahvuspark on kohe järgmise postituse teema.
Posts
No comments:
Post a Comment